INTERVJUU | Lüütsepp jätab Akaa’ga hüvasti: aeg on praegu Eestisse tagasi tulla

Võrumaalt pärit võrkpallitreeneri Oliver Lüütsepa aeg Soome meistriliigaklubi Akaa Volley juhendajana sai nädalavahetusel läbi. “Aeg on praegu Eestisse tagasi tulla,” sõnab 34-aastane treener, kui põhjanaabrite väikelinnas asju pakkides Võrkpall24 kõnele vastab.

Lüütsepp aitas kolme Soomes töötatud aasta jooksul teha amatöörklubist professionaalse meistriliiga meeskonna, kuid loodetud palgapäev ehk medal kõrgliigas jäigi saavutamata. Viis, mil moel Akaa laupäeval konkurentsist langes, oli eriti valus. Olles avamängu Kokkola Tiikerite vastu koduväljakul kaotanud, juhtis Akaa võõrsil peetud kordusmängu 2:0 ja oli kolmandaski ees 22:19, ent lagunes, kaotas matši 2:3 ja pudenes konkurentsist. “Pärast mängu bussiga tagasi Akaa poole sõitma hakates oli pettumus suur,” ei hakka Lüütsepp olukorda ilustama.

Intervjuus Võrkpall24’le võtab Lüütsepp kolm Soomes oldud aastat kokku ja vaatab otsa tulevikule.

Oliver, eelmise hooaja edu – medalivõit jäi vormistamata vaid koroonaviiruse tõttu – tähendas seda, et tänavuselt hooajalt ootasite ise ja ootasid ka teised kõrgeimate kohtadeni küündimist. Eesmärk jäi aga täitmata, sest karikavõistlustel langesite konkurentsist poolfinaalis ja meistrivõistlustel veerandfinaalis. Milliste sõnadega sa hooaja kokku võtad?

Eks ta oli igas mõttes raske hooaeg. Andsin umbes kuu aega tagasi kohalikule ajalehele intervjuu, kus mainisin samuti, et Akaa klubi toetus paljuski kodupublikule. Soome võrkpallis rääkisid kõik, et siin on parim atmosfäär. Isegi paljudel võõrsilmängudel käis kaasas umbes 50-pealine fänniarmee. Aga koos koroonaga kadus meeskonna tagant ka see feeling. Teine asi oli see, et kui sügisel võistkonna kokku panin, siis olin koosseisuga rahul, aga ütlesin ka meeskonnale, et kuna meil möllumehi võistkonnas pole, siis peame mängima stabiilselt head võrkpalli. Kõik mängijad olid sellised vaiksed töömehed. Üks temporündaja oli natuke emotsionaalsem, aga tema üksinda ei jaksanud seda emotsiooni ülal hoida.

Kas ka Soome koondise pikaaegne põhimees ja teie rünnakuliider Urpo Sivula ei aidanud emotsiooni luua?

Temaga oli see, et kui tal endal mäng ei sujunud, siis ei suutnud ta ka meeskonnakaaslasi utsitada, pigem vastupidi.

Kas eelmisel hooajal oli olukord selles osas parem?

Mullu oli meil varasemalt Eestiski mänginud venetsueellane Enderwuin Herrera, kes tõmbas võistkonna alati käima. Aga tänavu meil enam sellist Andrus Raadiku või Rait Rikbergi sugust mängijat polnud, kes vajadusel tõmbaks ja lükkaks mehi, muliseks ning innustaks. Kui mäng toimib, siis polegi sellist mängijat otseselt tarvis. Me võitsimegi reeglina, kui Sivulal oli hea päev, aga kui ei olnud, siis ei toiminud ka meeskond. Just hooaja esimeses pooles oli Sivula kehv. Nägin, kuidas ta võrreldes eelmise hooajaga oli oma mõtlemist muutnud. Ta tegi rohkem ja läbimõeldumalt individuaalset trenni, jälgis toitumist ja võttis seitse kilo alla, aga mäng ei toiminud enam samal moel. Kui panustad rohkem ja tulemus on kehvem, siis jookseb ka mängijal endal juhe kokku.

Lisaks segas meid vigastuste virr-varr. Ma ei saa öelda, et me oleks liiga palju trenni teinud ja seepärast mehed lagunesid. Libero jooksis vastu seina ja lõi käe puruks, ühel nurgamehel läks servi vastuvõtul näpuluu katki. Soome koondise tempomees Markus Kaurto jooksis teise mängija pihta ja vigastas õlga. Ja ühel mehel läks hüppeliiges. Lollid vigastused tekkisid. Kui lisada veel juurde see, et põhisidemängija ehk Markkus (Keel) siirdus enne karikavõistluste finaalturniiri Prantsusmaale, siis muutuski olukord keeruliseks. Võta Eestis Bigbankilt Kert Toobal või Selverilt Renet Vanker ära. Ma ei usu, et Ronald Järv või Niko Haapakoski võistkonna taset hoida suudaksid. Meil ei tekkinud enam head rütmi ja enesekindlust. Otsisime kogu aeg lahendusi ja oma mängu. Ma ei ütle, et Markkusega oleks mäng jube hästi jooksnud, aga tundsime temast selgelt puudust.

Mis veerandfinaalseerias Kokkola vastu saatuslikuks sai?

Esimeses mängus olime ise hapud. Läksime natuke pehmelt peale. Kokkola surus meid serviga ära. Meil polnud terve hooaeg servi vastuvõtuga probleeme olnud – see oli alati korras. Aga nüüd, just sellisel hetkel, suruti meid esmakordselt serviga konkreetselt ära. Eks selles mängus kajastus ka playoffi närvilisus. Lasime end üllatada. Rünnakul mängisime küll hästi, aga kaitse vajus ära.

Teises mängus oli hoopis teistsugune mängupilt. Esimesed kaks geimi mängisime väga meeskondlikult. Kõik mehed hoidsid mänguplaanist nii hästi kinni, et mul polnud neile ühtegi etteheidet. Nägin väljaku kõrvalt ka seda, kuidas mehed kogu oma energia sellesse mängu olid suunanud. Kolmanda geimi lõpus andsime aga õnnetult võidu käest. Geimi lõpus võtsin servil ebakindla Sivula välja ja panin teise diagonaalründaja Aato Pölläneni tema asemel sisse. Tema teine serv lendas vastuvõtja kätest otse meie poolele tagasi. Eesliinis ootas tõstet Joni Mikkonen, aga sidemängija suunas palli tagaliini vahetusest väljakule tulnud Pöllänenile, kellel jäi punkt toomata. Geimi lõpus suutis veel vastaste diagonaalründaja Antti Ropponen tabada palli veidi valesti ja lüüa seeläbi piiri peale ässpalling ja saimegi geimi pähe. Mentaalselt tõmbas selline geimi ära andmine meestele nii muserdavalt, et mäng lagunes täielikult.

Kas see valus allajäämine jäi sinu viimaseks mänguks Akaa peatreenerina?

Jah, võtsin juba mitu kuud tagasi vastu otsuse, et ma ei jätka Akaas. Teavitasin sellest nüüd ka klubi. Eks nad vist natuke eeldasid, et ma pole lepingut pikendamas. Samas ma ei tea, kas nad lepingupikendust üldse oleks pakkunud, kuigi tundus, et huvi oli.

Miks sa nii otsustasid?

Ma arvan, et minu aeg sai siin täis. Need kolm aastat on olnud väga toredad ja huvitavad. See on olnud meeletu kogemus. Jah, siia sisse sattusid ka rasked ajad, aga võtaksin taolise väljakutse iga hetk uuesti vastu. Istusime just täna veel klubi presidendiga viimast korda maha ja meenutasime, kuidas eelmisel hooajal oli saal puupüsti täis. 700 inimest! Rääkides klubi abitreenerite ja mõne mängijaga, siis kõige rohkem tänatakse just selle eest, millise arengu klubi selle aja jooksul tegi. Et tuli välistreener, kes nõudis professionaalset lähenemist igas aspektis.

Enne tehti asju amatöörklubile vastavalt?

Jah, ma toon mõne humoorika näite. Minu esimesel hooajal oli mängijate lepingusse pandud punkt, et nad saavad iga päev tasuta lõunat süüa. Ent klubi ei leidnud ühtegi söögikohta, kes oleks seda võimaldanud. Mängijad said vaid kaks korda nädalas kohalikus pubis lõunat söömas käia. Ülejäänud päevadel tegime ise pärast trenni mikrolaineahjus toidu soojaks meestele ja pakkusime seda klubi ruumides. See oli omaette vaatepilt, kuidas kaks kogenud nurgaründajat, nende hulgas ka Herrera, pärast trenni endale ja teistele kurki viilutasid. Aga see jama lõppes pärast esimest hooaega ära, sest ma lihtsalt ei olnud nõus nii jätkama.

Teine näide oli see, kui meie klubisse tuli Herrera. Ta taheti panna elama kolmetoalisesse korterisse koos klubi kahe noormängijaga. See oli jälle asi, mis tuli kohe ära lahendada. Ütlesin, et see ei tule kõne alla, et me sedasi Soome liigas aastatega omale nime teinud leegionäriga käitume. Õnneks asi lahenes ja talle leiti eraldi korter. Taolisi juhtumeid oli alguses palju. Aga ma pean klubi tänama, sest üldiselt tuldi minu soovide ja ideedega kaasa. Hakkasime võõrsilmängudele päev varem kohale sõitma ja nii edasi.

Kas klubi professionaalseks muutmine tähendas seda, et meeskonna eelarve kasvas aasta-aastalt?

Jah, nii oli. Esimesel hooajal oli eelarve 290 000 eurot, teisel umbes 335 000 eurot. Muide, meie klubi maksis kõigile mängijatele eelmise hooaja eest kogu raha ära. See tähendab, et saime palka ka viimase pooleteise kuu eest, mil me koroona tõttu enam ei treeninud ega mänginud. Tean, et riik maksis kõigile korrektselt käitunud klubidele lõpuks sellest summast 70 protsenti tagasi. Akaal läks seega eriti hästi: klubi renomee mängijate ees oli väga hea, samuti saadi riigilt abi. Mõni esiotsaklubi näiteks ei maksnud mängijatele kogu palka välja ja nemad ei saanud hiljem ka riigilt tuge.

Tänavu oli meie eelarve võrreldav eelmise hooaja omaga. See oli täpselt selline summa, millega saab midagi teha. Kui esimesel hooajal käisid kaks korda päevas trennis vaid viis-kuus mängijat, siis tänavu tegid seda kõik. Vaid paar meest olid sellised, kes käisid kõrvalt ka poole kohaga tööl ja pidid seetõttu vahel mõnest trennist puuduma. Eesti klubidega on siinseid eelarveid võrrelda keeruline, sest Soomes on elu kallim ja maksusüsteem teistsugune, aga umbes ikkagi saab aimu. Soome paremate meeskondade ehk Savo Volley ja VaLePa eelarve küündib 600 000 euro kanti, Loimaa Hurrikaanil on võib-olla veidi väiksem.

Kui taoline väikeklubi esmakordselt meistriliigasse tõusis (Lüütsepp palgati võistkonda klubi teiseks kõrgliiga-hooajaks – toim.) ja asjad sujusid hästi, siis hakkasime köitma ka rohkem publikut ja väikesponsoreid. Koroonata olnuks Akaa seis täna väga hea. Tean, et riik on klubi toetanud tänavu 20 000 euroga, aga see ei korva saamata jäänud piletitulu. Kõige parematel mängudel kogusime mullu 8000 eurot piletitulu. Keskmine number oli aga umbes 5000. Kui arvutada see hooaja peale ümber ja lisada makkara müügist tulnud tulu, siis kaotas klubi hooaja peale ilmselt üle 100 000 euro. Lisame juurde ka kohalikud väikefirmad, kes tahtsid kaasa lüüa, ja jõuamegi järeldusele, et umbes poole klubi eelarvest tõid klubi kaasaelajad ja fännid.

Kas head tööd teinud Eesti treeneri palk tõusis kolme Akaas töötatud aasta juures märgatavalt?

Ei tõusnud. Ma leppisin viimasel hooajal lõpuks isegi väiksema palgaga kui mullu, sest koroona tuli peale. Meil olid eelmisel kevadel pikad läbirääkimised, mis algasid tegelikult juba enne koroonat. (Muigab.) Olin küllaltki julge. Mõtlesin, et vaatame, mis tuleb. Kui kokkuleppele ei saa, siis leian mõne teise variandi. Aga tuli koroona ja ühes sellega ka ebakindlus. Et nad maksid eelmise hooaja lõpus ilusti kõik rahad ära ja ka minul tekkis nende ees täiendav respekt, siis olin lõpuks lihtsalt nende pakutuga nõus. Seejuures läbirääkimiste alguses, enne koroonat, pakkusid nad suuremat palka kui varem. Ei saa öelda, et välismaa treener saab Soomes kõrget palka. Kui kuulsin, millisesse suurusjärku jääb kogenumate Soome treenerite teenistus, olin parajalt üllatunud ja mõistsin, et olin esialgu väga vähe küsinud. Aga Eesti mõistes polnud ka minu teenistusel midagi viga, lihtsalt kodust eemalolekul on oma hind.

Lõpuks tundsingi, et olen piisavalt kaua kodust eemal olnud. Eriti keeruline on just sel aastal olnud. Tahaksin eraldi tänada abikaasat Kaisat ning minu ja Kaisa vanemaid, kes on andnud väga suure panuse, et perena hakkama saaksime. Neil on tulnud pidevalt edasi-tagasi pendeldada. Aeg on praegu Eestisse pere juurde naasta.

Mis sinust edasi saab?

Eks vaatame, mis elul mulle pakkuda on. Koondisesuvi on selles osas väga hea aeg (Lüütsepp töötab teist aastat Eesti rahvusmeeskonna abitreenerina – toim.). Vaatan rahulikult ringi ning olen avatud erinevatele pakkumistele ja projektidele.

Lõpetuseks, kas Akaa meeskonnas võiks uuel hooajal mõnd Eesti treenerit või mängijat näha?

(Muigab.) Võimalus on alati, aga ma arvan, et pigem on see võimalus väike.