Maaseiki Greenyardi põhimees Andri Aganits otsib jätkuvalt mängutunnetust, sest kaheksakuulisest mängupausist väljatulemine pole olnud kerge.
Kui rääkida nendest Eesti võrkpalluritest, kes tänavu Meistrite liigas regulaarselt mänguaega saavad, on 26-aastane ja 207-sentimeetrine Aganits alustanud maailma tugevaimat liigat kõige edukamalt. Maaseik on üllatunud juba nii Kaasani Zeniiti kui ka Ankara Halkbanki ja paikneb C-alagrupis teisel kohal. Kodustes sarjades pole Joel Banksi hoolealused aga sarnast minekut näidanud. Võrkpall24 võttis Aganitsaga ühendust, et leida ebastabiilsusele selgitusi.
Andri, kuidas sa ise viimaste nädalate virr-varri kokku võtaksid? Kord võidate maailma pikaaegset esiklubi Kaasani Zeniiti, veidi hiljem kaotate Belgia kolmandale klubile Aalstile tänavu juba teist korda 0:3.
Jah, nii ta on läinud. Selge on see, et mingid kõikumised esinevad. Üks põhjuseid seisneb kindlasti selles, et meie põhidiagonaal Lou Kindt sai paar nädalat tagasi vigastada ega ole väljakule naasnud. Treener on seejärel tema kohal katsetanud teist diagonaali ja pea kõiki nurgaründajaid. Vahepeal oli sedasi olukord päris hea. Mängisime kuue päeva jooksul kolm mängu. Nädala alguses ja lõpus võtsime koduliigas kohustuslikud võidud Waremme ja Meneni üle, nädala keskel tuli aga suurüllatus Kaasani alistamise osas.
Kuidas kahe nädala tagune võit Kaasani üle tõeks sai? Kas selles mängis suurt rolli tõsiasi, et nad saabusid mängule otse klubide MM-ilt?
Vahet pole, kust nad tulid, aga kindlasti oli see vesi meie veskile ja soodustas taolist tulemust. Earvin N’Gapeth (Zeniidi üks liidreid, kes pääses päev varem Brasiilias vangist välja – toim.) jõudis kohale ju alles mängupäeva lõuna ajal. Ka selles mängus prooviti diagonaalis nii- ja naapidi, jäime 0:2 taha, kuni lõpuks tuli väljakule Simon Peeters, kes õnnestus. Selge on see, et Meistrite liigas on meiesugusel klubil ainult võita, sest keegi ei oota meilt seal midagi. Seevastu koduliigas oleme kohustatud võitma ja kohati ei tule meeskond pingetega toime. Kindlasti on mänginud viimastel nädalatel tulemuste kõikumises rolli ka tihe võistlusgraafik. Eriti just nüüd, enne jõule.
Mängus Aalsti vastu?
Jah, kolmapäeval reisisime, neljapäeval mängisime Poolas Meistrite liiga mängu, reedene päev kulus jälle reisimiseks ja laupäeval oli juba kodumäng Aalstiga. Mänguks selles kohtumises ei läinudki.
Kas Aalst oli lihtsalt parem?
Alguses pakkus Aalst meile võimalust, aga me kohe üldse ei tahtnud seda vastu võtta. Võistkondlikku mängu ei tekkinudki. Võib-olla periooditi üks-kaks meest mängisid oma taseme välja.
Kas Aalst ongi kerkinud tänavu Belgia liiga kahe valitseja Maaseiki ja Roeselare tasemele?
Jah, miks mitte. Ütleme nii, et see kolmik on teistest selgelt eraldunud. Eelmisel aastal oli tegelikult üsna samamoodi. Võitsime avamängu Aalsti vastu kodus läbi häda 3:2, kuid kaotasime teise võõrsil 0:3. Aga hooaja olulisemal perioodil mängisime Aalstiga play-off’is kahel korral ja võitsime neid üsna kindlalt. Ma ei ütle, et tänavu uuesti nii läheb, aga eks paistab. Neil on endiselt ühes mängus lihtsam meid võita kui seerias. Teame, kuidas nad mängivad, kuid ei suutnud seekord oma bloki-kaitse taktikat realiseerida. (Muigab.) Aalst on agressiivne meeskond, kes tunneb end hetkel liiga hästi! Kui nad ka hooaja lõpus meist paremad on, siis tuleb neile lihtsalt au anda.
Kas sina käisid pärast mängu Maaseiki peatreenerile Joel Banksile kõrva sosistamas, et ta Markkus Keele kohtumise parimaks valiks?
(Naerab.) Ma ei jõudnud öelda, sest see auhind anti nii kiiresti talle.
Kas Markkuse esiletõus Aalstis on sind üllatanud?
Pigem on see normaalne. Ta ju võttiski Aalsti pakutud väljakutse vastu, kuna nägi, kes on konkurent. Tal on tänavu ideaalne võimalus kanda kinnitada, sest teine sidemängija on temast selgelt noorem ja kogenematum. Nii palju, kui mina kuulsin, ütles Markkus, et talle see Aalsti treeningute ülesehitus ka sobib.
Sinu enda mäng ebaõnnetus Aalsti vastu täielikult. Eksisid kõigil kolmel rünnakul, samuti kolmel servil.
Esimeses geimis prooviti mind korra rünnakul, siis oli ees poolteist-kaks blokki. Teises geimis sain ka korra proovida ja jälle ei õnnestunud. Siis olin pikalt kuival, kuni viimases geimis anti veel korra proovida, aga jälle ei jäänud pall maha. Nii on ka endal keeruline sisse tulla, kui tõsteid sisuliselt ei saa. Aga nagu ütlesin, selles mängus mängisidki meie poolel võib-olla vaid üks-kaks meest kohati oma taseme välja.
Markkus ka ühtegi tõstet sulle üle võrgu ei pannud?
(Naerab.) Ei pannud, jah! Võib-olla siis oleks vähemalt ühe punkti kirja saanud, kui Markkus oleks tõstnud.
Tuleme tagasi Kaasani Zeniidi alistamise juurde. Kas see oli sinu klubikarjääri erilisim võit?
Ma arvan küll. Mu esimesel välishooajal võitsime Bühliga CEV Cupis Cuneot kuldses geimis. See oli ka meeldejääv võit. Aga nüüd võin rahumeeli öelda, et sai Kaasanit võidetud.
Nagu ühes intervjuus juba ütlesid, siis preemiat selle võiduga ei kaasnenud.
Ei järgnenud, aga kõik, kes klubis on mingil moel meie tegemistega soetud, olid väga rahul. Kui koduliigas eeldatakse, et võidud tulevad iseenesest, siis see oli hoopis teise atmosfääriga mäng. Tekkis sarnane tunne nagu kevadel, kui Belgia meistriks tulime. Sarnane eufooria oli klubis. Aga pikalt me nautida ei saanud seda võitu, sest kaks päeva hiljem ootas ees järgmine mäng.
Kas Meistrite liigas alagrupist edasipääsemine kuulub ulmevaldkonda?
Meil on küll praegu kolmest mängust kirjas kaks võitu, aga midagi pole ikkagi muutunud. Oleme jätkuvalt väikeriigi klubi, kelle puhul kõik konkurendid mõtlevad, et tulevad ja loputavad meid. Peame lootma, et vastased alahindavad meid – siis võib tekkida võimalus. Meistrite liiga on koht, kus saame pingevabalt mängu nautida ja kus mõnel mängijal tekibki seeläbi teatud vabanemine. Ükskõik, mis me Meistrite liigas korda saadame, on reaktsioon “vau”. Ja kui kaotame mängu 0:3, siis kõik saavad aru, et nii see peakski olema, kuna selline on reaalselt tasemevahe. Järgmine mäng ongi meil Zeniidiga võõrsil, seejärel ootavad ees kodumängud Ankara ja Jastrzebskiga.
Kuidas sa hindad Maaseiki tänavuse hooaja komplekteeritavust? On see võrreldav eelmise hooaja omaga?
Ütleme nii, et hooaeg on möödunud eelmise aastaga sarnast rada pidi: kaotasime superkarika ja seejärel jäime karika poolfinaalis kahe mängu kokkuvõttes jälle Roeselarele alla. Samas oleme paar head võitu Meistrite liigas võtnud. Hooaja alguses tundus nurgameeste konkurents väga tihe, aga nüüd on kaks mängijat ikkagi kindlalt välja joonistunud. Samas, võib-olla sealt oodatakse endiselt rohkem kasu. Tempo-osakond on üsna sarnane nagu mullu. Ja mõlemad sidemängijad on sellised, kes suudavad meeskonda vedada. See on suur vahe, sest eelmisel aastal oli teine sidemängija üks noor, kes jooksis trennides vahepeal täiesti kinni.
Lõpetuseks, kas tunned, et oled pärast eelmise hooaja tõsist õlavigastust tagasi vormi tipul?
Kui võrrelda eelmise aasta detsembriga, kui käsi oli lahases, siis on olukord muidugi parem. Aga ka tänavusel hooajal oli õla osas üks keerulisem periood. Nüüd on õla olukord õnneks tükk maad paremaks läinud. See õlavigastus tuli üleüldse kõige halvemal hetkel, kui arvestada, mis hoo pealt ma Prantsusmaa liigast ja koondisest olin Belgiasse tulnud. See jama andis tugeva tagasilöögi. Nüüd on vaja uuesti mängurütm üles leida. Kui kaheksa kuud oled täielikult eemal olnud, kipub tunnetus kaduma. Seega vormi tipule ma kindlasti veel naasnud pole.
