Neljal korral Eesti parimaks võrkpalluriks tituleeritud Eesti rahvusmeeskonna 28-aastane nurgaründaja Robert Täht mängib tänavu Poola kõrgliiga klubis Belchatowi Skras. Pikalt varjupilvena saatnud vigastused on õpetanud teda profisportlase karjääriga kaasnevat hindama ja võrkpallimängu vastu taas naudingut tundma.
Rääkisime Robertiga võistlusjärgsel hommikul muutustega kohanemisest, ego allasurumisest, vigastustest taastumisest, suhtumisest ja uutest perspektiividest. Juttu tuli ka meeskonnakaaslaste iseloomust ja treenerile vajalikest oskustest.
Palju õnne eilse (üleeilse – toim.) 3:1 võidu Libereci Dukla üle. Muidugi ka eurosarjas kaheksandikfinaali pääsemise puhul!
Aitäh!
Kui pikalt võidujärgne mõnus tunne sees püsib?
Eilse mänguga meeskond rahule jääda ei saanud. Vastane oli kvaliteedilt selgelt lahjem. Tõmbaks paralleeli Kaasani Zeniidi ja Tartu mänguga. Meie mõlemad mängud olid Tartuga suhteliselt sarnased, aga lihtsalt vastupidises järjekorras. Kolmandas geimis lasime vastased mängima ja siis läks nendega keeruliseks. Kolmas-neljas geim olid meil väga nugadel. Edasipääs oli meil kindlustatud juba pärast teist geimi.
Kas jäi veidi mõru tunne sisse? Kui on kihvt võit, siis on järgmine päev hea olla, aga nüüd mõtled veel tagasi, et oleks pidanud selle ühe geimi ikkagi ära võtma.
Eks mõtled igale mängule tagasi, aga ajapikku ja rütmis sees olles muutuvad kaotused ja võidud normaalseks, kuna oled harjunud. Hea tunde võiks kogu aeg kaasa võtta ja igast mängust midagi leida.
Kui saate olulise võidu, siis kuivõrd antakse võimalus seda tähistada?
Üks asi on võit, aga see sõltub ka sellest, millal järgmine mäng on. Kui ajaliselt on aega, siis on ikka üritatud midagi organiseerida. Üldiselt on mängugraafik nii tihe, et pärast mängu istutakse ja ajatakse garderoobis tunnike-kaks juttu ja siis iga mees koju ära. Minnakse ühisele õhtusöögile ja sellega asi piirdub.
Eile (üleeile – toim.) tõid meeskonnale 16 punkti, oled üleüldse Poolas suurepärast hooaega tegemas, sind usaldatakse ja oled saanud palju meeskonda aidata. Kuidas sulle tundub, kas seljataha on jäänud üks karjääri parimaid kuid?
Ma ei olegi suurt pilti tagasi vaadanud. Eks süües kasvab isu. Olen tundnud, et olen suurepärases vormis. Selge eesmärk on põhikoosseisu täielikult sisse murda, seal püsida, mitte vahetusest mõnikord sekkuda ja päästerõngas olla. Suures pildis võib öelda küll, et hooaja algus on isiklikus plaanis olnud väga edukas, ka klubile on olnud okei. Meil on olnud paar koledamat kaotust, aga suures plaanis oleme üsna hästi hooaja alguses minema saanud.
Sellistes võistkondades on kõik mängijad hambad ristis koha eest platsil väljas. Kui palju pead vaeva nägema ja igapäevaselt end tõestama?
Muidugi, siin on mehed, kellel on ego nii palju tekkinud, keegi ei suuda pingi peal istumist eriti alla neelata. Igasse meeskonda on tavaliselt eesmärgiga need mängijad võetud, mingit ülesannet täitma. Haruldane, kui on keegi, kes on võetud kolmandaks nurgaründajaks ja murrab end põhikoosseisu ja jääb sinna lõpuni. Neid asju juhtub, et keegi saab vigastada või mängib üks mees teise mehe üle. Hästi palju oleneb treenerist, aga üldiselt on see suhteliselt harukordne.
Kuidas sul ego allasurumisega lood on?
Nüüd läheb juba raskemaks. Kui vigasena tulin ja ennast vaikselt käima üritasin tõmmata, siis sobis mulle kolmas positsioon. Mitte ei sobinud, vaid olin sellega rahul. See kõik toimuski progresseeruvalt, järjest natuke rohkem, järjest natuke rohkem, tulid head muutused mängus, tuli mingi pööre. Üks hetk, kui tunned ennast juba hästi ja vajalikuna, siis on väga raske alla neelata seda, et järgmist mängu alustad jälle pingi pealt.
Kuidas tervis suuremale koormusele on reageerinud? Kas kuskilt annab tunda või oled oma vormi üles leidnud?
Pigem olen vormi üles leidnud. Eks väiksemad kohad annavad ikka tunda, aga need on need asjad, mis käivad kogu aeg stabiilselt iga võrkpalluriga kaasas. Kui mõtlema hakata, siis võrkpall on üldse täiesti ebainimlik mäng. Inimkeha ei ole mõeldud päevas sada korda hüppamiseks, see on täiesti ebainimlik. Kui sul kuskilt ei valuta, siis sa ei pinguta. Praegu tervise üle kurta ei oska.
Tunned, et said piisavalt taastuda ja ei naasnud liiga ruttu ja liiga äksi täis väljakule.
Jah, ma arvan küll. See toimus progresseeruvalt. Olen üritanud tajuda oma limiiti ja väsimust paremini. Kui on väsimust teatud kohtades, trennides, päevades, siis üritan hoida natuke rohkem tagasi ja paremini laveerida.
Kuidas sa ennast uues meeskonnas tunned, milline on teie omavaheline klapp?
Meeskonna sisekliima on väga hea. Ei ole mitte midagi öelda. Kui ma nüüd tagasi hakkan mõtlema, siis ei olegi olnud sihukest halba kogemust. See on pigem inimeses endas kinni, kuidas ta seda sisekliimat tajub. Võib-olla esimesed aastad Lubinis, (Poola võrkpalliklubi Cuprum Lubin – toim.) siis, kui alles õppisin aru saama, mis toimub, olid natuke keerulisemad ja olin rohkem omaette, aga viimastel aastatel olen igal pool suutnud inimesena suhteliselt hästi sisse sulanduda.
Ilmselt oled harjunud muutustega paremini kohanema.
See tuleb kõik läbi kogemuste. Olen viimasel ajal päris tihedalt klubisid vahetanud, igal hooajal. Olen näinud väga palju erinevaid isiksusi.
Tundub, et treener sind igatahes usaldab. Kuidas on teie omavaheline läbisaamine – kas autoriteetne või olete juba üksteisega harjunud ja isegi sõbraks saanud?
See oleneb nii palju treenerist. Mõned treenerid hoiavad kunstlikult distantsi, hoiavad täiesti lahus kõik muu, mängijatega suhtluseks on ainult võrkpall ja kõik. Paljud treenerid on sellised, kellega saab rääkida. Trenni ajal saatis sind sinna ja tänna, aga pärast trenni tuleb rääkima nagu hea sõber, ka selliseid treenereid ja näiteid on palju. Võtame Eesti näitel Cretu, (Gheorghe Cretu, Eesti koondise treener aastatel 2014-2019 – toim.) kes oli trenni ajal oli üks inimene, aga kui lõpuvile käis, siis muutus inimesena. Temaga sai ka nalja visata. Siin (Belchatowi Skras – toim.) on treener tegelikult samasugune, meil on ühine koht, kus meist klubis enamus igapäevaselt söömas käib. Hommiku-, lõuna- ja õhtusöökide vestluseid on olnud igasuguseid. Trennis on ta autoriteet, aga väljaspool trenni on ta, no kas just hea sõber, aga hea tuttav.
Ilmselt on see ka sinu eelistus ja kõige ideaalsem variant.
See on normaalne. Inimene on inimene, pole vaja kunstlikult mingit sihukest asja taga ajada. See näitab treeneri puhul ebakindlust, kui üritab jubedalt näidata, et ei hooligi millestki muust kui võrkpallist, üritab distantsi enda ja mängijate vahele luua.
Praegu mängid koos juba Perugia aegadest tuttava vana sõbra Aleksandr Atanasijeviciga. Käite üsna sarnast rada. Kuidas omavahel läbi saate?
Selle mehega on hästi lihtne läbi saada. Kuidas nüüd kirjeldada viisakalt teda sellisena nagu ta on. Tal on energiat, kogu aeg joke (nali – toim.) käib, siit tuleb, sealt tuleb, kõigiga valimatult – kas on klubi president, mängija, treener. Sihuke hästi vaba ja avatud inimene, kellega läbi saada on hästi lihtne.
Kihvt, kui selliseid mängijaid on. Ilmselt hoiab nii sul kui teistel tuju rasketel hetkedel üleval.
Täpselt. Eks vahepeal saab temast kopp ette, (naerab.) aga üldiselt on tore, kui sihukene mees võistkonnas on ja energiat üleval hoiab. Garderoobis käib jutt kogu aeg.
Toakaaslaseks on sul vähemalt reisidel Karol Klos. Kas tema on sinu kõige lähedasem sõber?
Ma isegi ei tea, kus kohast toakaaslase valik välja kujunes. Päris nii ei olnud, et igaüks kirjutab ühe nime sedelile ja siis vaatame, kelle omavahel kokku paneme. Teppan on ka Karoliga koos mänginud, olin kuulnud tema kohta palju head. Temaga suhtlen ilmselt klubist kõige rohkem ka väljaspool treeningmänge. Väga normaalne mees.
Teppan soovitas ja siis mõtlesid, et võib usaldada.
Jääb nii kõlama jah. (muigab.) See kuidagi juhtus iseenesest, sest ma esimestel mängudel ei käinud kaasas. Meil oli kaksteist meest, ma olin kolmeteistkümnes ja olin kodus. Kuna üks meestest norskas nii kõvasti, siis Karol ütles, et no ei ole võimalik, ta ei saa niimoodi magada. Ta oli läinud see sama öö hotelli ja võtnud uue toa. Järgmisteks väljasõitudeks on see mees, norskaja, omaette pandud.
Tegelikult päris hea trikk. Tahad ise oma tuba saada, siis norskad vähe.
Korra neelad alla selle alanduse, aga pärast on hooaja lõpuni chill. (mõnus, rahulik – toim.)
Robert, hooaeg on olnud küll lühike, aga mille poolest see juba praegu teistest erilisem on?
Ma võtaks isiklikus plaanis. Vigasena siia tulla on olnud eriline. Päris kohatu oli alguses, pole endast klubile veel midagi andnudki, mängudel kaasas ei käi ja istud seal üksinda. Mul oli klubi poolt kaasas treener, kes mind üles putitas. See oli üsna kohatu olukord. Eriline on ta olnud võib-olla minu enda suhtumise poolest võrkpalli mängimisse. Mingid perioodid on olnud karjääris, mis on kujunenud mingis mõttes tööks või kohustuseks ja pole suutnud seda niivõrd nautida. Praegu ma tajun, et võrkpalli nautimine on tõusnud.
Oled suutnud ainult professionaalsuse tagaplaanile jätta ja naudid päriselt ka seda, mida teed.
Jah. Ma olen päris kindel, et selles on suur põhjus nendel paljudel vigastustel, mis mind viimastel aastatel saatnud on. Kui sa mingit asja teha ei saa, siis sa õpid lõpuks seda hindama. Õpid hindama seda, et oled terve ja saad väljakul olla, mängida palli, mängida seda ideaalset mängu, mis sulle kõige rohkem meeldib.
Hoia oma tervist ja naudi! Kui kõik läheb nagu peab, siis näeme sind juba maikuus Eestis mängimas.
Eesti rahvuskoondis kohtub Kuldliiga C-alagrupis Belgia, Läti ja Tšehhiga. Alagrupiturniiridega tehakse algust 25. mail. Finaalturniir peetakse 18.–19. juunil Horvaatias.
