Oliver Venno alustas möödunud nädalavahetusel juba oma neljandat hooaega Türgi kõrgliigas. Võrkpall24 tegi 28-aastase Eesti koondise diagonaalründajaga intervjuu, et uurida, mis teda Euroopa ja Aasia piiril kinni hoiab.
Kui esimesel Türgi-aastal kandis Venno Ankara Ziraat Bankasi särki ja kahel järgneval hooajal oli tema tööandjaks Ankara Maliye Milli Piyango, siis tänavu kolis tartlane Euroopa suurimasse linna Istanbuli, kus esindab kuulsat Galatasaray’d. Eesmärk on nii klubil kui Vennol mullune neljas koht medali vastu vahetada. Vaadates seda, et tegu on väga kogenud meeskonnaga – mitmel võtmemängijal eesotsas Türgi koondise pikaaegse sidemängija Selcuk Keskiniga on vanust üle 30 aasta – ja liiga tipud pole enam nii võimsad nagu varem, võiks eesmärk täiesti reaalne olla.
Oliver, alustasid uut hooaega vägeva sooloetenduse ehk 28 punktiga Inegöli vastu. Ja seda kõigest kolme geimiga. Kuidas stardiga rahule jäid?
Ei saa kurta. Mäng polnud tegelikult sugugi lihtne, kuna suutsime meeskonnana palju soperdada. Eks mul oli hea päev. Sidemängijaga on klapp enam-vähem, kuigi vajab veel harjumist.
Kas Galatasaray’s lähevad kõik rasked pallid sinu peale?
Põhimõtteliselt küll, kuigi vahel saab mõni nurgamees ka mõne taolise tõste.
Kas vastaste blokk jälgib sind rohkem tänu sellele, et oled kõigile tuttav juba eelnevatest hooaegadest?
Eks ikka, jah. Aga et peatreener Nedim Özbey soovib mängida väga kiiret mängu, siis pole hullu. Vastaste tempomängija ei jõua reeglina korralikult blokki kohale.
Oskad sa ise lahti seleta, mis on su fenomen? Kas sa näed väljakut ja vastaste blokki sedavõrd hästi, et suudad alati midagi välja võluda?
Võib-olla tõesti olen aja jooksul õppinud rohkem vastaste tegutsemist lugema. Aga ma ei teagi, lihtsalt läheb kuidagi hästi.
Mis sulle Türgi puhul nii väga meeldib, et sa juba neljandat hooaega sealses liigas mängid? Kas hea kliima?
Ankaras oli talvel lumi maas, seega kas nüüd just kliimas asi on… Olen siin lihtsalt juba harjunud kõigega. Tean võistkondi ja mängijaid. Mõnus on. Olen mugavustsoonis ja vaatan jooksvalt, kas sellest on mõtet välja tulla.
Kas see ei heiduta sind, et hoolimata kõrgest tasemest mängitakse Türgis sisuliselt alati tühjade tribüünide ees?
Mis seal ikka, olen juba harjunud sellega. Galatasaray’l on vist suurim fänniarmee, paarsada poolehoidjat tuleb kodumängudeks saali möllama ja laulma. Türgi mõistes on see suur arv, isegi võõrsil käiakse kaasas.
Teie fännid on tegelikult vist seotud päris palju Galatasaray jalgpalliklubiga?
Jah, need peaks samad inimesed olema, kes ka jalgpallimängudel käivad. Jalgpall on siin muidugi hoopis populaarsem kui kõik teised alad. Aga teistel võrkpalliklubidel pole üldse fänne. Türgis ei reklaamita võrkpalli absoluutselt. Samas naiste võrkpall on siin küll populaarne.
Seal on vist natuke teised põhjused kui mäng ise.
(Muigab.) Seda küll.
Tuleme tagasi 2018. aasta sügisesse. Kuidas sulle 10 miljoni elanikuga Istanbul meeldib?
Suur, väga suur linn on. Aga ei midagi hullu. Olen mõne vaatamisväärsusega juba tutvumas käinud, aga täna (intervjuu toimus eile – toim.) ei taha välja minna, sest mäng on veel jalgades.
Kui kerge või raske oli pärast pikka koondisesuve uueks hooajaks põhja laduma hakata?
Eks ikka alguses oli raske, aga koondise- ja klubiperioodi vahele jäänud poolteist nädalat puhkust kulus ära. Kohe, kui Türki jõudsin, pandi korralik jõutrenn peale. Sellist jooksmist ja hüppamist, nagu Eesti treeneritele meeldib kogu ettevalmistuse ajal teha, mujal ei viljeleta. Ka Gianni (Gheorghe Cretu) teeb kõik trennid palli- ja jõusaalis.
Kui kõvad on Galatasaray treeningud võrreldes su eelmise koduklubi Maliye Milli Piyangoga?
Pigem tehti Maliyes rohkem trenni. Siin on natuke lihtsam.
Oled senise karjääri jooksul tõsisematest vigastustest suutnud prii püsida. Kas ka uuele hooajale läksid vastu muredeta?
Selles osas on kõik küll korras. Hüppeliigesed on karjääri jooksul muret teinud, aga midagi tõsist pole tõesti juhtunud.
Kui kuulus mees on Galatasaray peatreener Nedim Özbey Türgi võrkpallis?
Ta on Galatasaray klubiga seotud olnud umbes 40 aastat, seega siin teatakse teda hästi. Tema on mängudel meie juhendaja. Trennid viib läbi abitreener, Özbey annab vaid nõu mingites asjades.
Keelebarjääri pole?
Ei ole hullu, peatreener räägib türgi keeles, aga tema jutu tõlgib abitreener mulle ja ungarlasele inglise keelde. Mingil määral saan ka türgi keelest aru. Poes saab käidud.
Millised eesmärgid klubi tänavuseks hooajaks on seadnud?
Selle kohta pole midagi öeldud. Kui küsisin klubilt eesmärkide kohta, öeldi, et eelmise aasta tulemust ehk neljandat kohta võiks vähemalt korrata. Mu enda soov on kindlasti medal võtta. Senise kolme aasta jooksul olen Türgis võitnud vaid ühe medali, mullu Maliye Milliga karikasarjas hõbeda, aga Türgi liiga olen lõpetanud alati viiendana. Tahaksingi lõpuks ka mõne muu koha saada.
Milline on tänavu Türgi liiga tase?
Äärmiselt ühtlane. Tänavu on kümme võistkonda, kes võivad kõiki võita. Vaid kaks viimast meeskonda peaks teistest kehvemad olema. Türgi liiri kursi järsk langus on ka siinseid võrkpalliklubisid mõjutanud. Enam pole ka tippudel raha maailma parimaid mängijaid osta, kuigi mõned kuulsused siin ikkagi veel mängivad. Paljud on aga läinud Itaaliasse, Poolasse või Venemaale.
Kaotasite Galatasaray’ga hooaja eel kahel korral Robert Tähe uuele koduklubile Izmiri Arkasele. Millise mulje Arkas ja Täht jätsid?
Arkas on tuntud selle poolest, et nad toovad meeskonda palju noori mängijaid. Lisaks on seal 39-aastane Brasiilia koondislane Joao Paulo Bravo, kes on klubis mänginud pea kümme aastat ja aitab juba ka treenereid. Arkase mureks võib saada see, et neil on vaid üks diagonaalründaja. Aga muus osas tundub hästi komplekteeritud meeskond. Robi oli kontrollmängudes tubli, midagi halba pole põhjust öelda.
Kas temast võib saada üks Türgi liiga paremaid mängijaid?
Kindlasti. Kõik eeldused on tal selleks olemas.
Kas selline asi ka kõne alla tuleb, et võiksite Tähega näiteks vabal ajal millalgi kokku saada?
Miks mitte, jah. Türgi-sisesed lennud on odavad. Istanbulist viib Izmiri tegelikult ka umbes neljatunnine autosõit. Tuleb jooksvalt vaadata, äkki võiks näiteks kevadel tõesti talle külla minna.
Ja lõpetuseks, kui pikalt sa ise ette vaatad? Kas Türgi võiks jääda sinu koduks veel pikaks ajaks?
Võtan ühe aasta korraga. Vaatan, kuidas Galatasaray’s elu sujuma hakkab ja kevadel langetan selle põhjal otsuse, kas jääda Türki või minna mujale. Mul on klubiga üheaastane leping.
