fbpx
Close

INTERVJUU | Rainer Vassiljev Poola esiliigas: lihtne pole olnud, aga kas peabki olema?

Kertu Laak
Rainer Vassiljev. | Foto: Wroclawi Gwardia

Rainer Vassiljev on sellest sügisest olnud ametis Poola esiliigas, kus juhendab peatreenerina Wroclawi Chemeko-System Gwardia meeskonda. Hooaeg pole olnud lihtsate killast, kuid just see ongi tema sõnul edasiviiv jõud ja klubi tõus PlusLigasse on endiselt Wroclawi eesmärgiks.

Võrkpall24 võttis 38-aastase eestlasest peatreeneriga ühendust teisipäeva pärastlõunal, kui meeskond oli jõusaalitreeningu lõpetanud. Tiheda graafikuga Vassiljevi jaoks on autosõit Poola suuruselt neljandas linnas igapäevaelu suur osa ja marsruut on sel päeval täpselt nii pikk, et kojusõit intervjuuga kenasti ära sisustada.

Võtsime Vassiljeviga teemaks Poola esiliiga iseärasused, suurlinna elu, kõrged eesmärgid ja ka kodumaise liiga sündmused. Lisaks küsisime edukalt rakverelaselt, mida võiksid noored treenerid tulevikuks kõrva taha panna. Jutuajamist alustasime loomulikult teemast, millest viimasel ajal ei saa kahjuks üle ega ümber.

Alustuseks – laupäevane mäng jäi teil viimasel hetkel ära. Võime vist eeldada, mis põhjustel.

Ametlik versioon on see, et klubide omavahelisel kokkuleppel jäi mäng haiguse tõttu ära. Tegelikult oli meil tõesti võistkonnas Covid-19 laine sees. Pidime mängima nii-öelda Poola Audentesega, aga rääkisime neile ausalt ära, mis seisud meil on – haigeid polnud ainult üks, ka küsimärke oli veel palju õhus. Arvestasime ka praeguse variandi salakavalust ja seda, et see ei pruugi testideski kohe välja tulla. Otsustasimegi siis ühiselt mängu edasi lükata. Me ei tahtnud seada ohtu seda, et terve spordikool meie pärast jamasse satub.

Üldiselt on liigas olukord selle koha pealt normaalne ja liiga palju mänge pole ära jäänud?

Mänge ära jäänud põhimõtteliselt polegi, vist ainult üksikud. Eks see coviditeema on igas riigis natuke omamoodi. Eestit ja Poolat selles osas võrrelda ei saa. Ütleme niimoodi, et siin suhtutakse asjadesse natuke lõdvemalt.

Poola ei ole vist kõige mugavam riik, kus välismaalasena peatreener olla. Kui palju on sul tulnud poola keelt õppida ja kasutada?

Keelega otseselt probleemi ei ole, mängijad räägivad kõik okeil tasemel inglise keelt. Klubi presidendiga on niimoodi, et ta pigem inglise keeles sõnumeid ei kirjuta. Ta kasutab palju Google Translate rakendust – sealt tulevad vahepeal imelikud ja arusaamatud laused. Kindlasti on võrkpallisõnavara mulle mingil määral juba teada. 

Üldine tendents on siin selline, et väga paljud välismaalastest treenerid – ka PlusLigas – pole Poola keelt omale selgeks teinud. Kui on mõni treener, kes üritab võimalikult palju Poola keeles rääkida, siis seda võetakse väga positiivselt vastu ja see on alati tervitatav.

Kui mul oleks võistkonna töökeeleks poola keel, siis oleks õppimine ka kindlasti lihtsam. Inimestena oleme me loomult mugavad – kui siplema ei pea ja saab inglise keelega hakkama, siis ongi kõik. Enda lõbuks on muidugi tore õppida ja lihtsam on ka teise kultuuriruumi sulanduda, kui keel selge.

Kuidas su elukorraldus seal välja näeb, kas pere on sul Poolas kaasas või elab endiselt Eestis?

Antud hetkel on pere siin. Aga kindlasti on see olnud aasta, kus ma olen päris palju olnud siin üksi. Mu pere on olnud minust eemal, selles mõttes pole lihtne olnud. Mina saabusin siia juba juuli lõpus, nii et hooaeg on olnud päris pikk. Jah, jõuludel sain kuueks päevaks kodus käia, aga päris omajagu aega on siin ka üksi oldud.

Teie viimane mäng, 2:3 kaotus liiga liidrile Bielsko-Bialale, oli Poola mõistes suhteliselt lühike kolmetunnine sõit. Kuidas Poola reiside pikkused peale Eesti kahetunniseid sõite tunduvad? Mis on kaugeimad distantsid?

See pole küll mingi probleem. Enamus Poolast on teinud väga korraliku arengu infrastruktuuris ja teedevõrk on korralikult välja ehitatud. Enamjaolt on sõidud ikkagi kiirteedel. Kõige pikemad otsad on koos söögipeatustega kuskil 9 tundi, kaugemale pole sõita tulnud ja ilmselt ei tule ka.

Pigem võrdleksin vastupidi. Eelmisel hooajal sai päris palju Saaremaal käidud, äkki lausa 9 korda. Kuressaare-Tallinn tundus ikka väga lühike sõit. Sellele järgnes ka öötundidel kojusõit Rakverre, kõik see oli ikkagi suhteliselt lihtne ettevõtmine.

Milline linn Wroclaw on?

Tegemist on väga suure üliõpilaslinnaga, siin on palju erinevaid kõrgkoole. Tudengite arv pidi olema päris korralik. Kui ma väga ei valeta, siis linna suurus on kuskil 600 000. Päris korralik suurlinn oma headuses, aga ka oma vigadega. Nagu kõne alguses tõin välja, siis liiklusega peab siin arvestama. Mõnikord mängusaali minnes, mis asub meist omajagu kaugel, peab arvestama, et mingi hetk sõidad sinna 20 minutit, aga teinekord 50 minutit.

Rainer Vassiljev. | Foto: Wroclawi Gwardia

Poola on ilmselt üks kõige kõvema esiliigaga võrkpallimaid. Olete liigatabelis praegu seitsmendad, kaheksa võistkonda pääseb play-offi PlusLiga pileti nimel võitlema. Kuidas sellises liigas olemine tundub ja kuidas sa hooaja algusega rahule jääd?

Hooaeg on alanud juba kuus kuud tagasi, selles mõttes on juba omajagu tehtud ja oldud. Oli ka üllatusi. Jah, ma teadsin, et siin on nii viie võistkonna jagu tugevaid tiime, kus on mullegi tuttavaid endiseid PlusLiga mängijaid sees. Aga üllatus oli see, et liiga keskmik, kus pole mulle ühtki tuttavat nime, on väga korraliku mängutasemega.

Ma iseloomustakski võib-olla seda liigat nii, et kohalike mängijate keskmine tase siin liigas on väga tugev. Ja neid on väga palju, igas võistkonnas. Hästi palju on väga kogenud  sidemängijaid. Kasvõi esimese otsa klubide sidemängijad on vanustes 42, 40, 43 ja nii edasi. Kogemust on liigas päris palju.

Meil on kaks mängu vähem mängitud kui teistel. Paar vooru tagasi oli hetk, kus võiduga oleksime tõusnud teiseks, ja kaotusega oleks teatud asjaoludel langenud üheksandaks. Nii et võitlus on hästi tasavägine.

Üks liider on teistest eraldunud, ülejäänud on pundis järgi. Iga vooruga need numbrid muutuvad. Selle koha pealt ei ole seda tabeliseisu mõtetki igapäevaselt jälgida. Natuke on see seotud ka erineva mängude arvuga, nii et see ei ole väga informatiivne.

Hooaeg on olnud meil ülimalt raske. Meil on palju igasuguseid probleeme. Toimus üks mängijate vahetus, tegelikult on meil juba kolmas kord ka viirus tavarütmi segamas. Oktoobri-novembris tegutsesime viis nädalat ainult ühe sidemängijaga, teine oli vigastatud. Pusimist, toimetamist ja erinevaid situatsioone, mida on tulnud hooajasiseselt lahendada, on tõesti olnud ülimalt palju. Ma arvan, et mul ei olegi sellist hooaega kunagi kuskil olnud.

Oktoobri alguseks oli meil ka staffisiseselt nii palju muudatusi toimunud. Spordidirektor, kes mind tööle võttis, lahkus klubist. Inimesed kontori poole pealt, kes minuga olid toimetanud, lahkusid samuti. Kogu aeg on olnud tegelikult päris paras kohanemine. Lihtne pole olnud, aga kas peabki olema, oleks minu küsimus.

Aga sellegipoolest on teil endiselt eesmärk PlusLigasse tõusta?

Eesmärk on selge. Klubi juhtkond on ka öelnud, et nad üritavad kõike teha, et seda saavutada. Ilmselgelt on kogu see liiga formaat vägagi play-offile keskendudnud, seda on näidanud ka varasemad aastad. Tegelikult ongi lõpuks kaheksa klubi, kes hakkavad play-offis ragistama, ja seal on juba kõik võimalik. Kuna tasemelt on võistkonnad ülimalt võrdsed, siis ei olegi nagu väga vahet, mis positsioonilt seda play-offi alustada.

Isegi seesama liider Bielsko-Biala, kes on teistest eraldunud, oli mingiks hetkeks saanud ühe kaotuse – liiga eelviimasele tiimile. Meie kaotasime liidritele 2:3, samas voor hiljem kaotasid omakorda nemad liiga kaheteistkümnendale võistkonnale. Virvarr on päris korralik ja iga voor võib tuua palju erinevaid muudatusi.

Oled Poolas juba treenerina olnud, hooajal 2018/19 – siis küll abitreenerina PlusLigas Lubini meeskonnas. Iga treener loomulikult sihib ikka peatreeneritooli poole. On ka sinul nii, et tahaks ikka ise otsuseid vastu võtta, või on sinu jaoks midagi võluvat ka abitreenerirollis?

Iga roll on erinev. Neil tuleb vahet teha ja selle järgi oma tegevusi ümber orienteerida. Selge see, et kui ma Lubinist ära tulin, oli mul soov jälle peatreener olla. Olingi siis eelmisel aastal peatreener Selveris ja nüüd töötan siin.

Ütleme nii, et peatreeneri positsioon on rohkem väljakutsuv. See on võimalus ka ennast mugavustsoonist välja saada. Vastutus ja otsused on kõik sinu nahal. Aga kui natuke endale siplemist tekitada, siis see ongi arendava mõjuga.

Oletame, et kõik läheb sel hooajal nagu plaanitud ja tõusete Wroclawiga PlusLigasse. Kas näeksid end oskustelt ja kogemustepagasilt juba ka PlusLiga meeskonna peatreenerina?

Jah, eks muidu ma poleks siia tulnud, kui ma ei arvaks, et ma seal võiksin hakkama saada. Jällegi – see roll on ikkagi ülimalt keeruline. PlusLiga on suur liiga suure vastutusega. Iga aasta toimub palju igasuguseid muudatusi. Kui õigesti mäletan, siis sel aastal on vähemalt neli peatreenerit PlusLigas vahetunud. See on iga-aastane tavapärane protsess, see käib asja juurde. Ütleme nii, et nii mõnigi minust oluliselt nimekam treener on sel aastal PlusLigas töö lõpetanud. Suur mäng, suured eelarved, suured ambitsioonid… sellest tulenevalt tuleb olla igasugusteks asjadeks valmis. 

Rainer Vassiljev. | Foto: Wroclawi Gwardia

Kuidas sa Wroclawi meeskonda eelmise hooaja Selveriga võrdleksid?

Alati on raske hinnata kohta, kus hetkel oled. Lihtsam on siis, kui vaatad tehtule tagasi. Kui vaadata, milline Selver oli eelmisel aastal võimalik kokku saada ja millega toimetada, siis pole midagi öelda – see oli väga korralik ja tugev hooaeg, ka liiga mõttes üldisemalt.

Mis sel hooajal on teistmoodi? Eelmisel aastal oli mul Selveris noor sidemängija Renet Vanker, samuti oli tempoosakond ikkagi väga noor. Nad olid alles oma võrkpallitee alguses. Praegune Poola punt on palju ühtlasem. Ei ole isegi sellist kohta, kus oleks kogenematust. Kõigil on piisavalt kogemust ja kõik on juba eelnevalt erinevates kohtades mänginud.

Mina pole Wroclawi võistkonda koostanud, sain kaasa rääkida ainult ühe mängija otsustamisel. Keeruline asi, mis siin võistkonnas on – ja see on igapäevaselt ülimalt keeruline – ongi see, et meie võistkond on koostatud ääretult ühtlaselt. Ei ole konkreetselt välja joonistunud mängijaid, kes peaksid olema väljakul, kes pingil, kes oleks võetud rolliga trennis endast võimalikult maksimum anda ja kellel mänguaega oleks vähem oodata. Siin on hästi palju võrdseid mängijaid. Iga treener, kes natukenegi asja tunneb, saab aru, et see on ülimalt raske.

Hästi palju on näiteid olnud ka teistest võistkondadest üle maailma, kes on sama loogikaga võistkonna üles ehitanud – ja ka neil on olnud keeruline. Tekivad olukorrad, kus keegi on mänguajaga rahul ja keegi ei ole. Olen tundnud, et seda hallata on olnud päris keeruline. Olukord nõuab omajagu nuputamist ja energiat. Lihtsaks pole seda ülesannet tehtud.

Oled sa ka Selveri selle hooaja tegemistel silma peal hoidnud? Mis neist peale Vankeri lahkumist edasi saab?

Reaalajas pole väga palju mänge näinud. Välismaal ära olles on tihtipeale kas trennid või muud asjad täpselt mänguaegadel. Aga numbrid saab ikka pärast üle vaadata. Kursis olen ennast ikka hoidnud.

Reneti juurde tulles… See, et Maaseik vajas just sel hetkel abi, seal tekkis see võimalus ja see ära kasutati, on väga positiivne kogu Eesti võrkpalli jaoks. Eks see liikumine jättis muidugi Selveri väga raskesse olukorda. Aga see näitabki ka klubi sisu, et Selver ei mõtle ainult enda kontekstis, vaid vaatab suuremat võrkpallipilti. See ongi oluline – aidata mängijaid hetkedel, kui neil on abi vaja.

Ma olen seda meelt, et maailm on piisavalt aus. Kui mingil hetkel selliseid käike teha, siis tuleb see hiljem kuskilt mujalt ringiga tagasi.

Kas keegi Tartu vastu võiks sel hooajal saada?

Kuna Tartu sai väga varakult end komplekteeritud, oli juba sel hetkel teada, et neile vastu saada on teistel ülimalt keeruline. Seal on paksust ja vangerdusruumi oluliselt rohkem kui teistes klubides. Kui teised tahaks Tartut hammustada, peavad nad 100% koosseisus ja vormis olema. Isegi kui Tartul keegi välja langeks, on neil võimalus kedagi samaväärset pingilt asemele võtta.

Rainer Vassiljev võitis hooajal 2020/21 Tallinna Selveri peatreenerina Aadu Luukase karika. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Pean ikka naistekoondislasena küsima, et kui palju sa meeste klubi treenerina naiste võrkpalli peale mõtled?

Eks internetis tulemused jooksevad ikka läbi, aga mängude ajal on jällegi muud tegevused. Trenni minek, trennist tulek, kaks ja pool tundi trenni sinna vahele – kõik see võtab siin suurlinnas ka rohkem aega. Numbreid olen ikka vaadanud, aga mis seal salata – mängude vaatamiseks aega leida on ülimalt keeruline.

Üks oluline faktor, millele ma ise polnud enne siia tulekut tähelepanu pööranud, on see, et siin liigas on 16 võistkonda. See teeb selle liiga väga suureks. Tegelikult oli seega vaja 15 täiesti uut võistkonda enda jaoks selgeks teha, jälgida ja ette valmistada. Ma ei ole kunagi toimetanud nii suures liigas ja nii võõras liigas.

Me mängisime kohe novembris ka ülimalt palju. Oli nädalaid, kus mängisime kaks mängu. See tähendas, et kui ühe mängu lõpetasime, alustasime kohe järgmise ettevalmistust. Ja mul polnud mängijatest õrna aimugi – kõik olid uued. Päris kreisi rütm oli! Detsembris, kui mängisime “ainult” ühe mängu nädalas, siis oli nagu midagi puudu – olin harjunud hoopis teises rütmis olema. Ajakulu on olnud meeletu.

Sa oled ilmselt eesti treeneritest üks kõige kaugemale jõudnud näide. Mida soovitad sa noortele treeneritele, kellel on sama ambitsioon võimalikult kaugele jõuda?

Elus on tihtipeale selliseid hetki, kus asjad, mida konkreetselt sel ajahetkel tahaks, ei tule kätte. Minul endal oli Selveriga enne tänavust hooaega kehtiv leping, aga detailina oli lepingus lubatud välismaale minek. Nagu ka Reneti puhul, oli minul Lauri Kasperiga (Tallinna Selveri klubi eestvedaja – toim.) sama põhimõte. Ta ütleb, et pole vahet, kas on tegemist mängija või treeneriga. Iga mängija või treeneri välismaale minek, kus Selver saab kaasa aidata, on olnud alati klubi üks prioriteet.

Oleksin võinud jääda istuma Eestisse, pehmelt öeldes mugavustsooni, kus asjad on oluliselt lihtsamad. Võistkondi läks ka veel vähemaks, suhteliselt lihtne oleks olnud rahulikult seal omas mullis toimetada ja mitte väga palju uusi olukordi oma elus avastada. Võtsin teadlikult selle otsuse vastu, et ikkagi välja minna. Miinuspooli oli ju küll. Tundmatu ja suur liiga, klubi, kes räägib hästi palju ülestõusmisest, klubi, mida mina pole koostanud, kus on null staffiliiget, kellega oleksin varem koos töötanud… Ohukohti oli päris palju. Hoolimata sellest mõtlesingi, ja paneks seda ka teistele ette, et teinekord on vaja selliseid ekstreemseid samme teha ja riske võtta. Ideaalseid olukordi ei tule ja ei pruugigi tulla, nende nimel tuleb natuke võidelda ja vaeva näha.

See, et ma olen Eestist pärit, ei kannata Poolaga võrdlust. Poola on ikkagi ülimalt suur võrkpallimaa. Mis seal salata – nagu aru sain, siis kui minu nimi siin augustis avalikuks tehti, oli ikkagi kõneainet, et kas tõesti on nüüd Eestist vaja treenereid tuua. See käib asja juurde. Oleme väike võrkpalliriik, mis siis, et oleme väga vahva võrkpalliriik. Eriti kuulsad on meie võrkpallifännid, keda isegi Poolakad juba teavad.

Hoolimata sellest on ülimalt keeruline väikesest riigist välismaale tulla, eriti treeneriks. Pead igapäevaselt ennast tõestama ja panema end parajalt proovile, hoidma sihikindlust ja kindlat meelt. Põhiline on endale kindlaks jääda.

scroll to top