fbpx
Close

INTERVJUU | Maailmameister Vesik: karjatasin teel lennujaama nii kõvasti, et taksojuht oleks peaaegu kraavi sõitnud

Rivo Vesik. | Foto: volley.ee

Endine tipprannavõrkpallur Rivo Vesik tegi mõned päevad tagasi Eesti rannavolle ajalugu, kui tema juhendatavad Oleg Stojanovski ja Vjatsešlav Krasilnikov võidutsesid rannavõrkpalli MM-il.

Aastatel 2002-2009 oli tema paariliseks Kristjan Kais, kellega osaleti 2008. aastal Pekingi olümpial. MK-sarjas oli parimaks saavutuseks esikoht Zagrebi etapil 2007. aastal.

Võõras pole 38-aastase Vesiku jaoks ka saalivõrkpall. Nimelt on ta tulnud suisa neljal korral Eesti meistriks. Aastatel 2000-2002 Pärnu ja 2005 Tallinna Audentese ridades. Tõsi, toona 198-sentimeetrine temporündaja nendes võistkondades esimest viiulit ei mänginud.

Võrkpall24 võttis Pärnust pärit mängumehega ühendust, et uurida lõppenud rannavolle MM-i, Venemaa rannavõrkpallikoondise ja Eesti rannavõrkpalli hetkeseisu kohta.

Rivo, tulid hiljuti venelaste juhendamisega maailmameistriks. Kui eriline see sinu jaoks on?

Väga eriline. Iga päev maailmameistriks ei tulda, aga selle nimel on tehtud meeletult tööd. Me kõik oleme siiani sellest ekstaasis ja emotsionaalselt tühjad.

Kas võib öelda, et see oli sinu elu üks tipphetki?

Sportlikkus mõttes kindlasti. Raske on võrrelda treenerit ja mängijat, aga see mahub minu sportlikke saavutuste kolme parima hulka. Olen väga õnnelik, et kulla saime. Nüüd on tehtud nii Eesti kui Venemaa ajalugu.

Kui suur üllatus oli see võit nii sinu kui ka rannavollemaailmale?

Üllatus see tegelikult ei olnud. Me ise olime 70% kindlad, et jõuame finaali. MM ja olümpia on nii suured võistlused, et finaalis võib kõike juhtuda. Esikohamängus loeb paljuski psühholoogia. Meil läks õnneks hästi, sest suurfavoriitideks peetud Norra paari jälgisid kõik kaamerad ja nad võtsid meedia tähelepanu enda peale (Norrakad kaotasid poolfinaali, kuid võitsid pronksi – toim.). Meie saime rahulikult omadele asjadele keskenduda. Treenerite hääletusel pakkus meid võitjateks üks treener, 13 hõbedale ja 8 pronksile. Norrakate võitu pakkus 13 treenerit, hõbedat 4 ja ülejäänud pronksi.

Ole hea ja võta mõne lausega kogu MM kokku?

Sellisel pikal turniiril on emotsionaalselt raske. Pinge läks iga mänguga järjest suuremaks. Õnneks poisid pidasid ilusti vastu. Veerandfinaalis tuli lihtsam võit ja see oli väikeseks kergenduseks. Poolfinaal oli nagu oli. Teises geimis andsime mängu natukene käest ära, aga suutsime raskest seisust välja rabeleda. Just tänu Olegi suurepärasele serviseeriale, kui kuuest servist kolm olid ässad. Finaal… Ma arvasin, et poolfinaal on midagi sellist, mida pole varem kogenud. Tuli välja, et finaal on veel hullem. Meie (treenerite) jaoks täielik närvide mäng. Teise treeneriga lihtsalt istusime ja ei rääkinud sõnagi, kuigi enne mängu jäi jutt, et arutame ja paneme kirja, mida saaks teha paremini. Kuna adrenaliinilaks oli nii suur, siis me ei suutnud seda teha.

Ma pidin pärast esimest geimi ära minema, sest mul läks lend. Hotelli oli autoga kolme minuti tee, aga ma otsustasin minna jala, sest ei suutnud paigal püsida. Hotellist sõitsin taksoga lennujaama ja pidevalt jälgisin seisu ning kui viimane punkt tuli, siis karjatasin nii kõvasti, et taksojuht oleks peaaegu kraavi sõitnud. Lennujaamas tulid inimesed, kes olid televiisorist mängu näinud, õnnitlema.

Kui suur on sinu roll Olegi ja Vjatšeslavi juhendamisel?

Ütleks, et 50-50. Mina olen Olegiga koostööd teinud sellest ajast peale, kui ta rannavõrkpalli mängima hakkas. Vjatšeslaviga on koostöö olnud 2 aasta pikkune. Meil tegelikult ei olegi selliseid nimetusi nagu pea- ja abitreener. Meil on teise treeneri Vjatšeslav Nirkaga tööülesanded ära jagatud. Tema tegeleb tehnilise ja taktikalise poolega, minu tegelen bloki, kaitse ja psühholoogilise poolega. Koostöö mul sujub temaga väga hästi, seda näitavad tulemused.

Kas Venemaal on kõrgemad võimud ühendust võtnud ja õnnitlenud?

On. President ning kultuuri- ja spordiminister võtsid ühendust ja soovisid õnne.

Kui suur on vahe sellest ajast, kui Oleg ja Vjatšeslav esimese võistluse koos tegid kuni praeguseni? Milles on kõige suurem areng toimunud?

Ausalt öeldes pole nad veel omavahelist koostööd veel päris paika saanud. Sellega on päris palju probleeme. Tõste täpsus, kaitses koha valimine ja muu selline vajavad veel väga palju tööd. Samas on nad koos mänginud kõigest 8-9 kuud, mis on rannavõrkpallis vähe, aga nad on talendikad poisid. Serv on see, milles areng on olnud märgatav. Kui neil füüsist ja mõistust jagub, siis nad võivad serviga vastastele väga palju pahandust tekitada. Olümpiani (MM-i võiduga tagati koht 2020. aasta Tokyo olümpiale – toim.) on kõvasti vaja tööd teha, aga selle paari potensiaal on väga suur.

Tuleme nüüd korraks Eesti rannavõrkpalli juurde. Mis sa arvad, millises seisus on täna rannavolle Eestis?

Mart Tiisaare ja Kusti Nõlvaku näol on seis hea. Nemad võtsid selle riski, et pühendada ennast ainult rannavollele. Nad on ise ka öelnud, et nad ei vahetaks seda aega mitte milegi vastu ja nad kahetseks, kui ei oleks seda otsust teinud. Ülejäänutega on seis selline, et kui muu maailm kasutab arvuteid, siis meie taome peitliga kivisid puruks. Oleme ajast maas. Ma olen korduvalt öelnud, et võrkpalliföderatsiooni poolt ei ole süsteemset tööd. Kahjuks. Noorte rannavõrkpall näeb välja sedasi: mais lõppeb saalihooaeg ära, mängitakse paar kuud randa ja siis saali tagasi. Seetõttu suurtest tulemustest täna rääkida ei saa. Mida väga meeldiv vaadata, on see, et väga palju on harrastajaid ja neid tuleb aina juurde. See on üks põhjasid, millest saab hakata ehitama. Kui lapsevanemad mängivad, siis tulevad nende võsukesed ka asjaga kaasa. Seis on läinud paremaks, aga võiks olla kordades parem.

Ning lõpetuseks: Kas Kusti Nõlvakust ja Mart Tiisaarest võiksid tulla sellised mängijad, kes hakkavad regulaarselt mängima kohtadele esikümnes?

Nad vaikselt pusivad ja paar esikümnekohta on ka kätte juba saanud. Hetkel neil ei ole suurte turniiride kogemusi nii atmosfäärilt kui ka mänguliselt. Aga nad teevad oma asja hästi ning iga aastaga nad arenevad ja lähevad järjest paremaks. Kas nad jõuavad kunagi täiesti tippu? Seda ma ei oska öelda, aga neil on eeldused selleks olemas. Füüsiliselt ja vaimelt on nad head, aga vajaksid abi mängu ülesehitamisel. Järgmised 2-3 aastat peaksid näitama kuidas ja kuhu.

 

 

 

 

scroll to top