Eesti rahvusmeeskonna ning Pariisi Volley temporündaja Ardo Kreek sai nädal tagasi lõppenud Prantsusmaa esiliigas kaela kuldmedali, millega taastas aastase pausi järel koha Pro-A’s ehk kõrgliigas. Finaalis alistati otsustavas mängus Saint-Nazaire.
Harjumaalt pärit 32-aastane keskblokeerija on nüüdseks veetnud Prantsusmaa pealinnaklubis koguni seitse hooaega. Ükski teine Eesti võrkpallur pole välisklubis nii pikalt viibinud. Võrkpall24 võttis Kreegiga ühendust, et uurida lõppenud hooaja, koondiseperioodi ning eelmisel hooajal Pariisis lahvatanud maksepettuse skandaali kohta.
Ardo, alustuseks õnnesoovid esiliiga võitmise ja kõrgliigasse pääsemise puhul. Millised tunded sind valdasid pärast finaalseeria viimast punkti? Kui eriline esiliiga võit sinu jaoks oli?
Aitäh-aitäh! (Naerab.) Pärast viimast punkti oli suur kergendus ja muidugi olin väga õnnelik ka. Esiliiga võit pole mõistagi Pro-A võiduga (Kreek tuli Prantsusmaa meistriks 2016. aastal – toim.) võrreldav, aga meil oli hooaja eel ainult üks eesmärk – esikoht. Kõige suurem emotsioon oligi ehk kergenduse ja õnnelikkuse tunne.
Ole hea ja võta finaalseeria mõne sõnaga kokku.
Meeskondlikult läks esimene mäng meil aia taha. Vastane tegi koduplatsil nende taseme juures ideaalse mängu ja nagu näha oli, siis nad ei suutnud sellist taset hoida. Järgmised kaks mängu olime kindlamad. Selles liigas pole tavapärane kaks päeva järjest mängida ja teise päeva mäng oli meie poolt veel rahulikum kui esimene. Vastane oli teiseks päevaks märgatavalt väsinum kui meie. Nii juhtus ka poolfinaalis.
Saite terve hooaja peale kõigest neli kaotust. Oli see sinu jaoks üllatus?
Mõned meil rääkisid, et võiksime hooaja lõpetada ilma kaotusteta. Aga see on väga keeruline. Eks ikka tuleb ette ideaalseid hooaegu. Vahepeal on hea kaotustunnet kogeda, et nina liiga taeva poole ei läheks ja poole hooaja peal ei mõtleks, et üldse vastaseid pole. On hea, kui keegi toob maa peale tagasi – see paneb ka trennis rohkem pingutama. Kliima muutus ka meeskonnas kohe pärast kaotust, kuid suurt stressi või masendust see mängijates ei tekitanud.
Kas selline kindel üleolek motsivatsioonipuudust ei tekitanud?
Olles 6-7 mängu järjest võitnud, siis paratamatult läheb jalg sirgemaks ja inimese loomus on selline, et ta pingutab täpselt nii palju kui vaja. Ilmselt seepärast meil need kaotused ka tulid.
Kuidas üldse hindad esiliiga taset ja kui suur on vahe kõrgliigaga?
Tasemevahe kindlasti on. Mängijate tase on madalam ja ka klubide eelarved on väiksemad kui kõrgliiga võistkondadel. Aga ma ei saaks ka öelda, et tegemist oleks nõrga liigaga. Sellist tunnet ei olnud, et sirge jalaga saab liiga kindlalt läbida. Tase isegi üllatas mind, just positiivses mõttes. Kuidas nüüd öelda… Polnud selline tüütu nühkimine. Sai täiesti normaalselt mängida. (Muigab.) Hooaja alguses mõtlesin, et üldse ei pea pingutama, mõned meeskonnad üllatasid mind oma taseme poolest.
Esiliigas teiseks jäämine olnuks klubi jaoks suur pettumus. Mis oleks juhtunud, kui te oleks finaalseeria kaotanud?
Minu kõrvadesse kostus mingi kõlakas, et kui Pariisi Volley poleks esiliigat võitnud, oleks see olnud klubi jaoks viimane hooaeg. Ma küll ei saa seda 100% kinnitada, aga infot sain üsna usaldusväärselt allikalt. Hooaja algus oli väga raske ja läbi häda leiti mitte sponsorid, vaid just investorid – klausliks Pro-B võit. Ma loodan, et nüüd on klubiga kõik korras, kuigi ametlikku kinnitust pole, et me kõrgliigasse saame.
Ole hea ja võta hooaeg tervikuna kokku.
Nii individuaalses kui ka võistkondlikus plaanis oli suhteliselt ideaalilähedane hooaeg. Saime kogu hooaja peale 4 kaotust, neist 2 tulid play-off‘ides, mis idee poolest oleks võinud kahe mänguga lõppeda, aga sellest midagi hullu polnud. (Muigab.) Saimegi rohkem mängida. Kokkuvõttes arvan, et võib väga rahule jääda.
Eelmisel hooajal alandati teid maksupettuse tõttu kõrgliigast esiliigasse. Kui ränk hoop see klubile ikkagi tegelikult oli? Mis olid suurimad muudatused pärast esiliigasse taandamist?
Rahalised muudatused olid, muud nagu polnud. Taustajõud tegid kõva tööd, et uueks aastaks sponsoreid leida. Terve suvi käis kõva töö selle nimel. Mis seal salata – mängijatele see uudis sugugi ei meeldinud, kuna hooaja lõpetasime sellisel kohal, millega oleks saanud eurosarja mängida. Umbes paar nädalat hiljem tuli meie juurde klubi president sõnumiga, et eurosarjas jääb finantsilise seisu tõttu mängimata. Alguses oli väga raske sellega leppida, et peame Pro-B’s mängima ja eurosarjast suu puhtaks pühkima, aga harjusime ära.
Oled Pariisi Volley särki kandnud alates 2012 aastast. Mis on see, mis on sind seal nii kaua kinni hoidnud? Kas ammendumise tunnet pole tekkinud? Kas nende Pariisi aastet jooksul on tehtud sulle ka selliseid pakkumisi, mis on pannud mõtlema Pariisist lahkumisele?
Võib-olla selle hooaja algus oli kõige hullem, kuna ma mõtlesin, et ei taha Pro-B’s mängida. Tegelikult ma natukene otsisin ka uut klubi septembris, aga temporündajal on väga raske head klubi leida. Oli paar sellist ehku peale pakkumist, et võib-olla saab, võib-olla mitte. Lõpuks leppisin Pariisi klubis väiksema rahaga ja läksin kindla peale välja, et ei peaks ootama paar kuud, kuni keegi end vigastab või kedagi juurde otsib.
Ausalt öeldes polegi ma saanud nende aastate jooksul sellist pakkumist, mis oleks mind Prantsusmaalt ära tõmmanud. Ma arvan, et kui keegi tunneks minu vastu huvi suure rahapatakaga, siis kaaluksin seda, aga tingimused siin Pariisis on normaalsed ja palga kättesaamisega pole probleeme olnud. Kuna ma olen pereinimene, siis on üsna mõnus, kui tead, kuhu minna. Kindlustunne on mind nii kaua seal hoidnud, kuigi selle hooaja eel oli kindlustunne üsna olematu. Õnneks kõik laabus.
Kas jätkad ka tuleval hooajal Prantsusmaal? Kas sulle on ka juba mujalt pakkumisi tehtud?
Kui klubi saab kinnituse, et uuel hooajal mängime Pro-A’s, siis jätkan samas meeskonnas. Leping on tegelikult juba olemas. Mujalt pole pakkumisi tulnud, kuna Pariisi Volley’ga sai leping päris ammu tehtud.
Kas sul endal on mingisugune eesmärk, millises liigas sa tahaksid veel kätt proovida?
Oh, kus mul ikka enam minna on. (Naerab.) Varsti peab hakkama lõpetamisele mõtlema. Suuri plaane ja illusioone ei hakka endale looma. Vanus on see, mis hakkab rolli mängima, ka palju uusi noori tuleb peale. Kui tervis lubab ja palganumber motiveerib, siis tahaks veel maksimaalselt 3-4 aastat mängida.
Kas ja kui palju sa hoiad silma peal teistel välismaal mängivatel Eesti võrkpalluritel?
Eks ikka natukene sai jälgitud Robert Tähe ja Oliver Venno tegemisi lõpupoole. “Belglastel” (siinkohal mõtleb Kreek Andri Aganitsa, Timo Tammemaad ja Keith Pupartit – toim.) käisin külas, kui Prantsusmaalt Eesti poole hakkasin tulema. Jõudsin nende juurde pärast neljandat finaalmängu, mille nad kaotasid. (Muigab.) Meeleolu polnud neil just ülev.
Tuleme nüüd Eesti koondise juurde. Teatavasti said sina ja mitmed teised koondise põhitegijad pikema puhkuse ja liitud treeningutega mai lõpus. Kui vajalikuks sa seda pausi enda jaoks pead?
Kindlasti on vajalik. Hooaja algust silmas pidades jäi üsna raske hooaeg seljataha. Võidud küll tulid, aga ikkagi oli raske, just vaimse poole pealt. Seda on raske välja puhata. Vahepeal on hea ennast võrkpallist välja lülitada ja tegeleda muude asjadega. Kindlasti on see hea aeg noortele, kel on võimalus Kuldliigas häid mänge saada ja mine tea, ehk ka pildile rohkem pääseda. Ma loodan, et nad on motiveeritud endast kõike andma.
Ole hea ja iseloomusta koondisesiseseid konkurente Timo Tammemaad, Andri Aganitsa ja Henri Treialit.
Aganitsa kohta ma ei oska palju öelda, sest ta oli pikalt õlavigastuse tõttu väljas. Ta on nüüd natukene saanud mängida, aga kindlasti pole ta parimas vormis. Aga EM-iks saab ta kindlasti heasse konditsiooni. Treial on samuti hea konkurent. Ta teeb kõvasti tööd ning Itaalias jäi tal seljataha hea hooaeg. Mis nüüd Timosse puutub, siis ma ei tea, mis ta peas toimub. Ei saa aru, kas ta tahab diagonaalründaja või tempomees olla. Eks suvi näitab, mis ta otsustab.
Kas oleksid eeloleval suvel ka valmis varumeherolliga leppima?
Muidugi. Kui ikka teised mehed on paremad, siis ei ole variantigi. Mina neid asju ei otsusta. Kui juba kuhugi kaasa võetakse, siis on see suur pluss. (Muigab.) See näitab, et ma kõige kehvem pole.
Lõpetuseks, milliste ootuste ja lootustega läheb koondis septembris algavale EM-ile?
Kindel eesmärk on saada alagrupist edasi ja siis juba vaatame, kes vastu tuleb. Ma pole veel koondisega koos olnud, kuna alles eile õhtul jõudsin Prantsusmaalt. Internetis suheldes plaane paika ei panda. Seda tehakse siis, kui kõik mehed koos on. Hetkel on kindlasti põhieesmärk Kuldliiga final-four, mille nimel tööd teha. Euroopa meistrivõistluste eesmärgid hakkavad nii mängijate kui ka treenerite peas ringlema augustikuus. Hetkel on veel vara eesmärke välja öelda.
