Möödunud suvel Eestis kõik (!) turniirid võitnud ning sügisel sõprade ja pere utsitamisel tõsisemalt rannavollele keskenduda otsustanud Liisa Soomets (22) ja Heleene Hollas (23) pole pidanud valikut kahetsema, sest treeningud hakkasid kohe alguses loodetud moel sujuma.
Eesti esipaar, kelle mängus tulevad ilmekalt esile mõlema võrkpalluri tugevused ehk Soometsa kiirus ja hea kaitsemäng ning Hollase pikkus ja tugev blokk, on harjutanud vaheldumisi Põhja ja Lõuna-Eestis. Kui Tallinnas juhendab neid Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku treener Indrek Verro, siis Tartus on abiks endine tipprannavõrkpallur Karl Jaani. Paremat kombinatsiooni olnuks algajatel profivõrkpalluritel ilmselt keeruline leida.
Kuna Soomets jagab aega spordi ja treeneritöö ning Hollas spordi ja ülikooliõpingute vahel, on tulnud naistel viimase üheksa kuu jooksul lisaks võrkpallimängule õppida hoolikalt ka planeerimist. Võrkpall24 võttis ühendust Tartust pärit Soometsaga, et uurida, mida uus eluetapp on duole õpetanud ja kuidas suvele vastu minnakse.
Liisa, kui palju on sinu ja Heleene elu pärast eelmisel sügisel rannavõrkpalluri tee valimist muutunud?
Selles suhtes on küll muutunud, et oleme esmakordselt aastaringselt koos pallitrenni teinud. Aga eluliselt pole muutus olnud kuigi suur. Heleene käib ülikoolis edasi ning mina annan Tartus esmaspäeviti ja teisipäeviti noortele ÜKE-trenne. Seda võib küll öelda, et hästi põnev on olnud see protsess, kuidas treenerid, treeningkaaslased ja toetajad leida. See on täiesti uus kogemus. Tegeleme võrkpalliga nii palju, kui saame ja jõuame.
Kui palju te treenite?
Kuus korda nädalas, nendest kolm-neli on pallitrennid. Juurde tulevad jõutreeningud ja jooksmas käime samuti üsna palju.
Kas jooksmine on rannavõrkpalluri treeningplaanidesse sisse kirjutatud?
Pigem käime jooksmas, kuna meile Heleenega lihtsalt meeldib seda teha, aga kindlasti annab see ka vastupidavust rannavõrkpalliks.
Olete te hetkel paremas vormis kui varasematel kevadetel?
Ma tahaksin nii loota küll. Eelkõige just füüsiliselt. Mängulise poole osas tõi koroonaviiruse puhang kaasa pika pausi, mis tekitas tunde, justkui alustaksime jälle algusest. Aga kui koroonat poleks olnud, siis olnuks ka pallipuude parem kui eelmistel kevadel.
Mida uut on rannavõrkpallile keskendumine sulle ja Heleenele õpetanud?
Ma arvan, et kõige rohkem oleme arenenud isegi vaimselt. Ka mänguliselt on kindlasti stabiilsust juurde tulnud, aga kõige suurem muutus on olnud just selles, kuidas iseendaga väljakul toime tulla. Indreku (Verro) trennid on teisest klassist. Meie ülesanne on proovida iseenda sees asjadega hakkama saada ja mõtted ebaõnnestumisest eemale peletada. Me polnud sellise lähenemisega varem kokku puutunud.
Ole hea, räägi veidi täpsemalt, kuidas see iseenesega toime tulemise juurutamine välja näeb?
Kõige parem näide on see, et me polnud varasematel aastatel üldse sellised, kes oleks kõvasti analüüsinud oma tegevust. Kui kaotasime mängu, siis meie analüüs piirdus sellega, et okei, me ei saanud servi kätte. Me ei mõelnud sealt edasi. Nüüd oleme hakanud mõtlema, miks me ei saanud servi kätte. Kas vastuvõtu platvorm oli paigast ära või ei sirutanud käsi piisavalt välja. Oleme mõistnud, et arenguks on vaja rohkem enda sisse kaevata ning protsesse ja nüansse märgata. Näiteks, kas sa tunned hirmu, kui keegi ründab? Hirmuga tuleb hakkama saada, sest see kajastub päris palju meie mängus. Samamoodi teise palli ründamine. Et oleks julgust see risk võtta, mitte mängida pall alati tõsteks, et suunata vastutus kaasmängijale. Me teeme erinevaid võrkpallialaseid harjutusi, aga rõhk pole tehnikal, vaid oma keha juhtimisel ja tunnetamisel. Me peame aru saama, millega tegeleme.
Kui erinevad on Karl Jaani ja Indrek Verro treeneritena?
Neil on hästi erinevad käekirjad. Karliga teeme pigem traditsioonilist mängulist trenni, kus on põnevad harjutused ja palju kordusi. Indrekuga otsime aga just teistsugusi lahendusi – et me ei kaoks kordustesse ära. See on hästi huvitav. Indrek andis meile hiljuti näiteks koduseks ülesandeks õppida žongleerima. Žongleerimine õpetab iga viset ja püüdmist tunnetama ning samas lõtvust säilitama. (Muigab.) Aga kui Indreku trenne liiga palju järjest teha, siis läheb pea sassi. Nii ongi hea vahepeal nädal aega Nõos Karli juures treenimas käia. Nad täiendavad üksteist ja meile see väga meeldib.
Kui palju teil juba raskeid hetki ette sel teekonnal on tulnud?
Eks trenniaegade sobitamine pakub omajagu väljakutseid. Heleenel on praegu näiteks käsil tihe eksamiperiood ja seetõttu on tal paratamatult raskem. Kui tal jääb näiteks magamata öö seljataha, siis seda on vahel näha ka trennis. Aga muidu on kogu protsess olnud pigem entusiastlik ja põnev. Kuna treenime vaheldumisi Tallinnas Indreku ja Nõos Karli käe all, siis ei teki ka tülpimust. Võib-olla kõige keerulisem on olnud toetajate leidmine, kui järjest öeldakse väga palju kordi ära.
Kui palju teil täna toetajaid üldse on ja millega nad teid aitavad?
Rahaliselt toetavad meid Sport-ID, Port1 ja Tradehouse. Terases, MyFitnessis, Tartu Rannakeskuses ja Nõo rannahallis saame trenni teha, Tilk toetab loodusliku kosmeetikaga, Craft ja Rademar riietega.
Et toetajate arv kasvaks ja end võrkpalluritena ära elatada, tuleks aga tulemusi näitama hakata.
Jah, sellisel juhul oleks lootus ka võrkpallist ära elada. Meil läks isegi hästi tegelikult, kuna saime nimetatud kokkulepped tehtud enne koroonat. Kuna koroona tuli peale ja MK-etappe pole seetõttu vähemalt kuni augustini toimumas, siis tundub praegu ebaviisakas uusi toetajaid otsida. Tuleme kodus võisteldes ilusti oma asjadega ka praeguste vahenditega toime.
Kas te plaanite kuni ülemaailmse olukorra klaarimiseni võistlema hakata Eestis ja Lätis nagu meie paremad meespaarid?
Jah, kuni piirid lahti tehakse, on plaan selline. Meie plaan oli mängida tänavu tegelikult MK-sarjas kuni septembrini, sest siis läheb Heleenel kool edasi. Kui aga MK-etapid hakkavad alles sügisel toimuma, siis on võimalik, et osaleme mõnel etapil Heleene kooli arvelt. Aga praegu on veel variant õhus, et augustisse planeeritud ühe tärni MK-etapid Ljubljanas ja Vaduzis toimuvad. Oleme isekeskis mõelnud, et taoline aasta ei pruugi meile tegelikult kahjuks tulla, pigem on just treeningutele pühendatud aeg praegu väga väärustlik. Tunduski, et suvi ja uus hooaeg oleks muidu jube kiirelt kätte jõudnud.
Te treenisite talvel Terase Beachi rannakeskuses. Võrkpallurid teavad, et teisi nii sügava liivaga väljakuid Eestis vist polegi. Kas nüüd, välja mängima pääsedes, tundus hüpe äkitselt hoopis lennukam?
(Naerab.) Välja pääsemise üle rõõmustasime me küll. Terases on tõesti väga raske liikuda. Ka Indrek ütleb, et väga palju mängulist trenni seal teha ei saa, kuna sealne väljak on hoopis teistsugune kui võistlustel. Ka meie füüsis polnud veel sellisel tasemel, et Terases hästi toime tulla. Aga ega ka meestel seal kerge ole.
Kui tubli Heleene sinu paarilisena on olnud?
Ta on väga tubli! Võib-olla hirmutunnet on tal veel palju, aga ka selles osas läheb olukord järjest paremaks. On näha, et ta tahab teha seda kõike ja on asjas sees. Tülli pole me sel teekonnal igatahes veel läinud. Klapp on endine.
Kuidas teil sel suvel koduse konkurentsiga lood on?
Iseenesest suvel rannavõrkpalli mängivaid naisi on palju, aga kõrgele tasemele püüdlejaid pole ja sellest on väga kahju. Alustasime sügisel treenimist Kertti Külma ja Juudit Kure-Pohhomoviga, aga Kertti otsustas suvel mitte võistelda. Juudit mängib nüüd jälle Renatega (Juudit Kure-Pohhomov ja Renate Pikk võitsid mullu Soometsa ja Hollase järel Eesti meistrivõistlustel hõbeda – toim.), nii et nemad on meil nüüd pundis Nõos treenides. Kerttist on kahju, kuna ta on tõeline rannahunt ja teab hästi, mida väljakul teeb. Temast oli trennides palju abi. Aga ta jääb meile toeks muul moel.
Tõsiselt rannavõrkpallile keskenduvate naispaaride nappus on meie jaoks tõsine murekoht, sest tahaks, et trennis oleks tugev konkurents. Õnneks saame me praegu Kakumäe Havenis treenida meestega (Mart Tiisaar, Kusti Nõlvak, Timo Lõhmus ja Dmitri Korotkov – toim.). Oleme neile väga tänulikud selle võimaluse eest. See on meile väga oluline, kuigi ei saa öelda, et nendega kerge trennis oleks. Pingutama peab väga kõvasti. Tasemevahe meestega on suur, aga kui me keskendume täielikult enda tegemistele, siis on kõik hästi.
Kui palju koduseid teid toetavad?
Kõik on väga positiivselt meelestatud ja ootavad, et meil läheks hästi. Selles osas on olukord hästi põnev. Heleene vanaema on näiteks eriti äge. Ta vaatab nii palju Heleene mänge kui võimalik ja paneb kõik tulemused märkmikusse kirja. Minu isa on ka selline, kes tahaks absoluutselt igale poole kohale sõita, et mänge vaadata ja kaasa elada. Minu elukaaslane Martin (endine laskesuusataja Martin Remmelg – toim.) on samuti alati kõvasti toeks.
Lõpetuseks, kuuldavasti asud peagi juhendama nelja meie noort võrkpallurit. Ole hea, räägi sellest plaanist mõni sõna.
Jaa, Margot Saharov võttis ühendust ja ütles, et tal on neli hästi entusiastlikku U16 saalikoondise tüdrukut, kes teevad rannas kahetunnise trenni ära ja lähevad seejärel edasi mängima ühe tüdruku juurde, kellel on volleväljak kodus. Tundub lahe ettevõtmine. (Muigab.) Eks mul on enda huvid ka sees, et kasvaks mõni rannavõrkpallur peale.
