Credit24 Eesti meistrivõistlustel on käimas poolfinaalseeria hooaja eel liiga suuremateks favoriidiks peetud võistkondade ehk Tallinna Selveri ja Saaremaa Võrkpalliklubi vahel. Mängude seis on 2:1 pealinna klubi kasuks, ent koroonapandeemia tõttu tuleb vastasseisu lõpplahendust oodata veel vähemalt kuni 24. märtsini. Viies mäng peetakse vajaduse korral kaks päeva hiljem.
Kui Kuressaare klubis on tänavu sidemängijana üles astunud suisa neli erinevat leegionäri, siis Selveris ohjab mängu juba mitmendat hooaega 22-aastane Renet Vanker. 195 sentimeetri pikkusel mängijal jäi seljataha kirev aasta: lisaks klubi mängudele ja koondiselaagrile tuli suvel kiirkorras läbida ka ajateenistus.
Võrkpall24 võttis pärast poolfinaalseeria kolmandat mängu Vankeriga ühendust, et uurida, kuidas on noormees rahul oma seniste esitustega, mis tunne on võidelda külg-külje kõrval kogenud koondislastega ja milliseid plaane seab ta järgmiseks hooajaks.
Alustame päevakajalistest teemadest. Räägi veidi senisest poolfinaalseeriast. Kuidas oled enda esitustega neis mängudes rahule jäänud?
Esimese mängu alguses oli närvilisust tunda. Raskelt algas, aga võistkonnana läksime ikkagi vihaselt peale. Tõstega jäin rahule, bloki ja serviga mitte nii väga. Teises mängus tundsin ennast hästi ja ütleks, et kõik toimis. Selles mängus räägib ju tulemus ka enda eest (Selver võitis mängu 3:0, geimides loovutati Saaremaale vastavalt 15, 14, ja 21 punkti – toim.).
Aga mis juhtus kolmandas kohtumises?
Selles mängus oli pidev kangutamine. Punnitasime palju ja jätsime end surve alla. Kolmandas geimis tegin ise ka paar kehva otsust ja kahjuks läks see vastastele, ei tundnud ennast liiga hästi. Olime väljakul närvilised. Neljandas geimis oli tunda, et mäng ei jookse ja tõste kvaliteet hakkas kõikuma. Viiendaks geimiks proovisin pea puhtaks saada ja uuesti keskenduda. Eesmärk oli pallid võimalikult hästi ette tõsta ja vaadata, mis saab.
Milline oli meeleolu pärast mängu riietusruumis ja tagasisõidul Tallinna?
Midagi hullu polnud, treener rääkis meiega rahulikult. Aga näiteks Renee Teppan ütles, et ehk oligi sellist mängu vaja – kõik ei saa nii lihtsalt tulla. Nüüd saab muidugi mitu nädalat järele mõelda ja üle vaadata, et mida paremini teha. Tahame ikka kodumänguga seeria lõpetada!
Kui mõelda tagasi hooaja algusele, mis Selveri jaoks tulemuste poolest tagasihoidlik oli, siis kuidas toona ennast tundsid ja oma esitustega rahule jäid?
Algus oli ikka raske. Tulin otse kaitseväest ja trenni polnud eriti teinud. Palliga harjumine võttis natukene aega. Lootsin, et vormi tagasisaamine läheb veidi kiiremini – eelmisest aastast oli meeletult hea tunne sisse jäänud ja endal oli lootus kiiremini käima saada. Paraku võttis hea vormi saavutamine mul omajagu aega.
Kui pikalt sul pärast kaitseväge aega valmistuda jäi, enne kui mängud algasid?
No siis, kui kaitseväes olin, ei saanud trennis käia nii neli-viis nädalat. Täpselt ei mäletagi, kui pikk vahe esimeste pallitrennide ja hooaja esimeste mängude vahele jäi. Alguses olime veel liiva peal ka ja siis liikusime alles saali. Aga esimesi treeningmänge igatahes kaasa ei teinud. Ei olnud siis veel valmis.
Mis tunne on koos mängida selliste kogenud koondislaste nagu Renee Teppani, Andrus Raadiku ja Kristo Kolloga?
See tunne on päris võimas. Aga samal ajal on ka õudselt raske. Hästi palju peab vaeva nägema, et iga päev trennis puid alla ei pandaks.
Tuleb siis palju tagasisidet ja nõudmisi neilt?
Ikka tuleb, jah. (Naerab.) Teppaniga on kõige raskem! Temaga on siiamaani vaja veel natukene otsida, kuigi võiks hakata juba tulema. Hooaeg on sealmaal.
Kuidas üldse klapi leidmine kogenud meestega välja näeb?
Ei oska öelda, kuidas see tavaliselt käib. Meil oli nii, et hooaja alguses treener küsis ründajatelt küsimusi stiilis, et milliseid tõsteid nemad eelistavad ja mis rohkem meeldivad. Nemad kirjutasid peatreenerile vabas vormis enda nägemuse ja ma nägin siis ka vastuseid. Lisaks eks trennis ka küsisime pidevalt, et kuidas tõste oli, kas peaks midagi muutma jne. Pidev otsimine käib.
Kuidas siis hetkel kindlam tunne on, kas jagada tõsteid juba mainitud kogemustega meestele või eakaaslastele Marx Arule ja Mihkel Varblasele?
Selles ei ole vahet. Tõesti sõltub olukorrast ja sellest, kellel milline hoog sees on. Tunde järgi lasen.
Millises elemendis oled selle hooajaga enim edasi arenenud?
Huuh, no kaitsta ma endiselt ei oska. Ka serv on endiselt samaks jäänud (Muigab.). Võib olla siis tõstmisel ja blokis on kõige suurem edasiminek olnud.
Kas mingisse kindlasse positsiooni tõstmisel või üldiselt on tehnika paranenud?
Ma arvan, et üldiselt. Eks mulle meeldib kõige rohkem tõsta ikka „nelja“ peale.
Kui räägime arengust, siis kui palju on see kaasa aidanud, et treeneripingil istub just sidemängija Andres Toobal ja ka peatreener Rainer Vassiljevile pole positsioon päris võõras?
Eks kindlasti on aidanud. Eriti Andrese osas, sest ta annab pidevalt trennis ja mängudel näpunäiteid ning aitab mind igas elemendis.
Tulles veel korra praeguse poolfinaali juurde tagasi, siis see on teil juba teine seeria Saaremaaga sel hooajal. Kuidas sidemängijana tunnetad, kas keerulisem on mängida Saaremaa vastu, kui tõsteid on jagamas Filip Despotovski või oli keerulisem Alexander Tuschiga?
Mõlemaga on keeruline. Despotovski on meie jaoks lihtsalt nii uus mängija. Aga ütleks, et mulle meeldis see, kuidas Tusch mängis, natukene rohkem.
Aga kas mängides Tartu ja vanameister Kert Toobali vastu on ka kuidagi teistsugune tunne?
Jah, on küll! Enne igat Tartu mängu on veidi suurem pinge sees kui tavaliselt. Natukene rohkem närvi ikka.
Räägi palun lugejatele, kuidas sa sattusid üldse sidemängijaks, kui oma 195-sentimeetrise kasvu juures võiksid edukalt mujalgi tegutseda?
Kui õigesti mäletan, siis see juhtus noorteklassis Tatsi (treener Raigo Tatriku – toim.) juures. Esialgu mängisin kõiki positsioone peale temporündaja. Eks oli vast nii, et mida vanemaks sain, seda rohkem hakkas selgemaks saama, et jõust jääb puudu. Rünnates pallid maha ei jäänud, samas sidemängija positsioonil tuli hästi välja ja sinna ma jäin.
Mis sulle just sidemängija positsiooni juures kõige rohkem meeldib?
Vastaste petmine või eksitamine. Näiteks see, kui suudan vastase temporündaja üle mängida sedasi, et nurgas on ründajal ainult ühene blokk vastas või keskele jääb üldse tühi võrk.
Kui sa ei oleks sidemängija, siis milline oleks sinu teine eelistus positsiooni mõttes?
Ikka rünnata meeldiks! Samas meeldib ka servi vastu võtta, seega nurgaründajana võiks kätt proovida.
Kas oled seni jõudnud ka tulevikule ja järgmisele hooajale mõelda?
Nii palju olen mõelnud, et eesmärk on kindlasti välismaale minna. Kas ja kust pakkumisi tuleb, on juba teine asi, aga eesmärk oleks kusagile välja minna.
Arusaadav, et täpsemat plaani pole, aga kas on mingi liiga, mis eriti kutsuv või atraktiivne tunduks?
Ei kujutagi ette hästi. Minu jaoks juba välismaale saada oleks suur pluss, nii spetsiifiliselt valima ei hakka.
