Möödunud nädalavahetusel toimusid Kuimetsas Eesti istevõrkpalli meistrivõistlused, kus võtsid mõõtu 16 nais-, mees- ja segapaari. Kuigi teist korda toimuvatel meistrivõistlustel uut osalejate rekordit ei sündinud, oli võistlustules uusi istevõrkpalli entusiaste, kellele ala mitmekülgsus ja ühtehoidev seltskond märkamata pole jäänud.
Istevõrkpalli hetkeolukorrast ja tulevikupotentsiaalist vestles meiega neljakordne istevõrkpalli Eesti meister ja tänavuse turniiri parim naismängija Laura Milk, kes lisaks projektijuhtimisele Eesti Võrkpalli Liidus on kirjutanud oma magistritöö istevõrkpalli teemal.
Kuivõrd võib tänavuse Eesti meistrivõistluste osalejate arvuga rahule jääda?
Osalejate arvuga võib kindlasti rahule jääda. Covidi tõttu langesid mitmed võistkonnad võistluseelsetel päevadel ära, aga samas oli mitmeid uusi võistkondi, kes varem pole osalenud. Eks meie jaoks ongi põhiline, et saaksime ala tutvustada võimalikult paljudele ja et tuleks kogu aeg uusi huvilisi juurde.
Riiklikul tasandil on istevõrkpall mõeldud absoluutselt kõigile, mitte ainult parasportlastele. Kui palju meil Eestis harrastajaid on?
Istevõrkpall on mõeldud absoluutselt kõigile. Ka rahvusvahelise tasandil korraldatakse turniire, kus saavad kõik mängida, mitte ainult parasportlased. Eestis on ligikaudu 15 harrastajast parasportlast, kes erinevate vigastuste tõttu üldse püsti mängida ei saa. Nende hulgas on palju vigastatud kaitseväelasi, aga mängimas käivad ka sellised sportlased, kellel on muid vaevusi – näiteks on neil olnud mitmeid põlveoperatsioone, millest tulenevalt on neil püsti mängimine kas natukene valusam või võimatu.
Kui palju on spordientusiaste, kel vigastused mängimist ei sega, kuid kes tahavad lihtsalt istevõrkpallist osa saada ja seda huvi tõttu harrastavad?
Ma päris täpselt ei oska öelda. Trennid toimuvad ainult Tallinnas, millest võtavad osa enamjaolt kaitseväe parasportlased, aga liituvad ka teised. Ma ei oska öelda, et kas need, kes käisid nädalavahetusel mängimas, tahavad edaspidi ka treeningutega liituda või oli nende jaoks tegu lihtsalt ägeda turniiriga ja osalevad teinekordki lihtsalt turniiridel.
Tegelikult võiks just see turniir olla hüppelauaks ja motivatsiooniks, et lisaks Tallinnale istevõrkpalli treeninguid ka mujal teha.
Jah, Eesti Võrkpalli Liit teeb Eesti Paralümpiakomiteega koostööd Eesti võrkpalli kandepinna laiendamise osas. Kindlasti on meie eesmärk, et istevõrkpall leviks ka mujale. Korraldame istevõrkpalli laupäevakuid erinevates linnades, kus kutsumegi üles võrkpallureid proovima ja katsetama. Meie eesmärk on istevõrkpalli laiem levik Eesti eri piirkondades.
Võime väita, et viimastel aastatel on huvi spordiala vastu tõusnud ja saanud laiemat kõlapinda.
Seda võib kindlasti öelda. Meil on tekkinud koondis, mis aitab istevõrkpalli suuremas pildis hoida. Koondis käib erinevatel turniiridel rahvusvaheliselt väljas, tänu sellele on ka mängijaid juurde tulnud. Me oleme rohkem meedias olnud, tänu sellele on ka suurematel võistlustel rohkem võistkondi väljas. Eks see kõik mõjutab.
Laura, oled istevõrkpallis nelja meistritiitli omanik. Mis teeb sellest põneva spordiala, kas või sinu enda jaoks?
Minu jaoks kindlasti see, et istevõrkpall on hoopis teistmoodi mäng kui võrkpall. Istevõrkpall on palju kiirem, kuna plats on väiksem, inimesed on üksteisele palju lähemal, pallid käivad madalamalt, tänu sellele on mäng hästi adrenaliinirohke. Kuna mul endal on olnud mitu põlveoperatsiooni, ei saa ma tavalist võrkpalli eriti mängida, aga istevõrkpall annab mulle võimaluse endiselt võrkpalli mängida ja selle keskel olla. Seltskond on äge, hoopis teistmoodi on mängida kõikide kaitseväelastega, kes on oma elus hoopis erinevaid asju kogenud ja kellel on teistsugune taust. Kui ma võrdlen püsti- ja istevõrkpalli, siis on neil suured erinevused, aga mõlemad meeldivad mulle väga.
Väga lahe. Kas istevõrkpall on mõeldud igas vanuses inimestele? Jah, mäng on küll kiire, aga ka vanemaealised võrkpallihuvilised võiksid ju proovida.
Jaa, seda näitab tegelikult ka see, et ka treeningutel käib väga erinevas vanuses inimesi – on nii kahekümneseid, on nooremaid, on ka üle kuuekümne aastaseid. Kõik saavad võrdsetel tingimustel mängida, mis aitab omakorda väga hästi seltskondi ühendada.
Sa tõid eelnevalt välja Eesti koondise, kes osales septembris rahvusvahelisel võistlusel. Millised on edasised plaanid ja väljavaated Eesti istevõrkpalli koondise osas?
Sel aastal osalesime esimest korda, mina taustajõuna, koondisega Euroopa liiga C-divisjonis, mis on hetkel kõige madalam divisjon. Kindlasti on eesmärgiks aasta-aastalt tõusta divisjonides. 1997. aastal korraldati Eestis istevõrkpalli Euroopa meistrivõistluseid, kindlasti on pikemas perspektiivis eesmärgiks uuesti selle korraldamiseni jõuda. See vajab muidugi pikemat plaani ja tööd, aga aasta-aastalt võiksime kindlasti tõusta divisjonides ja püüelda selle poole, et etteotsa uuesti tagasi jõuda – nõukogude ajal oli Eesti istevõrkpalli koondis tipus.
Teeme ka väikese üleskutse. Miks võiksid inimesed istevõrkpalli proovida?
Just sellepärast, et istevõrkpall on teistmoodi, kuna nõuab erilist keskendumist – rohkem täpsust, rohkem kerelihaste tööd, et saaksid väljaku peal võimalikult pikk olla. See on kindlasti tavavõrkpallurile hoopis teistsugune kogemus. Mina soovitan kindlasti proovima tulla, et saada aimu, milline spordiala istevõrkpall on.
Praegu seda saab teha eelkõige Tallinnas ja aeg-ajalt istevõrkpalli laupäevakutel erinevates linnades.
Trennid toimuvas igal kolmapäeval kell 19:30 Tallinnas, Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses. Kõik huvilised on oodatud proovima!
