fbpx
Close

INTERVJUU | Renee Teppan: täna ma pole enam see noor, kes kümne küünega mänguajast kinni hoiaks

Reijo Mälton
Renee Teppan. | Foto: Allan Mehik/Saaremaa VK

Eesti rahvusmeeskonna diagonaalründaja Renee Teppan naasis kuueaastase pausi järel mängima kodumaale, kui tõmbab algavaks hooajaks selga Tallinna Selveri mänguvormi.

Varasemalt on pikalt õlatraumaga kimpus olnud pommitaja esindanud Eesti klubidest Pärnut ja Tartut, välismaal on ta kaitsnud aga Austria, Itaalia, Poola, Prantsusmaa ja Belgia tippklubide värve. Hetkel on Teppan koos Selveriga mängimas Tartus, kus Nõo Lihatööstus Cupi finaalis minnakse kokku just kohaliku Bigbankiga.

Eilses poolfinaalis aitas 26-aastane mängumees alistada 3:1 Pärnu. Teppan tõi kolme geimiga 8 punkti (+1).

Võrkpall24 puhus pärnakaga pärast poolfinaali võitu mõne sõna juttu, et uurida eilse mängu, plaanide ja õla seisu kohta.

Renee, jõudsite Tartu turniiril Pärnu alistamisega finaali. Ole hea, võta see kohtumine mõne sõnaga kokku.

Võib öelda, et meie poolt kontrollitud mäng. Alguses saime hästi minema ja arvasime, et nii ongi, aga teises geimis saime kohe karistada. Pärnul esimene ametlik mäng ning neil on, mida üle vaadata ja parandada. Tundus, et Avo (Avo Keel, Pärnu peatreener – toim.) päris rahul meestega ei olnud. Tulime riietusruumist kindla mõttega võita ja oma asjad korralikult ära teha. Rääkisime pisut ka vastastest, aga seda oli keeruline teha, sest Rainer (Rainer Vassiljev, Selveri peatreener – toim.) pole kaua Eestis olnud. Lätlaste kohta oli meil rohkem informatsiooni, sest nad mängisid EM-valikmänge.

Olgugi et tegemist on kontrollturniiriga, oli näha, et kõik võitlevad iga palli pärast, mida näitas ilmekalt ka Andrus Raadiku toolidesse hüppamine.

Tõsi, meie rünnakud ei tahtnud kohati üldse maha jääda. Pärnu mängis kaitses väga organiseeritult. See ei olnud üllatus, sest vastas polnud pehmed poisid. Nende puhul oli rünnakute realiseerimine hapu teema. Loodeti liiga palju diagonaali (Kristaps Platacs) peale, kellel jooksis ka lõpuks juhe kokku. Meie ajasime rohkem mängu laiali ja see tõi edu.

Mida tuleks Tartu vastu tänasest (eilsest – toim.) paremini teha, et neid finaalis võita?

(Mõtleb pikalt.) Ma arvan, et oma asja edasi teha. Eelmisel nädalal Tallinnas peetud turniiril me neid võitsime. Loodetavasti tuleb tasavägine mäng. Nad kindlasti tahavad kätte maksta ja me peame selleks valmis olema. See on siiski kontrollturniir, kus punkte ei jagata ja nii mõnigi mees saab näidata, mida suudab.

Millises seisus Selver mängulise poole pealt sinu hinnangul hetkel on?

Ütleme nii, et hetkel on selline stabiilne ülesminek. Kindlasti on asi ideaalist kaugel. Kui meile tuleks vastu väga korraliku serviga meeskond, siis oleksime päris hädas. Aga see on Eesti liiga, mis pole üldse paha liiga. Pusimist on küll ja veel. Meil on palju noori, kes pole varem nii hea treeneri käe all mänginud. Eks paljud ole nagu autokoolis, kus hetkel on teooria tähtsam kui sõit. Võtame asju samm-sammult. Ma ise ei uskunud, et me nii kiiresti suudame olla seal, kus praegu oleme. Rahuloluks pole põhjust, sest punkte veel ei jagata, aga nuriseda ka ei saa.

Kas keegi noortest on sind üllatanud?

Tead, kõik on üllatanud. Just info talletamise poole pealt. Treener võib sulle ükskõik mida öelda, aga kui sa lased ühest kõrvast sisse ja teisest välja, siis sellest tolku pole. Eks paljudel on tüüpvigu sees, mis varasemalt külge jäänud ja raske loota, et kohe midagi kardinaalselt muutub. Asja vaadatakse laiema pildiga ja võetakse rahulikult.

Oled õlaga pikalt hädas olnud. Räägi, millises seisus õlg on ja kas kannatab juba tervet mängu kaasa teha?

Täna (eile – toim.) polnud plaanitud, et mängin teatud geimide arvu. Pärast kolmandat geimi tundsin ise, et jään järjest tühjemaks ja tuli jõuetus sisse. Õlg küll otseselt ei valutanud, aga me läksime võidu peale ja oli aus käsi püsti tõsta ja lasta teisel mehel mängida. Täna ma pole enam see noor, kes kümne küünega mänguajast kinni hoiaks või vigastust varjaks. Meil on hea võistkond ja paksust jagub igale poole. Kui ühel on halb päev, tuleb keegi teine.

See, kas õlg peab vastu terve matši, sõltub päevast. Teen tihedalt tööd füsioterapeudiga, saan hästi tihti nõelravi. Isegi enne Pärnuga kohtumist panime päris tugeva nõela sisse, aga tulevikus ma ilmselt enne mängu seda teha ei saa. Elu õpetab ja tundub, et minu puhul otsest ülesminekut pole, vastasel juhul lööksin palli poole kõvemini.

Milline on seni treeningute kvaliteet olnud?

Üllatavalt hea. Üritame kõik koos areneda ja au töömeestele, kes suudavad enne tööle minekut jõusaalis käia ja õhtul ka veel saalitrenni tulla. Kohati on see raske, aga sellesse tuleb mõistvalt suhtuda. Meil pole sellist lahendust, et osavamad mehed on ühel pool võrku ja teised teisel pool. See on mõistlik. Töökeskkond on väga mõnus.

Oled mänginud sellistes suurklubides nagu Trentino (Itaalia) ja Belchatow (Poola). Kui keeruline on harjuda Eesti liiga tasemega, kui oled näinud ja tundnud maailma tippvõrkpalli?

Loomulikult on tasemevahe olemas. Üritan oma kogemusi noorematele edasi anda ja pikk tee on veel minna. Aga see üldse ei morjenda mind, mulle on prioriteediks tervis korda saada. Paljud kindlasti mõtlesid, kas mul on motivatsiooni – selle taha asi küll ei jää. Päris mõnus on üle pika aja kodus olla ja näha tuttavaid ning pere rohkem, kui välismaal olles. Kas tagasi Eestisse tulla oli just parim otsus, aga kindel on see, et ütlesin targalt ära paljud pakkumised. Siin on tuttav ja turvaline keskkond.

Kas välismaalt mingeid kindlaid pakkumisi ei tulnud, mis oleks sind seal veel hoidnud?

Isegi ei tulnud. Ma natukene oskasin isegi ennetada seda. Sellist pakkumist, mida ma päriselt tahaks, poleks eelmise hooaja tõttu tulnud. Belgias (Maaseiki Greenyard) oleks saanud asja võib-olla üles kerida, aga seal sai ka hooaeg liiga kiire lõpu. Prantsusmaal (Poitiers) läks asi väga erinevatel põhjustel täiesti metsa. Suvel tuli pakkumisi Türgist ja Saudi-Araabiast. See viis-kuus kuud, mil ma sisuliselt üldse mängida ei saanud, andis tunda. Igas riigis on erinevad reeglid ja treeningud. Kui keegi läheb õlaga operatsioonile, siis keegi hea meelega ei võta uut “riskigrupis” olevat meest asemele. Eestis tegutsen oma asjadega ja väga ei punnita välismaale minekuga. Võtan päev korraga.

Maaseik uut pakkumist ei teinud?

Ei. Maaseik läks täiesti arusaadavatel põhjustel teist teed ja see on äri. Mingit viha või pettumust mul klubi vastu pole.

Mida sa algavalt hooajalt ootad?

Loodan, et võistkonna areng jätkub ja ma ei näe põhjust, miks me ei võiks kõiki siin liigas võita. Meestel võiks tervis kenasti vastu pidada. Liigume tibusammudel ja küll tulevad ka tulemused. Loomulikult tahame kõiki kolme mängitavat karikat enda valdusesse saada. Saaremaa on saanud kokku väga korraliku meeskonna, aga mingit karu ma küll neis ei näe. Kõik võistkonnad lähevad paremaks ja madistamist on küll ja veel.

Ning lõpetuseks: kas on eriline tunne üle pika aja taas kodumaal mängida?

Tead, otseselt vist isegi pole. Üks põhjuseid on see, et saalis meeletult rahvast ei käi ja õhkkond on suhteliselt vaikne. Nii palju on juba käidud ja nähtud ning see ei tekita enam suuri emotsioone. Mingilt maalt sind see väga ei huvita ja keskendud ainult võrkpallile. Kodus on lihtsalt tore olla.

scroll to top