fbpx
Close

INTERVJUU | Peeter Vahtra 17 aastast Audenteses, alaliidu otsusest, Ojametsast ja Eesti naisvõrkpalluritest

Karl Rinaldo
Peeter Vahtra oma selle hooaja hoolealustega. | Foto: Karl Rinaldo

Käimasoleva õppeaastaga saab läbi Eesti staažikaima naiste võrkpallitreeneri Peeter Vahtra (58) aeg Audentese spordigümnaasiumi tütarlaste juhendajana.

Eelmisel suvel esmakordselt EM-finaalturniiril osalenud Eesti koondislastest on Vahtra käe all treeninud kõik põhitegijad. Eliittreeneri kutsetunnistusega juhendaja nägi 17 aasta jooksul Tallinnas meie talendikamaid noori treenides nii paremaid kui ka halvemaid aegu, kuid tunneb rõõmu, et tema tänavune grupp oli viimaste aastate tugevaim.

Vahtra tunnistab, et soovinuks tööd Audenteses jätkata, ent teab – sellised otsused käivad paratamatult treeneritööga kaasas. Kokkuvõttes oli ametis oldud aeg ju ikkagi väga pikk ja asendajagi pole mõni juhuslik tegelane, vaid meie rahvusnaiskonna viimane peatreener Andrei Ojamets.

Peeter, kuidas sa Audentese treeneriaastatele tagasi vaatad?

Väga positiivselt vaatan. Need olid 17 ilusat aastat. Tead, Audentes on selline koht, kus on väga head tingimused ja meeldivad kolleegid. Mina vaatan oldud ajale tagasi hea pilguga. Tegin oma tööd alati südamega.

Kui palju Audentese spordigümnaasium selle ajaga muutus?

Eks ta ikka muutus, sest üritasime ajaga kaasas käia. Aga mis jäi samaks, oli treeningute ja õppetöö vahekord. Keskmiselt käisid tüdrukud Audenteses kolm aastat, aga oli ka selliseid erandeid nagu Kertu (Laak), kes treenis siin kuus aastat. Aastakäigud ja mängijate võimed olid erinevad. Mina vaatan väga positiivselt Audentese kui meie võrkpalliosakonna peale.

Kas raskeid aegu ka oli?

Loomulikult oli. Tundsin, et kui võimalusi olnuks rohkem, siis saanuks asju teha paremini. Kui ma Soomest 2003. aastal Audentesesse tööle tulin, ütlesin kohe, et vajaksin teist treenerit enda kõrvale. ÜKE treeneri saimegi veidi aega hiljem, aga vajasin ka saalitreeningutel abi. See, kui Julija (Mõnnakmäe) möödunud sügisel appi tuli, andis treeningutele täiesti teise hingamise. Aga ega seda teist treenerit lihtne leida polnud ka. Kindlasti jäi asi varem rahalise ressursi taha. Lisaks on keeruline leida inimest, kes saaks töö või kooli kõrvalt igapäevaselt abiks käia. Mõistan, et see polnud kellegi pahatahtlik otsus, et teist treenerit nii kaua polnud.

Milline grupp oli tugevaim ja südamelähedaseim?

Kuidas ma ütlen… Kõik olid tähtsad. Kõige tugevama tulemuse tegid koondisega 1990. ja 1991. aastal sündinud tüdrukud (muuhulgas Julija Mõnnakmäe ja Anna Kajalina – toim.), kes jõudsid läbi valikturniiri EM-finaalturniirile. See punt võitis kahel korral Venemaad – tõsi, mitte EM-il -, lisaks saime jagu nii Ukrainast kui ka Poolast. Aga kõige südamelähedasem? Olen treeneritööd südamega nii Eestis kui ka Soomes teinud. Eks praegune võistkond on hästi lähedane samuti, kuna see on värske kogemus. See on haruldaselt tore, kokkuhoidev, töökas ja südamlik seltskond.

Peeter Vahtra ja tema tänavused hoolealused. | Foto: Karl Rinaldo

Kui raske südamega sa ametist lahkud?

Ma ei oska isegi öelda seda praegu. Pikki mahaistumisi polnud, kuulsin lihtsalt otsusest. Kogu lugu.

Kas sa oleksid soovinud ametis jätkata?

Ma arvan niimoodi, et jah, kui oleks põhjalikud läbirääkimised toimunud ja need läinuks hästi, siis oleksin jätkata soovinud küll. Aga kui oleks tekkinud erimeelsused, siis vägisi poleks ma mingil juhul jätkanud, sest ma ei väida, et see on ainuõige, kuidas mina asju teen. Aktsepteerin alaliidu otsust. Selleks ju ongi võrkpalliliidus juhtkond, et taolisi otsuseid vahel vastu võtta. (Muigab.) Ma olen spordimaailmas piisavalt kaua olnud ja tean, et sedasi võib minna.

Kas Andrei Ojamets on õige mees sinu tööd jätkama?

Ma arvan, et Andrei on kindlasti õige mees. Tal on ju kogemus olemas nii naiste kui ka meestega koos töötamisest. Audentese treeneriamet on hästi spetsiifiline töökoht. Kaugeltki kõik ei toimu spordisaalis, palju tuleb ka muuga tegeleda. Andreil on elukogemust küll.

Millised soovitused sa Andreile kaasa annaksid?

Kui oleks tulnud selline treener, kes on varem vaid meestega tegelenud, siis võiks palju soovitusi jagada, aga ma arvan, et Andrei teab, kuidas tüdrukutega hakkama saada. Kannatlikkust on selles ametis kindlasti vaja. Noored on erinevad ja aastakäigud on erinevad. Just spordiväliseid asju tuleb eriti tähelepanelikult jälgida. See võiks olla peamine soovitus.

Kas sa oled oma tänavuste hoolealustega värskest uudisest rääkinud?

Veel ei ole. Uus nimi hüüti alles täna välja. Ma ei tea, millal ma praeguses olukorras tüdrukutega näost näkku uuesti kokku saan. Kui kevadistest plaanidest lähiajal räägime, siis suhtleme niikuinii.

Mitu mängijat sinu lõppenud hooaja koosseisust võiks viie aasta pärast Eesti koondises põhitegijate hulka kuuluda?

Ma arvan, et neli-viis mängijat võiks kindlasti nii kaugele jõuda. Tüdrukute puhul on muidugi see asi, et nad on andekad ja tublid, aga kõik oleneb sellest, millised valikud nad pärast noorteklassi lõppu teevad. Kes läheb mehele ja sünnitab lapsed, kes läheb arstiks õppima. Me ei saa neid nende valikutes sundida, kuid me saame neid toetada. Potentsiaali kaugele jõuda näen ma neljal kuni kuuel tüdrukul. Praegune punt on viimaste aegade perspektiivikaim.

Kes on selle grupi lootustandvamad mängijad?

Ütleme nii, et kui me vaatame võrkpallimängu eeldusi ehk looduslikke võimeid ja pikkust, siis Kätriin Põld ja Eva Liisa Kuivonen. Ma ei taha mingil juhul öelda, et järgmised kehvemad oleksid, aga neid kaht soosib just kasv. Kõigil põhikoosseisust läbi käinutel on tegelikult võimalus teatud tasemele jõuda. Edasine sõltub neist endist.

Kas täna on veel vara öelda, mida tulevik sulle tuua võiks?

Jah, see on värske asi. Täna ei oska ma veel midagi öelda. Võrkpalliga sooviksin edasi tegeleda, aga eks elu peab näitama, mida praegune aeg ja olukord tähendab tuleviku osas. Hoian silmad ja kõrvad lahti. Soome ma tagasi ei kipu, soovin kodumaal pere juures olla.

Lõpetuseks, Audentese poiste treenerina jätkab tööd Raul Reiter, kes on selles ametis olnud 2004. aastast. Kuidas sa tema tööd hindad?

Raul on väga pühendunud treener. Ma pole saanud küll tema treeninguid kõrvalt jälgida, kuna me oleme alati samadel kellaaegadel erinevates saalides trenne andnud, aga need on olnud nii pikad aastad, et olen kursis, kuidas ta asju tegi. Oleme hästi läbi saanud ning hindan tema pühendumist ja tööd väga kõrgelt. Ta on olnud suurepärane kolleeg.

Peeter, aitäh sulle nende 17 aasta eest!

scroll to top