fbpx
Close

INTERVJUU | Polina Bratuhhina-Pitou ootamatust edust, raskemaist perioodist ja uuest rollist

Kertu Laak

 

Polina, Amaury ja Romain vahval perepildil. | Foto: erakogu

33-aastase Eesti võrkpalluri Polina Bratuhhina-Pitou kauaaegne koduklubi Terville Florange on Prantsusmaal tegemas imelist hooaega. Naiskonna kuuemänguline võiduseeria lõppes küll teisipäeval 0:3 kaotusega Marcq-en-Baroeulile, kuid tabelis hoitakse viiendat positsiooni. Sealjuures käib neljanda koha nimel endiselt tihe rebimine, sest kolmel naiskonnal on kogutud võrdne arv punkte. Kõik see annab julgust unistada, et järgmisel hooajal võitleb Terville ajaloos esmakordselt ka mõne Euroopa klubikarika eest.

Kui pika koondisesuve osas pole veel midagi kindlat – väljateenitud kutsele vastamisel tuleb abikaasast treenerit Romain’i ja poega Amaury’d arvesse võtta -, siis muudel teemadel sai räägitud pikemalt. Narvast pärit võrkpallur on viimastel hooaegadel pidanud harjuma veidi tagasihoidlikuma rolliga, kuid nendib, et ei ole kunagi suutnud sporti vaid hobistaatusesse jätta. Imelise hooaja X-faktor on ka tema jaoks natuke müstiline – Terville on tema hinnangul lihtsalt võistkondliku mängu hooaja lõpuks suurepäraselt käima saanud.

Polina, praeguste suurepäraste tulemuste pealt võib naljaga pooleks öelda, et teil on vist hea Romainiga neid tulemusi ja emotsioone koju kaasa võtta?

Praegu on TFOC (Terville Florange Olympique Club) elamas oma unistuste hooajas. Mitte kunagi varem pole me nii mugavalt tabeli esimesel poolel istunud. Aga kodus pole meil kunagi pingeline olnud, kuna laps on põhiteemaks. (Muigab.) Mängudel ja treeningutel tekib vahel pingeid, sest me saame üksteist kritiseerida ja otse näkku öelda, mis meile ei meeldi.

Eile sai teie pikk võiduseeria küll läbi, aga võitsite hiljuti mitmel korral muuhulgas ka favoriite. Mis on teie naiskonna edu saladus?

Kuskil veebruaris leidsime selle “miski”, mis on meil nüüd aidanud võita ka paremaid võistkondi. Hooaja algul ja keskel oli tegelikult väga palju tõuse ja läbikukkumisi. Kuigi teadsime, et meis on potentsiaali, siis stabiilsust ei suutnud saavutada. Kui 70 protsenti mängijatest on uued, siis kahjuks see võtab aega, et võistkond hea kokkumängu leiaks. Ka treeneril tuleb õppida, millist “nuppu” peab vajutama, et mängija saaks ennast väljakul sajaprotsendiliselt näidata. Mõnda peab sõimama, mõnele peab vabadust andma… Meil on küll paar superhead mängijat, aga nad ei oleks nii super, kui nende ümber ei oleks teisi. Võistkonnana toimib meil kõik väga hästi.

Millised ootused sul ja võistkonnal teie lõpliku tabelipositsiooni suhtes on?

Hooaja algul tahtsime olla top kaheksas, aga nüüd unistab kogu juhtkond Euroopa karikast, kuhu pääsevad esimesed viis naiskonda. Püüame nüüd seda eesmärki. (Prantsusmaal pannaksegi lõplik paremusjärjestus tänavu paika põhiturniiri põhjal – toim.)

Vahepeal olite Terville’i naiskonnaga lausa esiliigas, nüüd olete paar aastat taas kõrgliigas mänginud ja eriti just sel hooajal väga edukalt esinenud. Kas sa tunned ise samamoodi, et nüüd tegeled asjaga jälle tõsisemalt, või pole su enda jaoks vahepeal mingit tasemelangust olnudki?

Ma ütleks, et mu enda tase on olnud kogu aeg suhteliselt ühtlane. See, et ma vahepeal esiliigas mängisin, oli isiklik valik – tunnen end TFOC-is hästi ja tahtsin aidata klubil tagasi kõrgliigasse tõusta. Meie klubi väärib seda. Samas ma usun, et kui mängijal on iseloomu ja oskusi, siis neid omadusi ei kaota isegi juhul, kui paar hooaega oled sunnitud pausil või mängid kehvemas liigas. Mu suureks mõõnaks võib pidada lapse saamist, see annab siiamaani tunda. Aga olen kogu selle aja tõsiselt spordiga tegelenud. Teisiti ma ei oska! (Naerab.)

Polina Bratuhhina-Pitou. | Foto: erakogu

Kuidas sa ise hindad Prantsusmaa liiga taset? On see muutunud selle ajaga, kui oled Terville’is mänginud?

Nende 12 aasta jooksul, mis ma olen siin mänginud, on tase kõvasti tõusnud. Avastasin vanast arvutist 2009/10 hooaja mänge – see tase, mis oli enne, ei ole tänapäevaga võrreldav… Mõned aastad tagasi võisid esiliiga top 3-4 võistkonda kõrgliiga nõrgemate võistkondadega võrdselt mängida, aga nüüd on esiliiga ja kõrgliiga vahe väga-väga suur. See klubi, kes tõuseb sel hooajal kõrgliigasse, ei ole kindlasti selleks tegelikult valmis. Praegu on kõrgliigas palju kohustusi, mis nõuavad suuri väljaminekuid. Juba video challenge ja mängude ülekanded vajavad vastavat varustust ja inimesi, kes sellega tegelevad.

Covid-ajastul on Prantsusmaa liiga muutunud väga atraktiivseks, kuna palgad on stabiilsed. Ka korraldus on päris hea juba selle koha pealt, et mängud üleüldse toimuvad. Nii et siin on praegu palju heal tasemel mängijaid.

Oled tõesti juba väga pikalt mänginud samas klubis. Mida sa oled just viimaste hooaegade jooksul enim õppinud?

Viimaste aastate jooksul õppisin olema hea varumängija. See on minu jaoks uus olukord – olen rohkem pingil ja tulen mängu siis, kui kellelgi on halb päev või keegi on vigastatud. Sellise rolliga peab harjuma, samuti peab ennast motiveerima teistmoodi kui põhimängijana. Vahepeal on raske, aga saan aru, et selliseid mängijaid on võistkonda vaja.

Lõpetuseks tuleme tagasi pere juurde. Su kaksikõde elab ja mängib juba pikemat aega Küprosel, kus tase ehk nii kõrge ei ole. Kui tihti te üksteist üldse näete? 

Enne koroonaviirust oleme igal suvel kokku saanud kas Eestis, Soomes, Prantsusmaal või Küprosel. Nüüd ei teagi, millal järgmine kord kokku saame.

Kuidas Nataljale Küprosel meeldib? Kas ta plaanib veel kuskile mujale ja kõrgemale mängima minna või naudib sooja maad ja oma sealsamas elava pere lähedust?

Natalja läks Küprosele oma elukaaslase juurde ja teadis juba ette, et võrkpall on seal nii, nagu ta on. Samas ma arvan, et Küprose esimesed neli võistkonda on päris korralikud. Liigatase on Eesti omast ikka parem. Kuna Nataljal on ka väike laps, siis tõenäoliselt ta ka lõpetab karjääri Küprosel. Aga samas, elame-näeme.

scroll to top