INTERVJUU: Piiripealse eluga harjuv Keel: tase on sarnane Eestile, aga ühe erinevusega

credit24.eeAdvertisement
Markkus Keel (paremal) koos meeskonnakaaslastega 20 Hollandisse kaasa reisinud toetajat tänamas. | Foto: CEV

Markkus Keelest sai sel sügisel perekonna kolmas võrkpallur, kes välismaal leiba teeninud. Edukas Meistrite liiga debüütki jäi noorel mehel eile seljataha. 

23-aastane Keel sai esimese eelringi avamängus kirja täismängu, kui Austria meister Bleiburgi Posojilnica alistas tasavägises kohtumises võõrsil 3:1 Hollandi tšempioni Groningeni. Ka Austria meistrisarjas on meeskond eestlase juhtimisel kõik senised vastased alistatud, ees ootavad veel esimesed lahingud Kesk-Euroopa liigas.

Intervjuus Võrkpall24.ee’le rääkis Keel nii eilsest lahingust, uuest võistkonnast kui ka uuest elust, mis sidemängijat Sloveenia piiri ääres ees ootas.

Markkus, debüüt Meistrite liigas on tehtud. Kuidas rahule jäid?

Kurta ei tahaks. Tegime võistkondlikult õnnestunud mängu. Ässpallingud tulid täpselt õigetel hetkedel geimi otsustavas faasis. Eriti hea mängu tegid nurgaründajad, kes kolmes senipeetud Austria liiga kohtumises polnud nii hästi esinenud. Meie puhul on tavaks saanud see, et servi vastuvõtt jääb võrgust tihti üsna kaugele.

Nagu su viimasest lausest aru võib saada, pole sidemängijana tegutsemine seni kõige kergem olnud?

(Muigab.) Veel ei ole olnud, jah. Vastuvõtt on meil problemaatiline koht. Aga seekord olid mehed tublid, sest Groeningen servis iseensest hästi. Vastvõtust tulnud pallid ei olnud küll võib-olla väga lähedal võrgule, aga vähemalt sai igale poole ikkagi mängida.

Kuidas enda esitusega rahule jäid?

Siiani võin üleüldiselt mängudega täitsa rahule jääda, kuigi eilne oli minu jaoks senistest kõige raskem. Eks eelmistes mängudes oli kergem vastane ka. Aga tunnen, et olen mänguliselt just õige koha endale leidnud.

Kas Meistrite liiga on klubi jaoks prioriteet või pigem lisaväljund?

Pigem tundub, et lisaväljund. Kõige tähtsam on siin see, et meistritiitlit suudetaks kaitsta. Selles osas ei tohi me midagi ära anda.

Millisel tasemel on Posojilnica meeskond võrreldes Eesti parematega klubidega?

Raske öelda, kuna interneti vahendusel Eesti liiga mänge vaadates ei tunneta taset kõige paremini. Kindel on see, et Posojilnica pole kindlasti selgelt tugevam kui Eesti paremad meeskonnad. Arvan, et tase on sarnane. Meil siin on lihtsalt see erinevus, et meeskonnas mängib 12 võrdset mängijat. Igale positsioonile on võrdväärne vahetus. Eestis nii pole.

Tõsi, eilses mängus oli huvitav olukord, sest teise temporündajana tegutses meie teine diagonaal. Üks temporündaja siirdus Poola esiliigasse, teine sai isaks ja jäi koju ning kolmandal, uuel argentiinlasel, pole veel viisat.

Kardan, et Austria liiga tagumise otsa klubide keskmine tase jääb Eesti keskmikele alla, seega osad mängud ei pruugi kvaliteedilt võib-olla väga head tulla. Seni oleme mänginud vaid Austria liiga ülemise poole meeskondadega.

Bleiburgi Posojilnica. | Foto: CEV

Kellega sina mänguaja eest võitled?

25-aastase sloveeni Jure Kasnikuga. Ta on Austria liigas mänginud mitu aastat. Oleme üsna võrdsed, kuid treener on andnud hooaja alguses mulle palju mänguaega, et jõuaksin euromängudeks vormi. Ilmselt seepärast pole ta hetkel veel Kasnikut kasutanud.

Kas Kasnik on rahulolematust juba välja näidanud?

Ei ole.

Tundub, et teil on üldse üks väga sloveenialik meeskond.

Jah, klubis mängib neli sloveeni ja ka peatreener on sloveen Matjaz Hafner. Tegelikult on mul elukohast Sloveenia piirini vaid viis minutit autosõitu. (Muigab.) Käime poeski tihti Sloveenias, sest seal on odavam. Üks sloveen isegi elab Sloveenias oma kodus, sest see pole siit kaugel.

Millistes mängulistes aspektides loodad sa esimesel välishooajal kindlasti oma taset parandada?

Eks igal pool on vaja areneda. Blokk-kaitse vajab kindlasti järeleaitamist, õnneks on treeningutel kaks võrdset kuuikut ja saab seda harjutada. Serv pole küll meeletult halb ega hea, kuid peab muutuma stabiilsemaks. Sidemängijana on mõistagi kõige olulisema ehk tõstmisega vaja vaeva näha.

Eestis oled sa keskmisest rohkem nautinud temporündajatega koostöö tegemist.

Jah, see meeldib mulle. Aga meil pole siin väga võimsaid temporündajaid, kuigi argentiinlane Federico Franetovich meeldib mulle mängijana tegelikult väga. Kuna minu üks nõrkusi on olnud seljataha tõstmine, siis vasakukäeline diagonaal Matej Mihajlovic, kes nõuab kiireid tõsteid, teeb minu ülesande veidi lihtsamaks.

Kas peatreener Matjaz Hafnerist on jäänud hea mulje?

Jah. Ta on olnud klubi juures juba mitu aastat ja märkab mängu ajal õigeid asju. Ta suhtub olukordadesse rahulikult ja vaatab, et mängija aru saaks, mida treenerid nõuavad. Treeningud viiakse läbi inglise keeles.

Markkus Keel. | Foto: Bleiburgi Posojilnica

Kokkuvõttes tunned end seega hästi.

Jah, kõik on uus ja huvitav. Olen esimest korda olukorras, kus kõik mängijad on minu jaoks tundmatud. Ei ole nagu Eestis, et tean kõiki, või nagu koondises, kus on ümber lihtsalt nii head mängijad, kes teevad minu töö kergeks.

Kui palju isa Avo Pärnu lahe kaldalt sinu tegemistel silma peal hoiab?

Eks ta kindlasti jälgib. Ta teab, kust internetis tulemused ja statistika leiab. Teleülekandeid siin ei tehta. (Naerab.) Seega seda asja ei saa juhtuda, et ta helistaks ja ütleks: „Poiss, mis sa seal korda saatsid!“

Kui palju ta sind viimastel aastatel juhendanud ja suunanud on?

Ta on kindlasti teinud kõik, mis tema võimuses, et minust ja Marttist parem mängija saaks. Selles ma ei kahtle. Eks ta ikka torgib siit ja sealt, kui mänguliselt kuskilt vajaka jääb.

Räägime natuke Austriast ja 4000 elanikuga Bleiburgi väikelinnast ka. Millise kohaga on tegu?

Väga vaikne koht, kus väga palju tegevusi ei leidu. Linn paikneb enam kui 2000 meetri kõrguse mäe jalamil. See mägi on üks koht, kus võiks ära käia. Aga muidu tuleb palju filmide vaatamisega aega sisustada. Pean ka raamatuid lugema hakkama.

Linna peamine “atrkatsioon” oletegi ilmselt teie, võrkpallurid?

Jah, ilmselt küll. Esimestes kodumängudes palju vabu kohti pole olnud. Umbes 500-700 inimest on mängudel käinud. Minu teada on tegu pikkade traditsioonidega klubiga. Näiteks nüüd käis Meistrite liiga mängul Hollandis meiega kaasas 20-liikmeline peamiselt vanematest meestest koosnev toetajate grupp. Tundub, et nad on väga hästi asjadega kursis ja tunnevad kõiki mängijaid läbi ja lõhki.

Õhkkond on üleüldiselt väga meeldiv. Pärast mängu ei lähe keegi koju, vaid tullakse väljakule jutustama. Klubil on pärast mängu spordihallis ühine õhtusöök, kus asjaosalistega muljed vahetatakse, süüakse ja õlut juuakse.

Millised on elamistingimused?

Klubil on kaks maja, kuhu enamus mängijaid ära jagati. Mina elan majas, kus esimese korruse on hõivanud 10 aastat klubis mänginud slovakk koos oma perega. Ülemisel korrusel on minul ja paaril sloveenil eraldi toad ning üks ühine köök ja elutuba. (Muigab.) Ei saa kurta, kuigi teises majas elavatel austerlastel on ruumi oluliselt rohkem.

Markkus Keel (vasakul) kuulamas peatreener Matjaz Hafneri õpetussõnu. | Foto: CEV

Jaga postitust

Lisa kommentaar