Tallinnas täna lõppenud EM-finaalturniiri alagrupiturniiri järel on paslik küsida: kas praegu oleks võrkpallisõpradest ärimeestel õige aeg panna pead kokku ja tekitada võimalus luua Eestisse võrkpalli superklubi?
Viimased üheksa päeva tõestasid, et Eestis on superklubi jaoks olemas nii suurepärane korralduslik kompetents kui ka suur publikuhuvi, sest kokkuvõttes ebaedukast turniirist hoolimata oli kõigil meie mängudel täismaja ehk üle 4000 inimese. Pealegi on Eestis täna veel tipptasemel mängijaid eesotsas Oliver Venno ja Robert Tähega, kes võiksid taolist klubi mänguliselt vedada. Võrkpall24 tegi pärast Eesti koondise viimast mängu intervjuu vigastatud Tähega, et uurida, mida arvab tema seljataha jäänud turniirist ja superklubi ideest.
Robert, esiteks, kui raske oli seekordne EM-finaalturniir sinu jaoks. Pidid seda vigastuse tõttu jälgima ülisuures osas varumeeste nurgast.
See oli, jah, kõige-kõige raskem stsenaarium minu jaoks. Alates ajast, kui ma veebruari lõpus vigastada sain, oli mu esmane eesmärk saada just koduseks EM-iks korda. Elasin selle nimel. Paraku ma mängida sisuliselt ei saanudki. Seda tunnet, mida pakub kodus sellise publiku ees mängimine, ei saa raha eest osta. Mul on hea meel, et mehed said seda kõike nautida. Ka mina kastis olles, aga see pole ikkagi see. Vahetute emotsioonide jagamine platsil on midagi muud. Kahju on endal muidugi, aga tuleb edasi pusida.
Kas sa usud, et võiksid kodust EM-finaalturniiri veel kogeda kunagi mängijana?
Kusjuures Hanno Pevkur (alaliidu president – toim.) just lubas, et ta aitab Eestisse veel ühe EM-finaalturniiri tuua. Ja ta ütles, et mina mängin seal. Lõime selle peale käed!
Usaldad sa teda sellise lubaduse osas?
Muidugi! Hanno on kõva mees ja kogu võrkpalliliit on meil kõva. Olen väga tänulik rahvale, aga kõige rohkem kergitan kaabut võrkpalliliidu ees, kes sellise maailmatasemel ürituse siin püsti pani ja rahva igaks mängupäevaks saali tõi, olgugi et mänguliselt pakkusime emotsioone, mitte kvaliteeti.
Kas EM-i korraldus näitas, et Eestis oleks ruumi ühele võrkpalli superklubile, mis mängiks samuti näiteks Saku suurhallis? Täna on meil erinevalt kõigist naaberriikidest selline pallimänguklubi puudu, mis suudaks Euroopa tippudele konkurentsi pakkuda ja iganädalaselt 4000 või rohkem inimest saali tuua.
Täpselt! Aga siis me peaksime mängima sel juhul kas üle lahe või tegelikult pigem ikkagi Venemaal. Me peaks hoovad itta saama. Täpselt nagu Kalev/Cramo seda korvpallis on teinud. Sel juhul oleks superklubil mõtet. Ainult eurosarjas osalemisega taolist klubi teha ei saa, sest häid mänge oleks vaja saada konstantselt. Ja kui selline suurklubi Eestisse tehtaks, siis mina kindlasti sooviksin siin taolise publiku ees kõrget mängu mängida.
Kui palju sa sel juhul oma välismaal teenitavast palgast oleksid nõus loovutama?
Oh-oh-oo.
50 protsenti?
(Lõbusal toonil.) Las ma arvutan oma selle hooaja palgast… Jah, poolest võiks loobuda küll, et mängida Eestis suures klubis, kes ajab suurt asja.
Mida sa peatreener Cedric Enardi kohta ütled? Tal on alaliiduga 2+2 leping, mille esimesed kaks aastat saavad nüüd läbi. Kas koondislaste üldine mõtlemine on selline, et ta võiks jätkata?
Ma arvan, et see arvamus veidi erineb mängijate seas, olles nendega sel teemal ka rääkinud. Minu muljed peatreenerist on väga head. Ta tegi palju valikuid, aga need valikud olid konkreetsed. Tõsi, kõik neist polnud kindlasti õiged, aga selline on elu – midagi muuta enam ei saa. Vähemalt oli temas konkreetsust. Ja minuga on peatreener olnud väga-väga arvestav. Ja isegi liiga arvestav, kui vaadata, et uuesti katki läksin. Aga see oli puhas minu kala. Ent jah, minule Eesti koondise praegune staff meeldis. Otsuse teeb siiski alaliit.
Lõpetuseks, mis sa arvad, millal sind taas ametlikus mängus väljakul saab näha?
Hetkel läheb kolm nädalat veel taastumiseks. Ja seejärel mõned nädalad veel mängima saamiseks. Ütleme nii, et hiljemalt kahe kuu pärast võiks väljakul tagasi olla.
