fbpx
Close

INTERVJUU | Mari Skuin: isa ei surunud kunagi võrkpalli mulle peale

Pille Saks

 

Maarjamaal toimuvatelt võrkpallimängudelt annab tikutulega otsida võrkpallurit, treenerit või kohtunikku, kes poleks kunagi viibinud vollesaalis samal ajal Mari Skuiniga. Ometi ei pruugi kõik Skuini alati märgata, sest tema tegevuses võrkpallisekretärina on edu üks aluseid nähtamatuna püsimine.

Skuini nimi ei vaja meie võrkpallimaastikul pikemat tutvustamist, sest Mari isa, varalahkunud Andres Skuin oli milleeniumivahetusel Eesti üks silmapaistvamaid treenereid, nii rahvusnaiskonna kui ka -meeskonna juhendaja ning Eesti võrkpalliliidu juhatuse liige ja treeneritekogu esimees. Nii ei tasu imestada, et ka Mari südamesopis leidub võrkpallile ütlemata tähtis koht – küll rollis, millest tavavaatajal ilmselt suurt ettekujutust pole. Võrkpall24 uuris seekordse persooniloo peategelaselt nii isaga seotud mälestuste kui ka sekretäri töö köögipoole kohta.

Mari, kui palju sa väiksena isaga trennides või mängudel kaasas käisid?

Ikka käisin. Mängudest midagi väga meeles ei ole, trenne mäletan natuke rohkem. Võisin siis olla umbes viiene. Mäletan igal juhul üht hetke, mil mahtusin võrgu alt läbi jooksma. Treeningud toimusid praeguses Audenteses, toonases TSIKis. Mäletan osasid mängijad. Mõndade lapsed mängivad praegugi võrkpalli. Näiteks Triin Haidla, kelle poeg Rauno kuulub Tallinna Selverisse, ja Marit Laidroo, kelle poeg Rasmus Meius esindab TalTechi. Lapsepõlvest meenub veel, et sain ühes trennis palliga vastu rinda sedasi, et hing jäi kinni. See valu püsib siiani meeles. Käisin ka isaga laagrites kaasas, algul niisama, aga umbes seitsmeselt juba osalesin trennides. Mu ”glamuurne” võrkpallielu algaski tegelikult nendest laagritest pihta.

Kas kõigest sellest sai alguse sinu huvi ja armastus võrkpalli vastu?

Ma ei saa öelda, et ma seda tol ajal nüüd metsikult armastanud oleks. Lihtsalt käisin isaga kaasas ja oli lahe. Teadlikult läksin trenni umbes 12-aastasena Kopli Spordikooli, kus Eevi Pruel oli treener.

Kas su trenniminek oli isa soov?

Ta ei surunud kunagi võrkpalli mulle peale. Ta võttis lihtsalt igasuvistesse laagritesse kaasa. Algul käisin seal üksi, aga ühest hetkest hakkas mu armas sõbranna Jaanika (Jaanika Jaanits – toim) samuti tulema. Temaga oleme kogu seda teekonda koos käinud. Koos läksime trenni omal soovil, koos alustasime ka võrkpallisekretäri karjääri.

Kui palju sind isaga võrreldakse?

Ma ei mäleta, et keegi oleks otseselt võrrelnud. Kuna nimi on sama ja ma olen võrkpallis nii kaua olnud, siis mind teatakse. Isa sõbrad ja õpilased tundsid mind juba sellest ajast, kui väike olin, ja teavad ka praegu. Kui minust oleks samuti saanud treener, oleks võrdlemist võib-olla rohkem. Aga sellist mõtet ei ole mul kunagi isegi peast läbi käinud.

Mari isa Andresega. | Foto: erakogu

Mida tähendab sinu ja su pere jaoks isa auks Võrru paigaldatud mälestuspink?

See on üks äge asi! Väga äge! Oleme kõik väga tänulikud ja uhked selle üle. Tohutult suur aitäh onu Raivole (võrkpallitreener Raivo Jeenas – toim)! Ütlesin seal avamisel ka, et ei tea väga palju neid mehi, kellele oleks 16 aastat pärast surma paigaldatud selline uhke mälestusmärk.

Räägitakse, et Andres käis kaasas moodsa võrkpalliga ja soovis end pidevalt arendada.

Ma ei oska sellele hinnangut anda, sest olin tema lahkudes alles 17-aastane. Oskan vastata ainult seda, mida teised on öelnud. Kindasti pandi see pink põhjusega, kindasti räägitakse temast head põhjusega, kindasti on ta jätnud väga suure ja tugeva jälje paljude inimeste mälestusse, hinge, südamesse ja mällu. Aga ma ei ole ise piisavalt professionaalne, et võrkpallidetaile ja tema isiksust niimoodi hinnata.

Ta oli Eesti rahvuskoondise peatreener. Kas see tähendas talle midagi enamat? 

Kindlasti! Oma riigi esindamine sellisel tasandil on iga treeneri unistus. Loomulikult olime kogu perega väga uhked, et ta selle võimaluse sai. Kahjuks pidas ta samal ajal võitlust raske haigusega ja suri 40-aastaselt, nii et see teekond jäi väga lühikeseks. Muide, tänastest koondislastest jõudis ainult Kert Toobal mu isa meeskonnas mängida.

Kas sul on missioonitunne Eesti võrkpalli ees? Tunned, et Skuinide veri peab edasi voolama?

Jah, ka nii võib öelda. Olgugi et suund on erinev ja päris täpset võrdlusmomenti on meie vahele raske panna. Mina teen ikka seda, mis mulle meeldib. Aga ilmselt ei teeks ma seda, kui mu isa ei oleks mind kohtunikutöö juurde suunanud. Mu onupoeg ehk Andrese vennapoeg Terek mängib Võrus võrkpalli, ta on mu pojast Tristanist, kes samuti võrkpalliga tegeleb, aasta vanem. Neil on aeg-ajalt võimalus palliplatsil kohtuda ja teineteise vastu mängida. Skuinide nimi võrkpallis kestab igal juhul edasi.

Kogu Skuinide pere jõulukuuse ees. | Foto: erakogu

Kuidas sai Marist võrkpallikohtunik?

Sain lapsena autoavarii tagajärjel seljavigastuse, mis kasvueas tunda andma hakkas. See segas niivõrd, et ma ei saanud pikka aega võrkpalli mängida. Kui trenni naasin, tundsin, et olen teistest nii palju maha jäänud. Midagi enam välja ei tulnud, kuigi olin ju harjunud olema väga hea. Eks see nooruse lollus oli, et lihtsalt loobusin. Olen seda ikka üksjagu kahetseda jõudnud. Kuigi olgem ausad – kuna kasvu mul väga pole, tipptasemel mängijat siit ei oleks tulnud.

Aga sekretäritöö juurde sattusin selsamal ajal. Isal oli vaja, et tema tiimil oleks sekretär lähedalt võtta. Nii ta viiski mu lauda ja ütles, et hakka pihta. Hakkasingi. Suur tänu siinkohal Eva Ojale, kes on välja õpetanud nii minu kui ka peaaegu kõik teised Eestis praegu tegutsevad sekretärid. Algul oli hirmus, aga ma ei mäleta, et oleksin väga isale vastu vaielnud. Huvitav oli ja ju ka meeldis – vastupidiselt mu õele, keda üritasin ka kaasata esialgu näiteks tabloole punkte panema. Ta kartis ja pärast seda pole rohkem vist võrkpallisaali oma jalga tõstnudki.

Mida sinu töö endast üldse kujutab?

Paljud inimesed ei teagi üldse, et mängul on sekretär. Sekretär protokollib. See on põhimõtteliselt sarnane koosoleku protokollimisega. Ta vaatab, et mängijad oleks litsentseeritud, üles antud selleks mänguks, et neil oleks õiged numbrid ja õigus selles mängus osaleda. See on lühidalt. Sekretär küsib enne iga kohtumist treenerilt, kes täna mängivad. Nad peavad olema kõik ülesandmislehel kirjas. Eesmärk on, et keegi ei tooks otsustavaks mänguks mingit superstaari kuskilt salaja välja.

Ja siis protokollime mängu käiku: punkte, vahetusi, timeout’e, jälgime asetusi ja liberote liikumisi. Teatavasti on võrkpallireeglites kirjas, et igal võistkonnal on kuus vahetust ühe geimi jooksul. Et neid ei tehtaks rohkem ja et õiged mängijad vahetaksid õigeid mängijaid tagasi ka. Lisaks kanname sisse karistused, alusetud palved, viivitused, kollased ja punased kaardid. See on ka põhjus, miks ütlen, et mul ei ole aega mängu jälgida ja et on palju asju, mida pean mängu ajal tähele panema.

Kohtunik-sekretär oled sa olnud 20 aastat. Mida selles ametis kõige enam armastad?

Ma saan olla osa sellest ägedast möllust ja vaadata võrkpalli. Täpsustan siinkohal, et kui ma teen sekretäritööd, siis mu pilk on platsil, aga ma reaalselt ei suuda mängu jälgida. Kui keegi pärast tuleb meenutama mingit olukorda näiteks seisul 15:12, siis minu reaktsioon on: tõesti, jah!? Ma ei suuda selliseid hetki salvestada, sest minu mõte käib alati järgmise sammuga kaasas. Kellele punkt, kes läheb servima, kus on liberod, kes vahetab, mitu timeouti on võetud. Sel ajal olen hoopis teises mõtteviisis. Kui mu mees pärast kodus küsib, kes võitis, siis täiesti siiralt võin enne vastamist tükk aega mõelda. Olgugi et olen võitja protokolli korrektselt märkinud.

Mis on kohtunik-sekretäri tegemistes kõige keerulisem ja pingeid tekitav?

Kui arvuti kokku jookseb, siis selle vastu ma ei saa. Aga kui on aeglane mäng, kus punktid küll tulevad, aga on igavad pikad pallivahetused, keegi häält ei tõsta ja tundub, et mõlemal võistkonnal on üsna suva sellest, siis on hästi raske keskendumist hoida. Siis läheb vahel mõte lendu kuhugi hoopis mujale ja tekivad vead. Kas jääb punkt panemata või läheb see sootuks valele poole. Või siis lihtsalt magad olulise sündmuse maha. Pinguta palju tahad, aga lihtsalt ei suuda püsida surmigava pallivahetuse juures. Hoolimata sellest, kas teised näevad seda viga või ei, on veast tekkiv adrenaliinilaks nii massiivne, et keskendumise tase tõuseb umbes 800%.

Kuidas ja kui palju sa mängudeks valmistud?

See on aastatega muutunud. Kohtunike seminarid ja õppepäevad on meil igal aastal. Seal on alati räägitud, et tule tund varem saali ja juba kodus mõtle, milline mäng tulla võib – kas on oodata igavat kõksimist või ägedat andmist. Praegu ma lähengi igal juhul saali nii vara kui võimalik. Püüan jätta kõik muud mõtted ukse taha.

15 aastat tagasi läksin nii hilja saali kui võimalik ja suhtusin nii, et teen selle mängu ära ja lähen ruttu koju tagasi. Lahendasin mängu ajal näiteks matemaatikaülesandeid. Enam ma seda ei kujutaks ettegi. Näiteks on väga raske mängule keskenduda, kui mu väiksem laps on samal ajal saalis. Paratamatult vaatan siis teda rohkem kui tegelikult peaks.

Mari Skuin (vasakul) eelmise aastal Saku suurhallis sekretäriametit pidamas. | Foto: Kati Oras

Kas sa pabistad mängude eel?

Ma ei pabista, aga mõnus elevus tekib, kui on tähtis mäng ees. Kui publikut on palju, siis on üliäge olla saalis.

Mis on suurimad vead, mis sa teinud oled?

Oi issand, ma olen kõike teinud! Punkte olen lugematul korral pannud valesti, aga see lihtsalt käib asjaga kaasas. Paberprotokollide ajastul tundsin enne üht mängu kodus, et mul hakkab pea valutama. Tavaliselt läheb see üle migreeniks, mis on päris hirmus. Võtsin valuvaigisti sisse ja mõtlesin, et küll saan hakkama. Aga vot, ei saanud! Läksin saali ja tegin enne mängu algust kõik enam-vähem ära. Siis toodi mulle asetuslipikud ja ma kirjutasin sellelt asetused protokolli täiesti valepidi. Selliseid vigu ei tee ma muidu iial. Ja see on ka üks asi, mida ma nüüd räägin oma õpilastele: ära mine saali, kui sa oled haige, kui sul on paha olla või kui sul on pohmell. Isegi siis, kui su laps on kodus haige ja sa ei suuda millelegi muule mõelda. See mõjutab.

Aga mu elu esimene või teine e-protokoll oli korralik katastroof. Algul kasutati neid ainult rahvusvahelistel mängudel ehk meie saime neid teha kord aastas või isegi paari aasta jooksul. Enne esimest mängu oli täpselt üks teoreetiline õppepäev. Meil ei olnud endil arvuteid, et oleks saanud kodus enne läbi katsetada. Olin üsna närvis. Tean ju, et mu tegevus seal laua taga mõjutab otseselt ka mängu. Sain esialgu kenasti hakkama, sisestasin kõik vajalikud andmed ja küsisin kohtunikult pärast loosimist, kes läheb servima. Sain vastuseks, et A poole võistkond servib, mille ka protokolli kandsin. Enne avavilet viskas kohtunik aga palli hoopis teisele poole. Ja mina ei leidnud protokollis seda kohta üles, kus muuta seda, kes esimesena pallib. Õnneks oli meil tol ajal reegel, et teine sekretär tegi igaks juhuks kõrval paberprotkolli, nii et korrektne protokoll oli ikka olemas. Mina siis klõpsisin ainult punkte, et livescore läheks siiski üles. Aga kõik muu oli vale.

Ühes telemängus jooksis mu arvuti kapitaalselt kokku ja kuni ma seda lahti muukida püüdsin, oli mängus päris pikk seisak. Aga arvuti keelduski koostööst ja mul ei jäänud muud üle kui paberprotokollile üle minna. See oli kohutavalt ebameeldiv.

Mida tunneb sekretär sel hetkel, kui ta saab aru, et nüüd on midagi nässus? Kogu mäng ju seisab sinu pärast.

Päris nõmedalt tunneb. Käed hakkavad kohe värisema. Isegi siis on halb tunne, kui teame, et me ei ole süüdi, näiteks needsamad arvuti kokku jooksmise korrad. Kõik ju vaatavad. Meie ülesanne on see võimalikult kiiresti ära lahendada. Viimasel ajal ei ole seda enam väga juhtunud, aga teised mängus osalejad võivad minna sellises olukorras päris kurjaks. Tegelikult vajaks sekretär abi, mitte seda, et keegi karjub ta peale. Närv ju niigi must, paanika sees.

Siinkohal tahan ümber lükata müüdi, et sekretärid vajutavad seal laua taga nuppe lihtsalt suvaliselt. Nad võtavad seda kõike väga hingega ja kui midagi valesti läheb, elavad juhtunut väga üle. See on iga sekretäri kõige hullem õudusunenägu. Me ei tee seda meelega. Aga kui arvuti kokku jookseb, siis ega muud saagi teha, kui jätkata paberprotokollil. Seetõttu on väga tähtis, et kõik sekretärid oskaks perfektselt paberprotokolli täita.

Kui võrrelda 20 aasta tagust võrkpalli ja praegust, millised on sinu vaatenurgast suuremad erinevused?

Liberoidki ei olnud, kui ma alustasin. Mäletan veel seda rõõmsat aega, kui mängiti 15 punktini. Päris palju muudatusi on tehtud. Minu töös on tähtsaim e-protokolli tulek. Tegelikult on reeglimuudatustest päris villand. Päris hea meel on, et paaril viimasel aastal on suudetud enam-vähem rahus püsida ja massiivseid uuendusi pole tehtud. Väga loodan, et kõiki neid 21 punktini mängimisi ja tehnilisi timeout´e, millest on räägitud, ei tule. Ärge tehke! Laske inimestel aru saada praegustest reeglitest, mis on niigi keerulised. Kui igal aastal muudetakse, ei saa vaataja enam midagi aru. Praegu on piisavalt äge.

Kas sul on olnud hetki, kui mõtled: ei mingit võrkpalli enam?

Jaa, iga kord, kui saalis sõimata saan, siis mõtlen, et aitab.

Kui tihti seda juhtub?

Enam väga tihti ei juhtu, sest teen ise vähem vigu ja ka mängijate, treenerite ja kohtunike suhtumine on märgatavalt paranenud. Aga olen saanud ikka niimoodi sõimata, et lahkun saalist nuttes. Olen pidanud ka enda eest niimoodi seisma, et olukord on läinud väga inetuks. See on nõme ja mõttetu. Aga nagu ütlesin: kõikide osapoolte suhtumine on oluliselt paremaks muutunud. Põhilised konfliktid on tekkinud madalamate liigade mängudes. Mida aste kõrgemale, seda viisakamaks ja rahulikumaks läheb. Just mängijate ja treenerite suhtumise ning käitumise osas. Koondiste mänge on kõige rahulikum teha. Neid naudin täiega.

Ametis. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

On need asjad naiste ja meeste liigades sarnased?

Jah, on. Kõik sõltub professionaalsuse astmest. Meistriliigas ei küsi keegi, miks meil on kohtunikud, sekretärid, piirikohtunikud ja tabloole lisaks veel eraldi inimesed. Kõik teavad, milleks me oleme siia tulnud. Madalamates liigades seda küsitakse ja mõnikord väga järsult ja negatiivse alatooniga. Reeglid on reeglid. Ei ole mõtet vaielda. Meie kohtunikena tuleme saali, et teie saaks võrkpalli mängida. Teeme oma tööd täpselt nii hästi, nagu oskame. Samamoodi nagu teie tahate väga hästi võrkpalli mängida.

Kas Eestis on piisavalt lauasekretäre-kohtunikke?

Liiga palju ei ole kindasti. See ei ole üliglamuurne töö, mida kõik tahaks teha. Kes tahab, on peast ikka heas mõttes natuke hull. Ja selliseid aktiivseid hulle ei ole ülemäära palju. Paljudel ei pea närvikava vastu, rikkaks sellega ka ei saa. Püsima jäävad tõelised fännid.

Kas oma praeguses ametis on võimalik ja kas soovid teha rahvusvahelist karjääri?

Ei ole. Ainult kohtunikud on rahvusvahelised. Sekretärid on piirkondlikud.

Eesti valmistub EM-finaalturniiri võõrustamiseks. Kas seal on võimalik ka Eesti lauakohtunik-sekretäridel olla ametis?

Jah, ma arvan, et on. Oleme siin teinud päris palju rahvusvahelisi mänge ja turniire ning saanud alati väga head tagasisidet.

Kas sekretärid saavad ise valida, millistel mängudel osalevad?

Ei saa, meil on kindla põhjusega läbi aastate paika pandud karjääriredel. Alustada tuleb noortevõistlustest ja sealt edasi liikuda. Kui noortevõistlustel või esiliiga mängudel läheb midagi valesti, kukub vähemate inimeste maailm kokku. Tõenäoliselt ei kuku üldse midagi kokku. Koondise otsustavas mängus mõnda suurt eksimust läbi lastes võib aga päris korralik jama tulla. Sellepärast laseme kõrgema taseme mängudele väga kogenud ja pädevad sekretärid.

Eesti koondised on muutuste lainel. Mida meie rahvusvõistkondade uutelt peatreeneritelt Lorenzo Micellilt ja Cedric Enardilt ootad ja loodad?

Ma loodan, et ta nad oleks sama head ja viisakad suhtlejad kui Gheorghe Cretu. Mulle väga meeldivad treenerid, kes on korrektsed, viisakad; kes on saalis olemas, ei kao enne mängu ära ning kes vastavad mu küsimustele, kui need mul sekretärina enne mängu tekkida võivad. Cretu oli kõike seda. Lisaks ütles ta alati ise esimesena “tere”, kui saali tuli. Paljud treenerid seda ei tee. Mõni lihtsalt ei ütlegi “tere”, mõni ei pane tähelegi, et selline tegelane nagu sekretär kuskil laua taga on. Ja mõni ei saa vist tänase päevani aru, miks ma üldse seal istun. Mängu detailidesse laskumiseks ei ole ma piisavalt pädev.

Lorenzo Micelli ja Cedric Enard pressikonverentsil koos võrkpalliliidu presidendi Hanno Pevkuriga. | Foto: Karl Rinaldo

Sul on kogemusi ka rahvusvaheliste kohtunikega. Kui palju nende käitumine ja mängueelsed protseduurid erinevad?

Ei saa võrrelda rahvusvahelist kohtunikku, kes tuleb näiteks Itaaliast, ja meie noort poissi, kes teeb oma esimese vile esiliigas. Aga kindlasti iseloomustab neid hull fanatism. Meid kõiki ühendabki suur armastus ja huvi selle mängu vastu. See ongi kõige olulisem.

Milline peab olema hea kohtunik?

Hea kohtunik peab olema täpne, korrektne, viisakas, sõbralik, lahke, väga tugeva närvikavaga, hea huumorimeelega ja kannatama kriitikat. Kõikide nende omadustega peab olema ka sekretär. Kui täpsus ja korrektsus puudub, ei saa seda tööd teha. Kui tuled saali suvaliselt, et teen lihtsalt ära, lõpeb see igal juhul läbikukkumisega. Rikkaks ja kuulsaks selle tööga ei saa. Sekretär saab pilti pääseda ainult siis, kui midagi pekki keerab, seega auahnus ei saa olla motivaatoriks.

Milline on ideaalne kohtunik?

Minu kui sekretäri vaates selline, kes arvestab sekretäri ja piirikohtunike ning ka tabloo-inimesega. Ehk et ta tuleb saali teadmisega, et tal on meeskond, kus koostöö on väga oluline. See läheb aasta-aastalt paremaks. Mängijate mõistes ilmselt selline, kes tunneb väga hästi reegleid ja suudab ka rasketes olukordades kindlaks jääda ning mängijatele oma otsused arusaadavaks teha. Ideaalne sekretär on ilmselgelt see, kes teeb mängu puhtalt – kõik mängijad on korrektselt nimekirja kantud, kõik punktid lähevad õigesti, ta märkab valeasetust ja valet servijat ja ta ei põhjusta mängus asjatuid seisakuid.

Millised on eredamad hetked sinu võrkpallielus?

Olen alles 34, loodan, et need kõige eredamad seisavad veel ees. Aga ma olin lauas, kui Robert Täht tuli Rakveres koondise eest esimest korda platsile. Varasemast ega hilisemast ei mäleta ma küll, et kedagi nii võimsa aplausiga vastu oleks võetud. Ikka on ju nii, et tuleb keegi noor, rahvas vaatab ”väga tore, et tulid”, aga saalist ei käi sellist vau-efekti läbi. Seal käis. See oli väga äge. Teise sekretäriga vaatasime üksteisele otsa – kes see nüüd siis on!? Muidugi teadsime, kes Täht on, aga et säärane reaktsioon tekkis, oli võimas. Mäletan ka seda, kui Eesti mängis Venemaa ja Iisraeliga. Mängud olid sportlikus mõttes tühised, tulemusest ei sõltunud enam midagi. Aga Kalevi hall oli pool tundi enne mängude algust rahvast paksult täis. Mu laps helistas ukse tagant ja kurtis, et ei mahu sisse. Mäletan ka mängijate emotsioone ja nägusid. Nemadki vaatasid ja imestasid. Sellistest hetkedest osa saamise nimel tasub saali minna küll!

Mis neid inimesi sinna saali toob?

Suur roll on tulemustel, aga ka Eesti võrkpalliliidu ja fännide eestvedajate üliheal tööl. See on suurepärane töö, kui häid mänge on siia organiseeritud ja kui lähedale võrkpall on inimestele toodud. Seda näitavad need täissaalid ja muidugi ka see, kuidas inimesed on valmis koondisega sõitma ei-tea-kuhu.

Kui tihti sa ise käid võrkpalli lihtsalt vaatamas?

Ei käi tihti, aga kui käin, siis tihtipeale ma ei vaata mängu, vaid teise kohtuniku ja sekretäri vahelist suhtlust. Jälgin, kuidas sekretär keerulistel hetkedel toime tuleb. Amsterdamis koondisele kaasa elamas käies istusin tribüünil sekretärilaua taga ja jälgisin kõike seal toimuvat. Mõned napakad harjumused on ka sisse jäänud ja igapäevaellu üle kandunud. Näiteks näen tribüünil istudes, kui varumängija hakkab tõusma vahetuseks, siis müksan automaatselt naabrit ja ütlen talle ”vahetus”.

Kui palju elad kaasa ja jälgid eestlasi üle Euroopa?

Loen Võrkpall24 portaali, sellega jälgimine piirdub. Põhjalikust võrkpallile pühendunud portaalist tundsin ammuilma puudust! (Aitäh, Mari!) Aeg-ajalt vaatan telekast mõnda liigamängu ja kindlasti hoian end kursis koondiste tegemistega. Lapse mängudele püüan ikka ka jõuda.

Su poeg Tristan on samuti võrkpallur ja juba saavutanud auhinnalisi kohti. Kuidas tema võrkpallini jõudis?

Olgu siinkohal rõhutatud suurelt ja punaselt: mina ei sundinud teda võrkpallitrenni minema. Keegi seda ei usu ilmselt. Ta on pidevalt spordiga tegelnud. Hästi pikka aega harrastas hoopis karated ja oli selles väga hea. Sai ka seal medaleid. Ühel hetkel väsis sellest ära ja ütles, et tahab midagi muud teha. Ta ei soovinud enam individuaalalal olla, vaid mängida meeskonnas. Esimene valik oli jalgpall, mis mulle ei meeldinud. Siis ta ütles umbes-täpselt nii: no hea küll, ma võin sinna võrkpalli kah minna. Tema esimene treener oli Urmas Tali. Poistel oli väga kahju, kui Urmas Saaremaale ära läks. Aga neil oli väga hea meel, et tema asemel tuli Rando Ringmets, kes on tänaseni. Rando teeb poistega väga head tööd!

Mari koos elukaaslase Rauli, vanema poja Tristani ja noorema poja Marteniga. | Foto: Eveli Makko

Kas lootsid salamisi, et võrkpall hakkab pojale sama palju meeldima kui sulle?

Ma olen üritanud tal lasta ise valida. See on hästi huvitav, et tema puhul oli kohe näha, et spordipisik on sees. Kui oli valida, mida ta teeb, siis mängis palli või jooksis. Mängisime temaga juba väiksena palju palli. Mu teine laps ei tunne pallimängude, jooksmise või spordi kui sellise vastu üldse mingit huvi. Eks Tristan on minuga mängudel kaua kaasas käinud ja ta kindlasti ei teeks seda, kui huvi poleks. Praegu aitab ta mul tabloole punkte panna. Varem on olnud ka koondisemängudel pallipoiss. Kui sa nii lähedalt näed seda ja saad ise juba nii väiksena osa nii suurtest mängudest, siis see jääb lihtsalt külge.

Kas näeme teda 10 aasta pärast rahvusmeeskonnas?

Ta ise väga tahaks. Tal on kõrged sihid ja mina ainult toetan teda nende täitmises.

Oled tema suurim fänn?

Arvestades tema vanust (14), siis ma ei oskagi enam öelda seda, aga ma kindlasti pretendeerin esikohale.

Oled võrkpallielu kõrval aktiivne vabatahtlik ”Minu unistuste päevas”. Mida see sulle annab?

Mul on ülihea meel, et see heategevusfond mu ellu tuli. Korraldame unistuste päevi tõsiselt haigetele lastele. Meile annavad arstid märku nendest lastest, kellele võiks see unistuste päev ära kuluda. Meie vabatahtlikud võtavad selle perega ühendust, püüavad välja selgitada, millest see laps unistab, kuhu tahab minna, kellega kohtuda. Vastavalt võimalustele püüame tema unistuse täide viia. Soovime tuua selle raskelt haige lapse pere väsitavast, masendavast ja kurnavast haigusemullist korraks välja. Pakkuda positiivseid emotsioone, selliseid helgeid hetki, et nad saaksid korraks mõelda millelegi muule. Tagasiside, mis sealt tuleb, on nii armas ja südant soojendav. See näitab, kui palju on vaja seda kasvõi üht veidigi teistsugust päeva. See annab neile palju juurde. On ju ammu teada, et kui laps on rõõmus ja tal tuju hea, siis tema paranemisprotsessile aitab see tohutult kaasa. Väga hea meel on taaskord kiita Robert Tähte, kes on ühes unistuste päevas kaasa löönud ja ühele haigele lapsele palju rõõmu valmistanud (uuri lähemalt siit – toim.).

 

 

scroll to top