Eesti rahvusnaiskonna tempo- ja diagonaalründaja Kristel Moor loobus profispordist pärast eelmist suve, kuid on nüüd ka amatöörina oma sportlastee pausile pannud.
Viljandis Merle Keerutaja käe all võrkpalluriks sirgunud Moor jõudis karjääri jooksul mängida Eesti paremates võistkondades, tutvuda USA ülikoolispordiga ja teenida profileiba Prantsusmaal. Tänavu naasis ta lõplikult kodumaale mängima, tüürides TalTech/Tradehouse’i naiskonna 29. detsembril Saku suurhallis Eesti karikavõitjaks.
“Tundsin, et soovin lõpetada mängimise veidi erilisemal noodil, mitte lihtsalt nii, et ühel päeval enam trenni ei ilmu. Ka treener Marko Mett teadis, et karikafinaal jääb mu viimaseks mänguks,” ütleb hiljuti 26. sünnipäeva tähistanud võrkpallur.
Moor jääb Eesti võrkpallimaastikul meelde kahtlemata erilise mängijana: 188 sentimeetrit pikkust, vasakukäelisus ja temporündajana omandatud kiire rünnakute lahendamine, mis valmistas peavalu paljudele vastastele ka siis, kui ta juba diagonaalründaja kohale oli liigutatud.
Kristel, millises punktis sinu sportlaskarjäär tänasel päeval on?
Olen hetkel selle pausile pannud. Seda, et olen nüüd lõpetanud ja enam kunagi võrkpalli ei mängi, ma ei ütle. Võrkpall on mulle nii südamelähedane ala, et mingil tasemel mängin ilmselt tulevikus ikka edasi.
Kas loobumisotsus sündis seetõttu, et võrkpall ei mahtunud enam ülikoolis käimise ja muude tegevuste sekka ära?
Just, ühel hetkel tuli teha otsus. Eestis mängimise ja koolis käimisega ära ei ela. Pool aastat elasin sellist elu, aga siis tuli otsus teha.
Kui raske oli langetada taoline otsus keset hooaega?
Eks ikka väga raske. TalTechis mängisin ju tüdrukutega, keda tundsin ammustest aegadest. See polnud kerge otsus.
Kas loobumisotsust aitas langetada ka see, et sa treenisid vähem kui välismaal mängides ja vorm polnud enam sama?
Jah, kindlasti andis lõpus see tunda. Kui tundsin, et vorm hakkab kehvemaks minema, siis tegi see endal meele pahaks. Teadsin ja tunnetasin hästi, millisel tasemel olin võrreldes varasemaga.
Ometi oli sul äsja seljataha jäänud üliedukas 2019. aasta. Jaanuaris pääsesid Eesti koondise liikmena esmakordselt EM-finaalturniirile, maikuus võitsid koos mitme koondisekaaslasega Terville’i ridades kindlalt Prantsusmaa esiliiga, suve alguses asendasid edukalt koondise põhikoosseisus vigastatud Kertu Laaki ja suve lõpus osalesid EM-finaalturniiril. Kas sellise suve järel lootsid tegelikult profina jätkata?
Selle otsuse, et ma professionaalina võrkpalli mängimist ei jätka, tegin tegelikult juba kevadel. Aga eks just koondis tegi selle lõpliku otsustamise eriti keeruliseks, sest meil oli seal väga äge punt ning praegu toimusid ka suured ja huvitavad muudatused (naiskonna uueks peatreeneriks nimetati Lorenzo Micelli – toim.).
Kas oled Lorenzo Micellile samuti öelnud, et sel suvel sind enam koondist esindamas ei näe?
Jah, ka tema on sellest teadlik.
Millist perioodi pead sa oma sportlaskarjääri erilisimaks ja meeldejäävaimaks?
Vist ikka viimast koondisesuve. Kui 2018. aasta suvel käisin võrkpalli kõrvalt täiskohaga tööl – see oli nii vaimselt kui ka füüsiliselt väga raske -, siis mullu sain täielikult võrkpallile keskenduda. Osalesime sel suvel ka sellistel turniiridel nagu Euroopa hõbeliiga ja EM-finaalturniir.
Kas sa saavutasid võrkpallurina selle, millest unistasid?
Nii võib öelda küll, sest minu soov oli alati koondisse pääseda. Seda ma ka suutsin. Ja veel millisel hetkel… Just siis, kui Eesti esmakordselt EM-ile pääses. Samuti proovisin profisportlase elu ära ja sain teada, et mulle see ei sobi. Seepärast saangi rahuliku südamega taanduda.
Lõpetuseks, millise sõnumi sa koondisekaaslastele saadaksid?
Eks ma elan neile kõigile väga kõvasti kaasa ja jään igatsema neid ilusaid koos veedetud aegu, mis leidsid aset nii võrkpalliplatsil kui ka väljaspool. Leidsin endale sõbrad terveks eluks. Oli väga äge punt!
Kristel, aitäh sulle nende ilusate sõnade ja aastate eest!
