Sellel nädalal Göteborgis toimunud rannavõrkpalli U20 EM-il lõppes eile võistlus Timo Lõhmuse ja Märt Tammearu jaoks, kui nende teekonna lõpetasid 1/8-finaalis eelmise aasta valitsejad, juunioride maailmameistrid ja Euroopa meistrid Dmitri Veretiuk ja Denis Šekunov Venemaalt.
Meie mehed alustasid turniiri kahe võiduga. Viimases alagrupimängus tuli küll vastu võtta kaotus, kuid tänu parimale punktide vahele suudeti oma alagrupp võita ja minna otse 16 parema sekka. Paraku eestlastel loosiga ei vedanud ja vastu tuli minna eelmist hooaega valitsenud venelastega, kes Lõhmuse – Tammearu EM-i selleks korraks lõpetasid.
Sellel aastal esmakordselt saalivõrkpallis A-koondise kutse teeninud Tammearu on tahetud mees nii saalis kui rannas, kuid pärnakas pole lõpliku valiku osas veel otsust langetanud, sest naudib mõlema alaga tegelemist.
Võrkpall24 võttis 18-aastase Tammearuga ühendust, et uurida lõppenud EM-I, saalikoondise ja pisut ka uue hooaja kohta.
Märt, jäite koos Timoga EM-il jagama 9. kuni 16. kohta. Ilmselt pole see tulemus, mille järele te sinna läksite.
Võib tõesti öelda, et see tulemus meid ei rahulda. Soov oli mängida märksa kõrgematele kohtadele.
Eesmärgiks oli saada medal kaela?
Ütleme nii, et medalit oleks olnud väga raske saada. Muidugi meil see soov oli, aga medali nimel oleks me pidanud ennast ületama. Kindlasti oleks olnud vaja ka pisut õnne. Nagu näha, siis just loosiõnne meil paraku polnud.
Play-off‘is ei tulnud vastaseks just kõige lihtsam paar.
Jah, kuid me läksime seda kohtumist siiski võitma. Ma arvan, et me tegime täitsa hea mängu eelmise aasta juunioride Euroopa meistrite ja maailmameistrite vastu. Ka vastaste treener tuli pärast mängu meie juurde ja ütles, et see mäng oleks võinud ka meie poole kukkuda. Kolmandas geimis olid mõned olukorrad, kus vastastel oli õnne.
Oskad sa öelda, millest jäi vajaka, et jõuda ise veerandfinaali?
Raske öelda. Kui esimene geim välja arvata, siis mängisime nendega kui võrdne võrdsega. Kolmanda geimi lõpus lõid nad mulle kaks korda blokki, aga suutsid mingi ime läbi kaitses pallid üles tuua ja punkti enda kasuks pöörata. Aga see näitabki nende kõrget klassi.
Ole hea ja võta EM tervikuna kokku.
Neljast kohtumisest kolmel suutsime näidata head mängu. Viimane alagrupimäng sloveenidega oli meie poolt halb, kuid ma arvan, et ülejäänud kohtumistes suutsime ennast näidata heast küljest. Ma arvan, et kokkuvõttes võib EM-iga siiski rahule jääda.
Nüüd pole muud, kui tuleb valmistuda U22 EM-iks.
U22 EM-il osalemine on hetkel lahtine. Ma tean, et sellega on mingi probleem, aga ma üksikasju hetkel ei tea, seega ei oska selle kohta rohkem kommentaare anda.
Iseloomusta oma paarilist Timot. Mis on tema tugevused ja nõrkused?
Timo on üks mu parimaid sõpru. Ta on alati hingega mängu juures ja annab endast parima. Ta on väga toetav ning huumorit see mees teha oskab. Igav temaga ei hakka, sest ta tahab kogu aeg midagi teha. (Naerab.) Mõnikord, kui tal on igav, siis ta muutub hüperaktiivseks.
Timo suurimaks tugevuseks on kindlasti rünnak. Trennis on ta väga palju harjutanud vastuvõttu ja tõstet, seega on ka need elemendid tal päris hästi käpas. Tema nõrkuseks on ehk see, et kui ta on millegisse väga pühendunud ja see tal välja ei tule, siis ta võib kiirelt ärrituda. Õnneks ta suudab kiiresti rahuneda ja ei jää pikalt põdema.
Mida sa pead hetkel enda tugevusteks ja nõrkusteks?
Oeh. Ma arvan, et mul tuleb tõstmine päris hästi välja. Nõrkusteks pean kindlasti seda, et rannas ma ei suuda näha vastaste liikumist. Saalis on see kuidagi palju lihtsam. Rünnakule minek vajab samuti kõvasti harjutamist. Lähen rünnakule samamoodi nagu saalis. Rannas oleks vaja hüpe rohkem otse üles saada.
Kui palju erineb rannas mängimine saalis mängimisest?
Ikka päris palju erineb. Tavainimene vaatab, et võrkpall nagu võrkpall ikka, aga päris nii see ei ole. Rannas ei ole kellegi teise peale loota, kui iseenda ja paarilise. Liiv teeb mängu kõvasti keerulisemaks. Tuleb olla osavam ja pead oskama kõike: tõsta, serve vastu võtta ja rünnata.
Said see aasta esmakordselt Eesti saalikoondise peatreenerilt Gheorghe Cretult kutse tulla rahvusmeeskonda esindama. Kui suur üllatus see sinu jaoks oli?
Eks see väike üllatus kindlasti oli. Kui päris aus olla, siis ma tõesti ei oodanud seda. Eriti veel seetõttu, et hooaja alguses pidin ära otsustama, kas mängin ka randa.
See oli minu jaoks suurepärane kogemus. Koondises on ikkagi riigi parimad võrkpallurid. Sain mängida palju kõrgemal tasemel, kui seda on Eesti liiga. Treenerid aitasid mind väga palju, just vastuvõtu poole pealt. See kuu aega, mis ma koondisega olin, süstis minusse kõvasti enesekindlust.
Saalikoondise esindamise tõttu jäi sul rannavolle ettevalmistusperiood üpriski lühikeseks. Kas ja kui palju võis see mõjutada teie tulemusi EM-il?
Tõsi, saime tõesti vähe rannas trenni teha. Raske öelda, kas see mõjutas meie mängu. Mina isiklikult arvan, et pigem mitte, sest me poleks saanud niikuinii igapäevaselt rannas trenni teha. Just selle tõttu, et mina elan Tartus ja Timo Tallinnas ning ka koolis oli vaja käia. Oleks me aastaringselt rannas trenni teinud, siis oleks kindlasti mängupilt teine olnud.
Esindad sarnaselt eelmisele hooajale ka uuel hooajal Tartu Bigbanki, kuhu tuleb sulle palle ette tõstma vanameister Kert Toobal. Mis sa sellest arvad?
Eks Toobali liitumine Tartuga tuli mulle väikse üllatusena, kuna ma ei arvanud, et ta veel piiri tagant Maarjamaale naaseb. Tema tase on piisavalt kõrge ja see lubaks tal veel välismaal mängida küll. Mina olen väga õnnelik, et ta Tartusse mängima tuleb.
Kui uue hooaja mänguminutitest rääkida, siis ma väga loodan, et olen põhikoosseisu mängija. Mängupraktika kulub väga marjaks ära. Olen kindel, et konkurents on kõva, aga ma annan endast kõik, et võtta platsil koht sisse algkoosseisu mängijana.
Ning lõpetuseks: saal või rand?
Ma veel rahulikult mõtlen. Praegu naudin rannavollet, kuid pole unustanud ka saalivõrkpalli. Eks näis, mis tulevik toob.
