INTERVJUU | Leegionär Hindrek Pulk: proovin ellu jääda ja ennast leida

Hindrek Pulk Chaumont’i eest rünnakul. | Foto: klubi koduleht

Prantsusmaa hõbedaklubis Chaumont’is on tänavu kokku saanud tõeline rahvaste paabel. Kümne riigi esindaja seast leiame ka eestlase, 28-aastase Hindrek Pulga, kes tegeleb välismaal võrkpallimängu etendamisega esimest hooaega.

Maarjamaal sai Pulk aastate jooksul justkui kõigile omaks, sest kodustes sarjades aitas “rändkarikas”, nagu teda üha tihemini hüüdma hakati, tiitleid võita nii Tallinna Selveril, Pärnul, Saaremaal kui ka Tartu Bigbankil.

Eesti võrkpallisõbrad on see saarlane juba ammu ära võlunud. Sportlane, kes suudab palliplatsil ka kõige kehvemad tõsted võimsalt punktiks lüüa, aga jääb tavaelus oma ehteestlasliku iseloomuga meeleldi tagaplaanile ja laseb teistel soleerida, vastab intervjuusoovile siiski alati jaatavalt. Seda teeb ta ka nüüd, kodust mitme tuhande kilomeetri kaugusel hooajale hoogu sisse lükates.

Hindrek, ole hea, ütle alustuseks, millised on olnud esimesed nädalad uues riigis ja klubis?

Eks kõik ole veel uus ja huvitav. Sisseelamine vajab natuke harjumist. Omajagu ootamatusi on ette tulnud. Aga ega ma ei osanud ka midagi eriti oodata, sest ükski eestlane polnud enne mind Chaumont’is mänginud.

Millisesse keskkonda sa oled sattunud?

Eluolu on siin veidi teistsugune kui Eestis. Alustada tuleb sellest, et juba Chaumont ise on väga väike linn, kus klubi ei andnud autodki, sest kõik vahemaad on nii väikesed (Chaumont’is elab vaid 22 000 inimest – toim.). Trenni kõnnin korterist, mis on üsna tagasihoidlik ja tavaline, kümme kuni viisteist minutit. Kõige suurem erinevus võrreldes Eestiga on aga ikkagi meie kodumängude suurearvuline publik. See on siin omaette vaatamisväärsus.

Aga mängutase?

Vahe Eestiga on sees, seda võib öelda küll. Pallid siin ikka nii kergesti maha ei jää nagu Eestis. Aga organisatoorse poole pealt toimetavad Eesti klubid hästi. Selles osas pole erinevust märgata.

Kuidas meeskonna kuulus peatreener Silvano Prandi treeningud üles on ehitanud?

Treeningute olemus on küllaltki erinev võrreldes Gianni (Gheorghe Cretu – toim.) ja Eesti treeneritega, kelle all olen mänginud. Tehnikaharjutustele keskendume Chaumont’is vähem. Treeningute alguses hüppame reeglina soojaks, seejärel ründame tühja võrgu pealt ja siis hakkame juba kuus-kuue vastu kõiki asetusi läbi mängima. Näiteks tõsteharjutusi pole siiani sisuliselt üldse olnud, aga ma ei oska öelda, kas see jääbki nii. Mängulisust on igatahes siiani palju olnud.

Mängijale peaks selline mudel vist meeltmööda olema?

Jah, muidugi mängulised treeningud meeldivad, kuid eks vahel tahaks ka mingeid harjutusi rohkem teha – muidu muutuvad trennid võib-olla mingil hetkel liiga üksluiseks.

Kuidas on lood mahtude ja treeningaegadega?

Mahud on Eestis kogetuga sarnased. Huvitav on see, et hommikuti pole pallitrenne. Kahel korral nädalas teeme hommikul jõutrenni, aga ülejäänud päevadel on hommikud vabad ja õhtuti kella nelja-viie ajal algab pallitrenn. Küllaltki inimlik lähenemine, ei tüdine treeningutest ära.

Kas vabad hommikud annavad sulle ka Prantsusmaal võimaluse ülikoolis omandatud elektroenergeetika alal kaugtöö vormis tegutseda?

Ei, olen praegu puhtalt sportlane. (Muigab.) Ainult prantsuse keelt üritan natuke õppida.

Kuidas Chaumont’is üleüldse selle keelega lood on? Öeldakse, et prantslased reeglina inglise keelt rääkida ei taha.

Tänaval ja poes inglise keelega hakkama ei saa. Et poest toiduained kätte saada, tuleb käed ja jalad appi võtta. Aga klubis õnneks saadakse inglise keelest aru. Peagi peaksid ka keelekursused mängijatele algama. Mitmed välismaalased juba oskavad kohalikku keelt, kuna on Prantsusmaal aastaid mänginud.

Aga peatreener Prandi?

Ka tema oskab prantsuse keelt, kuid treeningud viib läbi inglise keeles.

Milline mees Prandi inimesena on? Kas olete ka üks-ühele suhelnud?

Ta on väga sümpaatne ja sõbralik inimene, nagu need itaallased ikka. Koondises oli meil ju samasugune Mirko (Fasini). Itaallaslikult rõõmsameelsed ja lahked inimesed. Aga kui vaja, siis võib Prandi ka käratada. Selles suhtes on tal treenerina kõik paigas. Personaalseid jutuajamisi pole mul veel temaga olnud, küll aga oleme mingeid mänguolukordi läbi arutanud.

Tuleme nüüd lõpuks sinu enda mängulise vormi juurde. Kuidas sa end tunned?

Ma arvan, et olen enam-vähem kusagil keskel. Ei ole hetkel väga head tunnet ja minekut, aga samas midagi ülearu kehvasti samuti pole. Pärast pikka koondisesuve läheb võib-olla rütmi leidmiseks lihtsalt aega. Motivatsiooni on praegu palju.

Kuidas sina koondislasena EM-i ebaõnnestumist üle elasid?

Minu jaoks oli juba EM-ile pääsemine omaette võit. Samas, kui ma sinna juba läksin, siis oleksin võib-olla oodanud, et mind proovitakse ja kasutatakse mingites olukordades rohkem. Aga seekord läks sedapidi ja minust tulemus nii väga ei sõltunud.

Kas sa tundsid end EM-il füüsiliselt sama hästi nagu juunis Euroopa Kuldliiga ajal, mil ütlesid, et pole kunagi nii kõrgele hüpanud?

Huvitaval kombel oli EM-il tunne kuidagi raskem. Ma ei tea, millest see tulenes, aga taolist teravust tõesti polnud nagu Kuldliiga finaalturniiri mängudel.

Kui palju selg, õlg ja põlv täna tunda annavad?

Kõik annavad natuke tunda, aga ma arvan, et mu mängulist sooritust nad ei sega.

Kas pärast pikka koondisesuve soovinuks keha puhata rohkem kui kolm päeva?

Prantsusmaal oli kõik uus ja huvitav ning ma ei mõelnud selle peale. Tagantjärele võib tõesti öelda, et võib-olla keha andis väsimusest signaale. Mul pole põlvedega viimastel aastatel enam probleeme olnud, aga nüüd hakkas üks põlv jälle tunda andma.

Alustasite hooaega nädalavahetusel kevadise finaali kordusmänguga ja võitsite kodus tiitlikaitsjat Toursi 3:0. Hea algus!

See oli magus võit, jah. Meil olid nurgamehed Babtiste Geiler ja Martin Atanasov puudu, samuti jäi USA koondisega maailma karikasarja mänginud temporündaja Mitch Stahl eemale. Aga sellise publiku ja melu sees võib vastastel päris raske olla meiega mängida.

Millise mulje sulle su meeskonnasisene konkurent Julien Winkelmuller on jätnud?

Väga sümpaatse mulje. Ta mängib ikka meeletult kiiret võrkpalli. Selle peal ta elabki. Ta üritab tihti blokis auke leida või palli vastaste kätest auti lüüa. Mina olen temast küllalt erinev, üritades kõrgusele rõhuda.

Sa oled enda tasemest rääkides alati väga aus ja kahe-jalaga-maa-peal mees olnud. Kas näed, et sinu ja Winkelmulleri osas on märgatav tasemevahe?

Kui üdini aus olen, siis tegelikult ma ei leia, et erilist vahet märkaksin. Trennide põhjal leian, et nii tema kui ka mina võiksime mängida. Hetkel on lihtsalt mindud seda teed, et tema mängib. Tal on siin kogemusi rohkem, lisaks on tal juba varasemast ajast hea klapp sidemängijaga. Ja mängudes on ta samuti hästi esinenud, nii et mul pole olnud põhjust ärrituda. (Viies hooajaeelses kontrollmängus jagunes Pulga ja Winkelmulleri aeg võrdselt – toim.)

Pead sellega leppima, et tema on siin vana kala ja sina alles uus ja roheline?

Just nii. See on asjade loomulik käik. Ka pisiasjad mängivad sellises olukorras rolli. Hooaeg on ju veel nii noor. Kui sa helistad uuesti hooaja keskel ja ma pole ikka ametlikus mängus põhikoosseisu kordagi pääsenud, siis võib mõtlema hakata, et miks on läinud nii.

Sa said oma tööga, nii palju, kui sulle seda anti, avamängus korralikult hakkama, lüües ühe serviässa. 

Jah, lisaks ässale, mis tuli teises geimis otsustaval hetkel, polnud ka teised pallingud pahad. Sain servide eest kiita.

Tögasid sa Toursi temporündajat Timo Tammemaad ka pärast mängu?

(Muigab.) Natuke juttu rääkisime ikka, aga tögamiseks on vara veel. Eks hooaja alguses ole need mängud nii, nagu nad on. Kõik võistkonnad alles otsivad oma mängu.

Lõpetuseks, kas koondisesuvi andis sulle ka tulevikus sama tee ette võtmiseks indu?

Eks ma üritan esialgu siin Prantsusmaal ellu jääda ja ennast leida. Kui terve hooaja pingil istud, siis ei tea, mis tundega edasi vaatad. Eks saab näha, kes koondise peatreeneriks saab ja mida tulevik selles osas toob.

Intervjuu on tehtud teisipäeva õhtupoolikul enne Chaumont’i teise vooru 2:3 kaotust Sete’ile.

Jaga postitust

Lisa kommentaar