Eestimaal on viimaks kätte jõudnud küll tõeline talv, ometi õnnestub meie parematel rannavõrkpalluritel ikka ja jälle ka kõige külmematel perioodidel meelde tuletada, et jää ja lume all peidab end liiv ning suvi pole enam kuigi kaugel.
Poolteist aastat tagasi julge otsuse teinud ning aastaringselt rannavolle mängimisele keskendunud Liisa Soometsa ja Heleene Hollase päevadesse tõid hiljuti päikest Jazz Pesulad, kellega Eesti esipaar sõlmis lausa nelja-aastase koostöölepingu.
Võrkpall24 võttis ühendust 23-aastase kaitsespetsialisti Soometsaga, et uurida, mil moel koostööni jõuti ja kui palju aitab toetus tulevikus paari tegemistele kaasa. Ent teemadering sai laiem, muuhulgas uurisime ka duo eriilmelistest treeningutest Indrek Verro, Mart Tiisaare, Kusti Nõlvaku ja Dmitri Korotkoviga ning konkurentsist möödunud sügisel Eesti teise naispaarina rannavollele keskendunud Renate Pika ja Juudit Kure-Pohhomoviga.
Liisa, esmalt õnnitlused värske koostöö puhul Jazz Pesulatega! Kui palju toob see koostöö teile võimalusi juurde nii treenimiseks kui ka võistlemiseks?
Aitäh! See on üliäge! Meil on siiralt hea meel just pikaajalise koostöö üle. Tavapärase Hollas – Soometsa asemel kasutame nüüd näiteks sotsiaalmeediakanalites nime “Jazz Pesulad Hollas – Soomets”. Kõige rohkem annab selline koostöö kindlasti enesekindlust ja motivatsiooni pingutamiseks. Finantsiliselt tekitab muidugi ka turvatunde, et saame rahulikult suviseid võistlusi ja pisikesi treeninglaagreid planeerida. Jazz Pesulad aitab katta meil päris suure osa eelarvest ning sellest hooajast oleme saanud rohkem tähelepanu pöörata ka treeningutest taastumisele.
Taolist pikaajalist peatoetajat pole reeglina kerge leida. Kuidas teil see õnnestus?
Siinkohal tuleb kindlasti tänada minu isa, kelle kaudu see tutvus tuli. Juba suvel käis Ando Mellikov (Jazz Pesulate juht – toim.) Paides Eesti meistrivõistlusi vaatamas ja tundus, et talle meie mäng meeldis. Sügisel saime sealse tiimiga kokku ja rääkisime ausalt, mis meil plaanis on ja kuidas saaksid nemad meid aidata. See kohtumine ise oli juba hästi soe ja tekkis selline hea sünergia. Positiivse vastuse saime juba kohtumise lõpuks. Mäletan, et kui me Heleenega kontorist välja astusime, siis vaatasime lihtsalt üksteisele otsa, et mis nüüd just juhtus (Naerab.). Saime mõlemad aru, et nüüd oleme küll end pikaks ajaks rannavõrkpalliga sidunud, ja see andis metsikult motivatsiooni. Olime tulnud kohtumisele otse trennist – isegi juuksed olid veel veidi märjad -, aga tunne oli selline, et läheks nüüd kohe Terasesse tagasi trenni tegema.
Kas teil on eelarve tulevaks hooajaks koos?
Suuremas osas küll. Saame ennast küllaltki kindlalt tunda ja treenimisele keskenduda. Oleme palju vaeva näinud selle nimel, et meie seljataga oleksid ettevõtted, kes armastavad sporti sama palju kui meie. Kõik toetajad, kes olid meil tiimis eelmisel hooajal, jätkavad toetamist ka nüüd. Selle üle on eriti hea meel, et neile on meie mäng ja tulemused sümpatiseerinud ning oleme suutnud häid suhteid hoida.
Tihti on iseseisvalt majandavate sportlaste suurimaks mureks just toetajate leidmine. Teil tundub see kergesti sujuvat. Mis on sinu ja Heleene edu saladus?
See on hästi raske küsimus. Ja ma pole kindel, kas saab öelda, et meil väga kergelt see tuleks. Me näeme lihtsalt väga palju vaeva. Hooaja lõpus, kui on treeninguid vähem, siis helistan ja suhtlen päevad läbi erinevate inimestega ning proovin kohtumisi kokku leppida. Mulle isegi meeldib seda teha, sest see on väga põnev valdkond minu arvates. Mäletan bakalaureuseõpingute ajast, et sporditurundus oli sada protsenti mu lemmikaine. Spordi turundamise juures on palju põnevaid nüansse, et kuidas end kui sportlast paremini esitleda – millest rääkida, kuidas rääkida, millal rääkida, mida näidata jne. Kui teema huvitab, siis pöörad sellele ka rohkem tähelepanu ja teedki võib-olla paremini kui mõni teine.
Kas oleksid nõus jagama neid aspekte, millele teie rõhku panete?
No esiteks, et kohtumisele üldse jõuda, tasub minu hinnangul helistada otse ettevõtte juhile, mitte saata email kellelegi sealt ettevõttest. Mina eelistan saata ka powerpointe enne kohtumist, et nad oleksid teemaga kursis ja kohtumisel ei peaks enam justkui powerpointi esitlema, vaid saaks juba arutada eelmainitud asju natuke lähemalt. Me räägime alati hästi ausalt oma plaanidest ja mõtetest seoses rannavõrkpalliga. Hea näide on meie puhul olümpia kvalifikatsiooniturniir, kus oleme jõudnud teise ringi. Sellest võiks rääkida väga enesekindlalt, et jaa-jaa, olümpia ja kindel eesmärk pääseda Tokyosse. See võiks olla ettevõtte jaoks väga suur asi. Aga meie seda ei tee, sest me ise ei näe, et meie mäng oleks hetkel juba Tokyo-vääriline. Ma arvan, et seda ausust ja realistlikku pilku hinnatakse väga kõrgelt. Aga muus osas tasub igal juhul olla enesekindel. Enesekindel, aga mitte üleolev, ja suhtuda austusega sinu vastas istuvatesse inimestesse.
Kuidas sügisene ettevalmistusperiood treeningute osas on kulgenud?
See sügis-talv on olnud ülihuvitav. Oleme treeninud hetkel ainult Indrek Verro näpunäidete järgi ja läinud teemadega rohkem süvitsi kui eelmisel hooajal. Poisid on meid ilusti kampa võtnud ja tekkinud on selline mõnus tiimitunne. Peamiselt oleme tegelenud kahe suurema teemaga. Esimene on vooseisundi avastamine ning selles seisundis tegutsemine. Teine suurem suund on lõdvestumine pingutuse ajal ehk optimaalse pinge leidmine. Vooseisund on seisund, kus on selline hästi ergas olek, mõtteid ei ole ning oled kogu aeg valmis tegutsema ja palli mängima parimal võimalikul viisil. Tunnen, et vooseisund on aidanud mu kaitsemängu küll uuele tasemele. Lõdvestumine on seevastu minu jaoks üliraske teema. Ma olen harjunud väga korrektselt liigutusi tegema ja kaasama sinna palju lisapinget. Sellest on vaja aga lahti saada, sest milleks kasutada rohkem energiat, kui tegelikult vaja on? Väga keeruline teema igatahes. Aga õnneks on veel hooaja alguseni palju aega.
Räägime veel natuke teie treeninggrupist. Indrek Verro käe all harjutavad igapäevaselt lisaks sinule ja Heleenele ka kolm meie paremikku kuuluvat meesmängijat – Mart Tiisaar, Kusti Nõlvak ja Dmitri Korotkov. Kuidas sa neid iseloomustaksid?
Kõigi ühine joon on kindlasti abivalmidus. Ja eriti äge on näha poiste omavahelist koostööd, kuigi nemad on ju ka omavahel suured konkurendid. Aga kui alustada Mardist, siis tema on meie pundi treener number kaks. Kuidagi on kujunenud nii, et kui Intsut (Verro) ei ole, siis on alati Mardil ideed, mida ja kuidas teha. Ja huvitav on see, et Mart oskab väga hästi võtta teemad osadeks lahti ja neid selgitada. Ja selgitada neid nii, et aidata aru saada, mida Indrek tahab meile öelda. Ma ei tea, kas see kõlab loogiliselt, aga nii on vahel olnud, et Indrek on eelmises trennis pea kokku jooksutanud ja järgmisel päeval Mart aitab seda kõike lahti seletada. Sellest on väga suur abi. Tänks, Mart!
Kusti on samamoodi oma analüüsidega hästi suureks abiks. Tihti on nii, et kui meil on trennis selline jagamise hetk, et kes mida tundis ja kuidas harjutus läks, siis Kusti ütleb asju, mille peale ma ise poleks eluski tulnud. Samas, kui ta selle välja ütleb, siis saan aru, et mul oli ka selline kogemus. Kuna meie treeningud on üles ehitatud paljuski mängulugemise peale, siis Kusti on kindlasti see, kellest on minul kõige raskem aru saada. Tal on ikka väga hull ranne (Muigab.).
Ja Dima on ülisüdamlik ja äge kuju. Tema uudishimu on meeletu. Ma arvan, et ta võikski igasuguseid küsimusi küsima jäädagi, kui poleks ajalist piirangut ja tahet end natuke trennis liigutada ka. Eelmainitud huvi ja julgus küsida on miski, mis aitab tal väga-väga palju areneda. Tõesti on hea meel nende kõigiga koos treenida!
Lõpetuseks, Eesti meistrivõistlustel teist aastat järjest teie järel teise koha saanud Renate Pikk ja Juudit Kure-Pohhomov harjutavad sügisest Nõo rannahallis tublisti Karl Jaani näpunäidete järgi. Kuivõrd palju teise tõsise paari teke teid on mõjutanud?
Kindlasti on meil hea meel Renate ja Juuditi üle. Eriti arvestades olümpia kvalifikatsiooniturniiri, kus on vajalik ka teise paari osalus. Sügise lõpus tegime mõned treeningud koos, aga seal sellist ühtset tiimitunnet ja mõnusat rütmi veel ei tekkinud. Pigem nokitsesid mõlemad paarid omaette. Natuke on ikkagi tunda konkurentsi ja sellist valvelolekut. Eks see ole naistele omane ka. Aga ma usun, et see seis laheneb, kui hooaeg hakkab lähenema ja hakkame koos rohkem treenima ja võistlema. Aga üldiselt on ikkagi kõik tore ja meil on hea meel nende otsuse üle. Ja mitte ainult nende üle, vaid väga tõsiselt treenivad ju ka Maret Kuuse ja Merilyn Jõearu. Lisaks veel Terase Pro Teami naised. Kõik eelnimetatud teevad palju trenni, aga kõikide paaride treeningud on täiesti erinevad, mis lisab jällegi põnevust juurde. Usun, et tuleb väga huvitav suvi.
