Ühel maikuu pärastlõunal vestles Võrkpall 24 pikaaegse Eesti koondise diagonaalründaja ja 11. hooaega välismaal mänginud Oliver Vennoga. Kuna hooaja olulisimad mängud jäid mängimata ja võidukad tulemusuudised kajastamata, otsustasime vaikuse pikema mõttevahetusega asendada.
Kui Oliver teise-kolmanda klassi poisina võrkpallitrenni jõudis, oli talle juba selge, kuhu ja kui kaugele soovib ta jõuda. Ja nii läkski. Tunniajase intervjuu jooksul rääkisime nädala eest 30. sünnipäeva tähistanud diagonaalründajaga võrkpalluriks kasvamisest, noorelt tippu jõudmisest ja karjääri jooksul kogetust. Kuigi tähelend on olnud kiire ja senine karjäär kulgenud suuremate tagasilöökideta, on tulevase hooaja osas seis tumedam kui kunagi varem – lepingut laual pole ja Türgis jätkamine on küsimärgi all. Sellest hoolimata säilitab Venno eestlasele omase rahulikkuse ja valmistub kompromissideks tulevase klubi osas.
NB! Intervjuu on tehtud maikuu alguses, mil koroonakriisi tõttu oli veel palju piiranguid.
Oliver, ümmargune 30 on jõudnud kätte. Kas sinu sportlaskarjääri parimad hetked on möödas, käsil või alles ees?
Kena oleks mõelda, et alles ees, aga eks see vanus hakkab tõesti peale tulema. Ei oskagi öelda, mis edasi saab. Koroona tõttu on paljud mängijad sunnitud lõpetama ning ka rahalised seisud pole hetkel kiita, aga loodan, et need parimad hetked on veel ees või siis praegu käsil.
Ikka optimistlikult, väga õige. Kuidas sa tänasel päeval trenni teed?
Trenni teen kodus Galatasaray poolt saadetud kava järgi. Õhtuti käin elukaaslasega väljas jalutamas, sõidame rulluiskudega, käime matkamas, paar korda oleme ka maal jooksmas käinud. Kava põhineb jõu ja füüsilise hoidmisel, et midagi ära ei kaoks, juurde ei tuleks ja stabiilsus püsiks.
Mis motiveerib sind hommikuti üles tõusma ja sportlaskarjääri nimel vaeva nägema?
Olen väiksest peale sellega harjunud, võib-olla on see rutiin. Kui sulle meeldib midagi teha, siis sa tõused hommikul heatujuliselt üles ja teed oma asjad ära. Praegu on selline aeg, mil teen tunnikese trenni ühe korra päevas. Enam sellist rutiini pole, et ärkad hommikul üles, sööd hommikusöögi, lähed trenni, tuled tagasi, sööd, magad ja lähed jälle trenni. Nüüd on vabakava – ise tead, millal trenni ära teed. Peaasi et teed. Mõnikord treenin kohe pärast hommikusööki, mõnikord teen trenni alles enne õhtusööki.
Kas on raske ennast praeguses situatsioonis motiveerida?
On küll. Mingitel päevadel tahan ise veel trenni juurde teha, aga mõned päevad on nii rasked, et teen selle tunnise trenni ära ja ongi kõik.
Oliveri lapsepõlv möödus Tartu külje all Kärevere külas. Kooliteed alustas Oliver Laeva koolis, mida lahutas metsa sees asuvast kodust 20-minutiline bussisõit. Noorema õe ja venna seltskond andsid võimaluse lõpututeks mängudeks ja nutikateks pahandusteks. Lastele võimaluste tagamise nimel pidid vanemad keskusest eemal elades ohverdusi ja pingutusi tegema – sportliku pere sportlikud lapsed pidid Tartusse eri aegadel erinevatesse trennidesse jõudma ja ka pärast tagasi koju sõidutatud saama. Pühendumus ja vaev tasusid end ära.
Kuidas sa oma lapsepõlve meenutad?
Kool ja trenn. Hommikul sõitsin Käreverest bussiga Laeva kooli, mis asus 20-minutilise sõidu kaugusel. Kõigepealt oli kehalise kasvatuse tund, pärast kehalist oli spordiring, siis läksin Tartusse trenni ja lõpuks veel isaga trenni. Õhtul läksin koju, siis sain natuke õppida ja läksin magama – ega seal muud eriti polnudki. Lapsepõlves ma sotsiaalelu väga elada ei saanud, nädalvahetusel võib-olla oli aega korra sõpradega kokku saada, aga samas olid ka paljudel nädalavahetustel võistlused. Nii mõnigi päev oli päris raske.
Kuidas leidsid tasakaalu õppimise ja spordi vahel?
Ma olin pigem rahuldav kui eeskujulik õpilane. Vanemad olid mulle suureks abiks, aitasid mind õppetükkides ja sundisid mind õppima. Õppetööd vabatahtlikult ma teha ei tahtnud, aga sain ilusasti kooli lõpetatud. Mul oli eesmärk ikkagi silme ees. Teadsin, et tahan tippvõrkpalluriks saada ja selle poole ma ka püüdlesin.
Millised olid väiksemas kohas kasvamise puudused ja eelised?
Plussiks võib pidada seda, et kuna klass oli väike ja õpilasi polnud palju, oli õpetajal rohkem aega individuaalselt meiega tegeleda. Miinuseks võib tuua huviringide puuduse. Neid oleks võinud rohkem olla, et vanemad saanuks lapsi rohkem suunata. Üksikud sportlikud tegevused olid tagatud – näiteks tegutses korvpalliring, aga sinna oli võimalik minna alles 6. või 7. klassi jõudes. Minul erilist vajadust huviringide järele ei olnud, kuna teadsin, et tahan võrkpalluriks saada, aga oli palju õpilasi, kes oleksid võinud samuti kuhugi püüelda ning kes ei teadnud veel oma sihte või mida nad täpsemalt teha tahaksid.
Sul on noorem õde ja vend. Kuivõrd olulist rolli mängisid nemad sinu kasvamisel?
Kärevere külas elasime tol ajal ikka paksu metsa sees – nüüd on mets ära hõrendatud. Venna ja õega saime väljas mängida, alati oli midagi teha. Kuigi me ka kaklesime, siis leppisime alati ära ja saime omavahel läbi. Kui oleksin pidanud üksi elama metsas, kus lähim sõber on 2-3 kilomeetri kaugusel, poleks saanud nii palju ette võtta. Meil oli kogu aeg midagi teha.
Kas sul olid vanema vennana ka mingisugused eelised?
(Muigab.) Kas just eelised, aga kui midagi ei meeldinud, siis minu sõna jäi lõpuks ikkagi peale, sest ma olin vanem ja mul oli rohkem jõudu.
Kui saite pahandusega hakkama ja oli vaja vanematele üles tunnistama minna, siis kes oli see, keda vanemad uskusid?
Nad uskusid kõiki. Nad on osavad sõnasepad, sest kui nad küsisid küsimusi, suutsime me ennast sisse rääkida. Kui me millegagi olime hakkama saanud, siis nii palju kui me ka ei keerutanud, said nad alati tõele jälile.
Ausus lõpuks ikkagi võitis. Milliseid emalt ja isalt saadud õpetussõnu veel tänaseni mäletad ja hindad?
Otseseid õpetussõnu ei mäleta, aga olen neile kõige eest tänulik, mis nad mulle on andnud. Kuna elasime maal, siis pidid nad iga päev kas mind, õde või venda linna trenni ja tagasi koju sõidutama. Nad ohverdasid väga palju. Lisaks oli vaja maal kogu aeg töötada ja maad harida, aga meie sõidutamise tõttu neil nii palju selle jaoks aega ei jäänud.
Kuidas sa leidsid tee võrkpallini?
Minu vanemad mängisid võrkpalli ja see pisik tuli neilt juba varakult. Mu ema on juuksur ja tema klient oli korvpallitreener. Eks nad ikka jutustasid omavahel ja siis tuligi juttu sellest, et on poiss, kes tahab treenida. Tegu oli küll korvpallitreeneriga, aga tema mees oli võrkpallitreener. Ema küsiski minult, kumma alaga ma tegeleda tahaksin – otsustasin võrkpalli kasuks.
Kui vana sa sel hetkel olid?
Võrkpallitrenni läksin teise klassi lõpus või kolmanda klassi alguses.
Kuidas sa iseloomustaksid oma esimest treenerit Alar Kaljuveed?
Ta suhtus väikestesse asjadesse tõsiselt. Näiteks see, et kaitsemäng oleks ideaalne. Minu arust sobis ta väga hästi noortetreeneriks, kuna ta õpetas põhitõed selgeks. Inimesena on ta ka väga tore – ta ei praganud meiega mitte kunagi. Kui me väljakul hakkama ei saanud, üritas ta rahulikult rääkida. Ta ei olnud treenerina närviline, vaid rahulik.
Millal sa endale teadvustasid, et tahad võrkpalliga professionaalsel tasemel tegeleda?
Põhimõtteliselt kohe, kui trennis hakkasin käima. Ma teadsin kohe, et tahan võrkpallurina tippu jõuda. Hakkasin endale teadvustama, et suudan võrkpalli hästi mängida ja kaugele jõuda. Isaga käisin juba väiksena trennis kaasas – siis, kui ma isegi koolis veel ei käinud. Tema tegi sooja, mina mängisin platsi kõrval palli. Kui ära väsisin, magasin pingi peal. Selline oli mu lapsepõlv. Mu vanemad teadsid juba siis, kui olin väike, et minust saab suur võrkpallur, sest tahtsin ja olin hingega asja juures.
Mille poolest sa teistest trennipoistest lisaks pikkusele silma paistsid?
Ma ei tea, millega silma paistsin, aga olin kõige noorem. Me läksime Kristo Kolloga ühel ajal trenni ja teised poisid olid meist aasta või kahe võrra vanemad.
Kuna sa juba Kristo Kollo meie jutuajamisse sisse tõid, siis võtame ka rannavõrkpalli fookusesse. Kuivõrd keeruline või lihtne oli sinu jaoks saali- ja rannavõrkpalli vahel valimine?
Eks ta ebameeldiv oli. Ikka tahtsin, et sügisel saaks mängida saalis ja kui kevad saabub, siis võiks randa minna. Valik kujunes saali poole üsna loomulikul teel. Olin saanud oma esimese lepingu Tartu Pere Leivalt ja siis oleks olnud juba väga raske öelda, et lähen nüüd ikkagi randa. Siht oli silme ees, tahtsin välismaale minna.
Kas oled otsust kahetsenud või mõelnud, et mis oleks olnud teisiti, kui oleksid valinud rannavõrkpalli?
Ei ole kahetsenud, aga suviti koondise ajal on vahepeal selline tunne, et väljas on ilus ilm, aga meie lähme saali trenni tegema. Siis mõtled, et praegu oleks rannas mõnus trenni teha. (Naerab.)
Profisportlase karjääri alguses unistasid mängimisest Itaalia kõrgliigas. Mis võis olla põhjuseks, et unistus pole tänaseks täitunud?
Arvan, et oleksin saanud mingis klubis kindlasti oma jala ukse vahele, aga kuna mu teed hakkasid hoopis Türgi poole kiskuma ja mulle seal meeldis, siis ei üritanud ma enam kuskile mujale minna. Mulle meeldis Türgis elamine, inimesed, elu-olu – kõik oli äge. Ei olnud mõtet vahetada, et Itaaliat proovida. Itaaliasse minekust unistasin siis, kui olin 11. klassis ja ühed itaallased tundsid minu vastu huvi, aga lepinguni me ei jõudnud. Oli natuke liiga vara, kuna lõpetasin alles 11. klassi. Tahtsin ikkagi kooli ära lõpetada ja siis välismaale minna.
Kas millalgi hiljem tuli sulle Itaaliast uuesti pakkumine?
Tuli. Pärast Saksamaad (Friedrichshafen – toim) oli mul juba leping laual, aga sel klubil juhtusid firmas mingid äpardused, nad loobusid ja kukkusid seejärel üldse kolmandasse liigasse.
Mis klubiga tegu oli?
Ma ei mäleta, mis ta too hetk oli – Monza äkki.
Kas tänasel päeval unistad veel Itaalias mängimisest või oled selle mõtte enda jaoks maha matnud?
Praegu oleneb sellest, kust tuleb hea pakkumine. Kui ma olen pakkumisega rahul, võin vabalt ka Itaaliasse minna, aga praeguses seisus ei tea, mis saab. Seis on keeruline.
Kuuldavasti said üsna varajases eas välismaale väga kõrge palga peale. Kas vastab tõele, et kuupalk ulatus juba üsna noorelt viiekohalise numbrini?
Kuupalk ei olnud kohe kindlasti viiekohaline, aastapalk oli vist viiekohaline.
Millises karjääri etapis jõudsid sinnamaani, et kuupalgalt vaatasid vastu viiekohalised numbrid?
Võrkpallis ikkagi nii palju raha ei liigu kui mõnel muul alal. Ma olen saanud seda raha küll, aga algusaastatel ma nii suurt summat ei teeninud – siis oli täiesti tavaline palk. Nii palju kui võrkpallurid Eestis teenisid, sain mina välismaal. Ma ei läinud välismaale, et raha teenida. Algusaastatel tegin seda ikkagi kogemuse pärast. Nüüd, kui vanemaks saan, vaatan juba rohkem palganumbrit, kuigi praegu jällegi ei saa koroona tõttu seda nii väga vaadata.
Kas sa suutsid tänu kiirelt tippu jõudmisele kahe jalaga maa peale jääda või sõitis mingil perioodil noorel mehel ka katus pealt?
Ma arvan, et mul ei olnud häda midagi ja suutsin kahe jalaga maa peale jääda. Võib-olla keegi kõrvalt oskab teistmoodi öelda, aga oma arust suutsin suhteliselt normaalseks jääda. Esimesel aastal Sloveenias (Ljubljana – toim) oli mulle kõik uus. See oli väga lahe, et nii kaugele üldse jõudsin ja suutsin tol hooajal nii mõndagi saavutada. Ma arvan küll, et suutsin kainet mõistust hoida. Polnud hullu midagi.
Kas ja milliseid rahalisi investeeringuid sa karjääri jooksul oled teinud?
Ma ostan kortereid ja üürin neid välja.
Kus piirkonnas Oliver Venno üüriturg tegutseb?
Tartus. See on pensioni jaoks mõeldud, et kui võrkpalli ära lõpetan, oleks tagatis olemas ja päris tühjade kätega ei jääks.
Mis on sinu tugevus võrkpallurina?
Seda ma ei oska öelda. Pead seda treenerite käest küsima. Minu käest on alati küsitud, mis mu tugevuseks on, aga ma ei oska iseenda tugevusi välja tuua.
Selle koha pealt jäid nüüd küll tagasihoidlikuks, aga kas sa oskad mõne puuduse enda kui mängija puhul välja tuua?
Blokitöö võiks olla parem. Kuna ma olen nii pikk, siis võiksin ikkagi rohkem blokipunkte saada. Kaitsemäng on ka sellise pikkuse juures natuke raskem, aga kui ma selle kallal tööd teen ja vaeva näen, siis tuleb ilusasti välja. Tuleb lihtsalt treenida, et püsima jääks.
Tehnilistest tugevustest sa ise küll rääkida ei tahtnud, aga milline on sinu tugevus meeskonnamängijana? Mida sa võistkonnale juurde annad?
Võib-olla seda, et kui oleme kaotusseisus, siis üritan meeskonda ikka tagant utsitada ja aidata, et lähme, üritame ja teeme. Olen selline utsitaja tüüp, et ma ei lase pead kohe norgu, kui oleme paari punktiga kaotusseisus.
Milline on olnud su karjääri tähendusrikkaim hetk?
Eks nad kõik ole tähendusrikkad. Kõige ägedamad hetked olid need, kui ma esimest aastat välismaal mängisin (Ljubljana – toim.) ja kohe esimesel aastal Meistrite liigas Final Fouri jõudsime – see oli kõva sõna. Eks need tiitlid ole ka olulised – Saksamaa karikas, Saksamaa meistritiitel, EVZA kaks võitu. Neid ikka on. Ka Türgis Maliyega (Ankara Maliye Pyiango – toim) karikavõistlustel teise koha saamine. Seda ei oodanud üldse. Muidugi ka juunioride EM-i ja MM-i kulla võitmine koos Kristo Kolloga. Need on samuti väga tähtsad.
Milline on olnud sinu karjääri kõige valusam hetk?
Kõige hiljutisem mälestus, mis tuleb meelde, on see, kui me eelmisel aastal Galatasarayga karikavõistluste finaali kaotasime. Me olime 0:2 taga ja tulime 2:2 järele, aga ei suutnud seda viimast geimi ikkagi ära võtta.
Millises klubis mängimine on olnud sinu arengule suurimaks hüppelauaks?
Ma arvangi, et Sloveenia ja Saksamaa – esimesed kolm välisaastat. Seal olid head treenerid ja oli võimalus kohe Meistrite liigas silma jääda.
Kuivõrd rahul oled sa seni tehtud valikutega välisklubide osas?
Ma arvan, et ei muudaks väga midagi. Ühel aastal venitasin lepingu ootamisega liiga kaua ja kirjutasin lepingule alla alles septembris – selle oleks võinud varem ära teha.
Mis kaasnes lepingule liiga hilja allakirjutamisega?
Mul oli itaallastega suusõnaline kokkulepe olemas, aga nad hüppasid viimasel hetkel alt ära, sest klubi läks pankrotti ja jäin lepingust ilma. Selleks hetkeks olid enamik klubisid endale juba diagonaalid ära võtnud.
Mis hooajal see oli?
See oli Saksamaa teine aasta ehk neljanda välishooaja eel.
Itaalia klubi langes ära ja siis oli liiga hilja, et leida sellist klubi, mida oleksid tol hetkel oma oskustelt väärinud?
Jah, aga kui poleks toda rada pidi läinud, siis võib-olla polekski Türki jõudnud ja poleks Venemaal saanud kätt proovida. Praegu olen ma väga õnnelik, et Türgis mängisin ja loodetavasti mängin ka edasi.
Millises klubis on olnud sul enim ebameeldivusi?
Võib-olla Venemaal (Permi Prikamje – toim), sest kogu suhtlus käis vene keeles ja keelt ma ei osanud. Kogu aeg pidin kellegi käest üle küsima ja see oli treeningu mõttes kõige raskem. Sisseelamine läks alguses raskelt, teistes klubides on olnud inglise keel peamine suhtluskeel ja pole probleemi olnud.
Raskus seisnes sinu jaoks eelkõige keelebarjääris, aga kas muid raskusi klubide tasandil ja treeningute läbiviimisel oled täheldanud?
Ei ole.
Millised tegurid ja faktorid on välisklubide valimisel sinu jaoks enim rolli mänginud?
Treener on põhiline – kui on hea ja tuntud treener. Teiseks see, kuidas klubi mängijatega tegeleb ja millised on klubi eesmärgid. Eks muidugi nüüd ka raha – see, kui palju nad suudavad maksta. Mõni klubi võib teha kõiki asju, aga kui raha ei suuda pakkuda, siis ei taha sinna minna.
Miks sa oled viimasel viiel hooajal jäänud püsima Türgi kõrgliigasse? Kas määrav on olnud mugavus, sobivus või midagi kolmandat?
Kindlasti ka mugavus. Kui esimesel aasta ära käisin, siis polnud mul Türgist mingisugust positiivset muljet jäänud. Kõik oli küll organiseeritud, aga inimesed olid nii külmad ja jäigad. Nad polnud üldse meeldivad. Paar head mängu tegin, jäin õigetele inimestele silma, seejärel tehti mulle suhteliselt varakult uus pakkumine. Järgmisel aastal, kui olin Türgis, siis olid kõik juba sõbrad. Inimesed muutusid täielikult. Siis sain aru, et neil läheb inimese omaksvõtmisega lihtsalt aega. Alguses oled võõras, aga pärast oled nagu vend. See oli Türgi suhtes mõnus ja meeldiv. Igal aastal on suhteliselt varakult tahetud lepingud ära teha. Olen jäänud sinna pidama ja pole pidanud kunagi kauem ootama. Kõige hiljem, kui olen lepingu Türgis allkirjastanud, ongi olnud maikuus.
Oliver Venno rünnakul. | Foto: CEV
Kas vastab tõele, et sa oled Türgis leidnud sobiva treeningrütmi, mis aitab sul nädalast nädalasse häid esitusi teha?
Jah. Galatasarays on praegu ikkagi teistsugune taktika kui oli näiteks Maliyes – ühes pannakse rõhku trenni pikkusele, teises intensiivsusele ja kvaliteedile. Mulle sobisid mõlemad variandid ja mulle meeldisid mõlemad klubid.
Mida sa sooviksid nii personaalselt kui ka meeskondlikult Eesti koondise ridades saavutada?
Järgmisel aastal Euroopa meistrivõistlustel tahaks kindlasti hästi esineda ja hea koha saada.
Mis see hea koht võiks olla?
Saavutada kõrgeim koht, mis Eesti võrkpallimeeskond kunagi saavutanud on.
Kui eriline on koondisesse tulla olnud?
See on rutiin. Samas oli eelmine aasta jällegi hea, sest sain rohkem puhata. Teisalt oli jällegi kahju, et ei saanud koondist EM-il aidata. See on ikka mõnus tunne, kui pole sõpru ja koondisekaaslasi ammu näinud, saad näost näkku rääkida. Koondises tulevad jälle uued killud, koosviibimised – need kõik on toredad.
Kas eelmise aasta EM-ilt eemalejäämine oli veidi valus ka või võtsid seda nii rahulikult nagu meedia vahendusel mulje jäi?
Ma üldiselt olengi rahulik inimene, ei hakka asjast suurt numbrit tegema. See oli puhtalt treeneri otsus, et ta mind ei võtnud. Kui ta ei võtnud, siis ei võtnud. Midagi pole teha. See on minevik ja mis me sellest enam spekuleerime. Nüüd on uus treener, uus staff, saab olema kindlasti huvitav koondisesuvi.
Kas eelmisel aastal koondisega erinevateks turniirideks valmistudes olid treeningud sinu jaoks kohati liiga rasked või ebasobivad?
Põhikuuik sai kevadel alguses puhkust. See oli üle pika aja üks korralik puhkus. Sain reisimas käia. Siis läksime Euroliiga Final Four’ile, kus ebaõnnestusime. Pärast turniiri sain signaali, et mul ei lähe nii hästi. Siis hakkasin uuesti treenima, aga viimasel nädalal (enne koondise EM-i eelset kogunemist) tahtsin uuesti reisile minna ja polnud aega trenni teha. Sealt läkski see ära. Meil pidi olema puhkus, aga päris puhkus see ei olnud – oligi kahe vahel.
Kas sul tekkis treeningute osas vaimne blokk või väsimus?
Ma ei tahtnud enam ainult trenni teha. Tahtsin ka puhata. Augustikuus Galatasaraysse minnes oli küll koondist raske EM-il vaadata. Oleksin tahtnud neid aidata, aga samas oli jällegi tuhin sees, tahtsin juba ise mängida ja teha Galatasarayga kõvasti tööd. See oli üllatav. Mul polnud kunagi varem nii olnud, et hooaja eel lähen klubisse ja mul on tuhin peal. Tavaliselt olen koondisest väsinud. See oli üle pika aja periood, kui sain puhata peaaegu kogu suve. Ma arvan, et see oli täitsa hea.
Kellelt sa oled koondises enim õppinud?
Kas just õppinud, aga kõige rohkem on mind aidanud Kert Toobal. Tema aitas mind välismaale ja tema käest sain infot, kuidas minna. Küsisin temalt arvamust klubide kohta ja ta andis mulle nõu. Too hetk oli see vajalik ja ta aitas hea meelega.
Kas keegi koondislastest on tehniliste aspektide osas sulle eeskujuks olnud?
Eks ikka need vana kooli vennad – Pajusalu, Nõmmsalu, Õuekallas. Usun, et nad ikka kogu aeg üritasid mind kui noorukest õpetada. Siis kui nemad lõpetasid, olin mina see, kes oli koondises juba päris pikalt olnud – siis hakati mulle küsivate nägudega otsa vaatama, et mis ma nüüd tegema pean.
Kuivõrd oled sa selgust saanud järgmise hooaja osas?
Hetkeseisuga pidi Galatasaray võtma ühe välismängija, aga ei ole öeldud, mis positsioonil. Nad ootavad ja ei tea veel oma eelarvet. Türgis on hakanud ainult kaks klubi lepinguid sõlmima, aga need klubid on riikliku organisatsiooni poolt rahastatud ja nii palju raha kriisis ei kaota. Olukord turul on ikkagi keeruline ja raske on praegu klubi leida. Paljud klubid on ootuses, mis neist edasi saab – kas panevad uksed kinni või suudavad jätkata.
Kas sul on võrkpallurina veel mingisugused unistused?
Ei ole. Üritan kortereid juurde osta, et saaks oma tuleviku ilusasti ära kindlustada.
Kui pikalt näed sa ennast veel profivõrkpallurina tegutsemas?
Loodan ikka veel mängida. Numbrit oma peas pole ma välja mõelnud, aga välismaalt ei tahaks veel ära tulla.
Mitu hooaega tahaksid veel välisklubides mängida?
Nii kaua kui kere vastu peab. Inimesed on mänginud ka 41-aastaselt tippvõrkpalli, aga selliseid mängijaid on vähe. 35. eluaastani võiks ikka välismaal mängida. Kui hakkad lagunema ja pead iga päev massaažis käima, vigastusi on juba hooaja peale mitu olnud, siis tasub vaikselt lõpetamise peale mõelda. Õnneks praegu mul suuremaid vigastusi pole.
Pea aasta tagasi kihlusid oma kauaaegse tüdruksõbraga. Millal abieluranda seilate?
Jälle koroona – praegu ei saa pulmi teha (Muigab.). Kuupäeva ei ole veel paika pannud ning sellel aastal ei saa, kuna üritused on keelatud.
Kuivõrd väljakutseid pakkuv on olnud sportlasena suhte värskena hoidmine ja teise poole jaoks aja leidmine?
Ta on päris palju mul külas käinud. Viimased kaks Türgis oldud aastat on ta koos minuga veetnud, Venemaal ja Austrias oli ta samuti minuga koos. Mingid aastad oleme pidanud üksteisest eemal olema, see on raske, aga üldjuhul olen saanud ikkagi jõuludeks koju ja vahepeal on saanud tema külla tulla. Pole hullu midagi.
Millised on sinu soovitused noortele võrkpalluritele, kes tahavad kaugele jõuda?
Püüelge eesmärkide poole ja kuulake treenerit. Põhiline on kindla eesmärgi seadmine – küll seejärel tuleb kõik eesmärgini jõudmiseks vajalik.
Mida on võrkpall sulle andnud?
Minu elu. Kogu mu elu keerleb võrkpalli ümber. Mõned inimesed on isegi küsinud, et mis siis saab, kui võrkpallikarjäär läbi saab. Ma ei ole suutnud sellele vastust veel välja mõelda. See on minu elu.
