Eesti koondise liider Robert Täht sai laupäeval välisliigas kaela oma esimese medali, kui teenis Izmiri Arkase ridades Türgi meistrivõistlustel hõbemedali. Põnevas finaalseerias kaotati otsustavas ehk viiendas finaalmängus 0:3 Istanbuli Fenerbahcele.
“Hooaja eel võtnuks ma ilmselt hõbemedali hea meelega vastu, sest Türgis ennustasid osad, et meie noor meeskond jääb tänavu alles seitsmendaks või kaheksandaks. Aga pärast sellist finaalseeriat ja nii kehva viimast mängu on keeruline hõbeda üle rõõmu tunda,” tunnistas Täht esmaspäeva õhtupoolikul Võrkpall24.ee kõnele vastates.
Robert, edukas hooaeg lõppes paraku mannetu 0:3 kaotusega. Kuivõrd raskelt sa taolist püanti üle elasid?
Ausalt öeldes pole ma kaks päeva sisuliselt kellegagi ühendust võtnud. Sina oled esimene, kellega üldse mängust räägin. Ma pole ka enda sees jõudnud seda viimast mängu veel põhjalikult läbi mõelda. Ütleme nii, et selline stsenaarium poleks viimasest mängust ka halvimas unenäos ette tulnud.
Mille taha Izmiri mäng viiendas mängus jäi? Kas närveerisite liialt?
Ma arvan, et pabistamine jäi finaalseeria esimesse ja teise mängu. Kolmandas ja neljandas kohtumises suutsime juba närveerimise unustada ja mängule keskenduda. Aga laupäeval… Fenerbahce sai paremini stardipakkudelt minema. Meie üritasime seejärel individuaalselt mängu pööret tooma hakata ega tegutsenud enam võistkondlikult. Võtsime lolle riske, mis ei tasunud end ära. Fenerbahce pani viimases mängus meid korralikult paika. Siin polegi muud öelda, kui et palju õnne Fenerbahcele. Nad olid viimaseks mänguks valmis, meie aga polnud. Vist.
Kas taolises mängus võis otsustavaks saada Izmiri noorus ja kogenematus?
Jah, täiesti võimalik, et noorus oli üks põhjus. Fenerbahce oli tänavu juba Türgi karika võitnud, mis näitas, et nad oskavad tähtsaid mänge mängida.
Mida peatreener Glenn Hoagi asendanud abitreenerid meeskonnale raskes seisus olles rääkisid?
Ega sealt seekord väga palju abi ei tulnudki. Mäng oli kinni pigem meie endi peades kui taktikas ja muudes asjades.
Kuidas sa enda mängule tagasi vaatad? Finaalseeria otsustavas kohtumises jäid oma varasemate mängude punktisummale mitmekordselt alla, kogudes vaid 4 punkti.
Andsin endast parima, kuid ei tulnud välja. Selline on sport. Kui sain viiendas mängus esimese tõste, mis jäi mitu meetrit lühikeseks, siis mõistsin, et sidemängija Murilo Radke ei tunne end kindlalt. Minul ega teisel nurgaründajal Yigit Gülmezoglul polnud selles mängus “nelja” pealt rünnates kordagi mugavalt pall ees. Radke selline ebakindlus oli mulle üllatus, kuigi ka kolmandas ja neljandas mängus ei klappinud tema tõsted nurka kõige paremini. Kordasin siiski talle kogu mängu, et ta peab mind rohkem kasutama hakkama. Ma ei taha kuidagi egoistlikult kõlada, aga fakt on see, et me ei võitnud tänavu ühtegi tähtsat mängu minu halval päeval.
Tõsi, teenisid viimases mängus vaid 13 tõstet, nendestki osad tulid hädaolukorras, kus kedagi teist polnud võimalik kasutada.
Hea tõste saingi vist vaid korra tagaliinist ründama minnes. Iseenesest võin ka raskeid palle lahendada, kui end hästi tunnen. Aga laupäeval ei saanud ma mängu sissegi. Käisin servimas ja seejärel lihtsalt olin kuus asetust väljakul. Oleks me juhtinud, suutnuks ma pea külmana hoida. Ent kui tõsteid ei tulnud ja mäng ei toiminud ka meeskondlikult, siis läksin servijoone taha igal korral mõttega täiega äss lüüa. Tunnistan, et olin üks peasüüdlasi, miks me viiendat mängu ei võitnud.
Fenerbahce ja kogu Türgi liiga parimaks mängijaks kerkis Salvador Hidalgo, kes tuli hooaja keskel meeskonda ning vedas klubi nii karikavõidu kui meistritiitlini. Mida tema kohta ütled?
Müts maha Hidalgo ees. Kui teda meeskonnas veel polnud, loputasime Fenerbahcet 3:0. Seejärel saabus tema ja teise omavahelise põhiturniiri mängu võitsime juba väga napilt, 3:2. Karika veerandfinaalis saime neilt tappa ja lõpetuseks jäime alla ka finaalseerias. Viiendas mängus tegi ta avageimis otsustava serviseeria ning hoidis teises ja kolmandas geimis meeskonna rünnakut üleval.
Mis pärast autasustamist edasi sai? Kas iga mees läks koju kaotuse üle mõtlema?
Ei, meil oli juba varem kokku lepitud, et läheme kogu meeskonnaga Arkase veiniistandusse õhtust sööma ja hooaega kokku võtma. Midagi väga öelda polnud vaja. Kõik said ju niikuinii aru, kui valus ja halb see kaotus oli. Ma ei kahetse siiski midagi, sest tulime seerias 0:2 kaotusseisust välja ja mängisime viimase mängu täismaja ees. Tänud ka Võrkpall24.ee’le, kes tõi viimase mängu otseülekandes eestlasteni. Paljud mu sugulased, sõbrad ja tuttavad ütlesid, et jälgisid tänu sellele mängu. Sellisel hetkel oli lihtsalt kurb saada karjääri valusaim kaotus.
Mis sind lähinädalatel ees ootab? Kas pead säärelihase vigastuse tõttu andma kehale pea kuuks ajaks puhkust?
Jah, pean homme Eestisse naastes füsioteraapiat tegema hakkama. Jala seisukord pole hea, olgem ausad. Näiteks mu löögikõrgus oli ametliku mõõtmise põhjal hooaja viimastes mängudes 15 sentimeetrit kehvem kui talvekuudel. Kui jaanuaris oli mängupäevadel hüpe 105-110 sentimeetrit, siis viimases mängus ei saanud 90 sentimeetritki enam kätte. Aga tulevate nädalate osas pole ma veel konkreetset plaani paika pannud. Käin maikuus kindlasti mingil määral jõusaalis, kuid jalale annan kuni kuu lõpuni puhkust. Üritan üleüldse vahepealsete nädalate jooksul võimalikult palju mõtted võrkpallist mujale saada.
Lõpetuseks, millised variandid sul uue hooaja osas laual on?
Tänaseks pole ma veel ühelegi lepingule alla kirjutanud, aga mingid asjad hakkavad varsti ilmselt selgeks saama küll. Oleks Arkas meistriks tulnud, tõstnuks klubi boss ilmselt meeskonna eelarvet. Aga nüüd paistab, et klubi eelarve, mis polnud tänavugi midagi väga erilist, langeb veelgi. Samas kirjutas mulle äsja klubi mänedžer, kelle sõnul olevat ma erainvestoritele silma jäänud ning nende abiga üritatakse mulle uus pakkumine teha. Eks saab näha, mis tulevik toob.
