Eesti rahvusmeeskonna nurgaründaja Martti Juhkami siirdus sügisel mängima riiki, kus tema väliskarjäär kuue aasta eest alguse sai – Saksamaale. Taseme poolest on astunud nende aastate jooksul sammu edasi nii rakverelane ise kui ka Bundesliga, ent midagi kerget pole tänavune hooaeg kohalikus tippklubis Friedrichshafenis siiski pakkunud, pigem vastupidi.
31-aastane Juhkami on ühes meeskonnakaaslastega, kes tulevad suisa kaheksast (!) erinevast riigist, saanud tunda, mida tähendavad pikad traditsioonid ja sellest tulenevalt kõrged ootused. Viimase paari kuu mõõn tähendab, et Friedrichshafen ei võitle enam Saksamaal oma suure konkurendi Berliiniga põhiturniiri esikoha eest ega jätka Meistrite liigas heitlust veerandfinaalis, kuigi loos oli neile tugevaimas eurosarjas kõik võimalused selleks loonud.
Juhkami ise on tänaseks pikka aega seganud õlavigastusest taastumas ja osalenud episoodiliselt juba ka paaris kohtumises, olgugi et mänguvormi leidmiseni kulub veel omajagu aega. Võrkpall24 võttis eestlasega ühendust eelmisel nädalal, vahetult pärast seda, kui Friedrichshafen oli pidanud hooaja viimase Meistrite liiga mängu, et uurida nii tema senise hooaja kui ka muu võrkpallis toimuva kohta.
Martti, aeg on vahekokkuvõteteks. Kuidas sinu ja Friedrichshafeni senine hooaeg on kulgenud?
Ütleme nii, et üle kivide ja kändude. Isiklikus plaanis on olnud paras vigastustega võitlemise hooaeg. Seepärast on sisimas ka kahetised tunded. Ei saa öelda, et ka klubil kõige paremini oleks läinud. Kuni mu õlavigastuseni oli klubi seis tegelikult okei. Aga nüüd, kui olen ise poolteist kuud väljakult eemal, on ka meeskonna mäng läinud allamäge. Loodetavasti saan platsile kenasti tagasi ja suudan aidata meeskonna ree peale.
Kas täna võib öelda, et sa oled õlavigastusest sajaprotsendiliselt taastunud?
Päris nii, et see oleks möödanik, ei saa veel öelda, kuna teen sel nädalal alles esimesi rünnakuid. Tõstan tasapisi koormust. Meistrite liiga viimase vooru mängu soojendusel sai tehtud esimesed tugevamad rünnakud. Treener tahtis mulle natuke mänguaega anda, et tunnetust koguksin. Nii käisingi kahes geimis ühe ringi väljakul. Eks kõik võtab aega, kuna pole kaks kuud mänginud. Selge on see, et mingid valud on sees ja kõiki liigutusi veel teha ei saa. Aga märgid on positiivsed. Üritan olla nii kasulik meeskonnale kui võimalik. Laupäeval on meil väga tähtis mäng Innsbruckiga. Kui tahame poolfinaalis Saksamaa praeguse hetke selgelt tugevaimat klubi Berliini vältida, siis tuleb see matš võita (Friedrichshafen võitiski laupäeval peetud kohtumise 3:1 – toim.).
Kas Berliin on tänavu veel löödav?
Meie viimase paari nädala esitused on näidanud, et mängu- ja treeningkvaliteet on tõusnud. Kui suudame sedasi jätkata, siis oleme valmis ka Berliinile hooaja otsustavas faasis lahingu andma. Samas on tänavune hooaeg juba näidanud, et kui kõik ei lähe hästi, siis oleme võimelised ka liiga kõige nõrgematele meeskondadele kaotama. Meie senise hooaja märksõna on olnud ebastabiilsus.
Mis on mänguliselt Friedrichshafeni suurim murekoht olnud?
Blokk-kaitse. Me pole saanud oma kaitset korralikult käima. Ja ega ei saa ka lubada, et see sel hooajal juhtub. Blokk-kaitse on meeskondlik element. Võib-olla on asi taktikalistes elementides, mida teeme valesti.
Kas pika mõõnaperioodi ajal peeti klubis ka kriisikoosolekuid?
(Muigab.) Neid on olnud päris palju juba, jah. Kriisikoosolekud käivad kaotustega kaasas. Ma pole ainult kindel, kas neist ka abi on olnud. Samas tuleb neid teha, et teadvustada Friedrichshafeni klubi seisust kõigile mängijatele. Mõni ei saa ehk aru, kui suures klubis ta mängib. Kui me oleme tegemas klubi ajaloo viimase 20 aasta kõige kehvemat hooaega, siis tuleb mängijatele teadvustada, et siin on vaja juurde panna.
Kuidas Michael Warm treenerina sulle ja kogu meeskonnale sobib?
Isiklikus plaanis on hästi, sest ta usaldab mind. Elu on näidanud, et kui treener usaldab sind, siis oled motiveeritud ka tema käe all treenima. Aga kui oled vastupidises olukorras, siis ei tule koostööst midagi välja. Samas, kindlasti on ka temal veel palju õppida, mida paremini teha ja kuidas tänavusi vigu tulevikus vältida.
Aga Friedrichshafeni kuulsaim mängija, Makedoonia legend Nikola Gjorgiev. Milline meeskonnakaaslane tema on?
Väga sümpaatne. Ta võitleb igas olukorras lõpuni. Lihtsalt kindlasti pole ta selline diagonaalründaja, kes kõrgeid palle lahendab hea protsendiga. Pigem eelistab ta kiiret mängu, mis tähendab, et “nelja” peale tuleb nurgameestele rohkem raskeid tõsteid.
Kas sinu isiklikele tervisemuredele võis ka koondisest otse klubisse tulemine pitseri panna?
Kõige suurem probleem oli klubi juurde tulles seotud põlvega, millega paar-kolm nädalat Saksamaal võitlesin. See jättis jälje, sest siis ei saanud füüsilist ettevalmistust korralikult teha. Kui põlveprobleemist üle sain ja heasse vormi hakkasin jõudma, tekkis detsembris õlavigastus, mis jättis mind jälle platsilt kõrvale. Nüüd tuleb end uuesti üles töötama hakata.
Mängisid Saksamaal ka hooajal 2013/14, kui esindasid oma esimest välisklubi Bühli. Kui palju on Saksamaa liiga nende aastate jooksul muutunud?
Publikuhuvi oli ka toona väga korralik. Ainult meil Friedrichshafenis võiks rohkem rahvast käia. 1000-1500 inimest jätab 3000-pealist publikut mahutavas saalis tühja tunde. Aga liigatasemes olen üleüldiselt pigem üllatunud, sest see on läinud kõvasti ülesmäge võrreldes varem kogetuga. Ühtlaseid meeskondi on küllaltki palju. Kaheksa-üheksa paremat on võimelised üksteist võitma. Seepärast on ka üllatustulemusi palju olnud. Ainult Berliin on suutnud komistamisi vältida, kuigi ka nemad olid Netzhoppersi vastu kord 0:2 taga.
Kuidas elu üleüldiselt Lõuna-Saksamaal Liechtensteini ja Šveitsi piiri lähedal, 60 000 elanikuga Friedrichahafeni linnas meeldib?
Mõnus on. Prantsusmaalt tulles on kõik asjad paremini organiseeritud – ei pea muretsema. Kuna saan ka saksa keelega hakkama, siis on igapäevatoimetusi lihtne teha.
Mida sa Eesti rahvusmeeskonna uuest peatreenerist, Berliini juhendajast Cedric Enardist tead ja arvad?
Olen mänginud tema meeskondade vastu mitmel korral, aga võita pole veel suutnud. Üldiselt on ta jätnud väga hea mulje. Mulle tundub, et ta teab täpselt, mida oma mängijatelt nõuab. Seda näitab ka see, et tema võistkonnad on reeglina edukad.
Kas tal joonistub välja ka konkreetne käekiri?
Seda on raske öelda, kuna erinevates meeskondades on tal olnud erinevad mängijad. See aga tähendab, et ka mänguplaan pannakse paika vastavate mängijate omadusi silmas pidades. Üht konkreetset mängujoonist või -stiili ma praegu välja tuua ei oska.
Ootad sa tänavu koondisekutset huviga?
Vastan ausalt: ma pole sellele veel absoluutselt mõelnud. Üritan kõigepealt end terveks putitada. Enardiga pidime rääkima siis, kui meil järgmine omavaheline mäng toimub. Eks tulevik näitab, mis saab.
Olete seega suhelnud.
Jah, kui ta peatreeneriks sai, siis soovisin talle edu. Sealt tekkis ka põgus kontakt.
2021. aasta kodusel EM-finaalturniiril sooviksid sa oma kodumaad esindada?
(Muigab.) Ma olen ju noor mees veel… Viimasest EM-ist on mõru maik suus ja eks iga koondislane mõtleb, et nüüd tuleks korrektuurid teha.
Kuidas sa üleüldiselt Eesti võrkpallurite senisele klubihooajale otsa vaatad? Pigem keeruline?
Tuleb nõustuda, jah, pigem on olnud keeruline hooaeg. Vigastusi on ette tulnud päris palju, lisaks mängib näiteks Robi (Robert Täht) Perugias, kus on konkurents lihtsalt nii-nii tihe, et väljakule ongi keeruline pääseda. Võib öelda, et (Timo) Tammemaa on jätnud seni kõige kõvema mulje. Ta on end Prantsusmaa tippklubis Toursis väga hästi pildile mänginud. Meeskond on olnud ühes temaga edukas. Viimast Meistrite liiga mängu vaadates tundub, et ka (Renee) Teppan on oma õla enam-vähem korda saanud. Tal tuleb nüüd Maaseikis Roeselare ja Aalstiga kõva pusimine meistritiitli nimel. Kui ta suudab end uuesti pildile mängida ja Maaseiki tiitlini tüürida, siis võiks ka tema puhul ikkagi öelda, et tegu oli eduka hooajaga.
Eestis arutatakse neil päevil palju võimaliku Eesti, Soome ja Läti ühisliiga loomise üle. Kuidas sina sellesse plaani suhtud?
Olen igal juhul kahe käega selle idee poolt! Näen siin suurt võimalust. Kui see võimalus käest lasta, siis ma muretseksin Eesti klubivõrkpalli tuleviku üle tõsiselt. Eesti, Soome ja Läti ühisliiga annaks meie klubivõrkpallile uue hoo. Eesti probleem seisneb selles, et nii meie klubide eelarved kui ka publikuhuvi väheneb. Kui me ei haara sellest võimalusest kinni, siis millest me üldse kinni haarame? Ma mõistan, et seoses uue liigaga tekiksid klubidel lisakulud, kuid samas nõustun Hannes Sepaga (Saaremaa VK mänedžer – toim.), et nüüd tuleb teha lisatööd, et see lisakopikas teenida. Ma ei väida, et see on kerge ülesanne, aga see on vajalik. Juba mitmeid aastaid on näha olnud, et Läti klubid ei kõneta Eesti publikut ja meie parematele klubidele ei paku enam ka pinget nendega mängimine. Läti klubide keskmine tase on läinud iga aastaga nõrgemaks. Sportlikus mõttes oleksid Soome klubid meie meeskondade jaoks hoopis suuremaks väljakutseks, lisaks peaksid nad meie publikut kõnetama.
Euroopa suurklubides sõlmitakse juba järgmiseks hooajaks lepinguid. Kas ka sina oled tuleviku osas midagi tänaseks selgeks mõelnud?
Kuna üleminekute-hooaeg on veel varajases staadiumis ja olen ise vigastustega kimpus olnud, siis pole selle peale veel mõelnud. Kõige olulisem aeg hooajast on play-off – siis võib mängija oma hinda tõsta enim. Tuleb teha hooajale korralik lõpp ja vaadata, mida tulevik toob. Ma ei välista midagi – ei jätkamist ega ka mujale siirdumist. Kui tuleb huvitav pakkumine, on kõik võimalik. Kasvõi Eestist. Mulle meeldib erinevaid projekte ära kuulata.
Seega, Eesti, Soome ja Läti liiga aitaks ka sind tagasi kodumaale mängima meelitada?
Jah. Nii palju, kui ma tänavu Eesti liiga mänge olen vaadanud, siis pigem seda tõmmet koju naasmise poole pole. Aga kui tekiks näiteks Eesti ja Soome ühisliiga, siis see oleks sportlikus mõttes minu jaoks huvitav väljakutse. Sellest hoolimata arvan, et jätkan uuel hooajal 95-protsendilise tõenäosusega karjääri välismaal.
