Robert Viiber sai aastate eest Maarjamaa spordisõprade seas tuntuks eelkõige tänu oma 205-sentimeetrisele kasvule, mis tegi temast juba teismeeas Eesti läbi aegade pikima sidemängija. Täna tõestab 21-aastane mängumees end üha enam ka oma tegudega.
Rakverelane, kelle esimene välishooaeg Portugalis jäi vähese mänguaja tõttu kahvatuks, on tänavu suutnud Tšehhi kõrgliigas Odolena Vodas põhitegijana kanda kinnitada. Kui mullu jäi Praha külje all asuv väikelinn kohalikus liigas ainsagi võiduta, siis tänavu on Viiberi juhtimisel võidetud kaheksast mängust kolm.
Võrkpall24.ee rääkis Viiberiga nii tema uuest koduklubist, oma pika kasvu plussidest ja miinustest, koondisest kui ka Gheorghe Cretust ja Kert Toobalist.
Robert, kas sa oled Tšehhis hetkel rahul ja õnnelik?
Õnnelik olen ikka, sest saan erinevalt eelmisest hooajast kõvasti mänguaega. Olen väga rahul, et siia tulin. Samas, enda mänguga ma rahul veel pole. Treener tahab, et meeskond mängiks ülikiiret mängu ja seetõttu kõigub kohati mu tõste. Eelkõige on probleeme „nelja“ peale tõstmisega. Esimesed nädalad olid üleüldse siin väga keerulised, kuna liitusin alles pärast koondisesuve ehk 25. augustil, mil ülejäänud meeskond oli juba pea kuu aega koos olnud. Nüüd, mil hakkan vaikselt treeneri nõudmistest aru saama, on ka endal läinud kergemaks.
Kas peatreener Jiri Šilleri silmis oled sa sidemängijana selge esinumber?
Jah, nii võib öelda küll, kuigi minu asendaja Jakub Holcik on tegelikult võrdväärsel tasemel. Nii tema isa kui onu olid väga head võrkpallurid ja mängisid Prantsusmaal, aga ta ise on lihtsalt väga lühike. Ametlike andmete järgi 184 sentimeetrit, aga tegelikkuses veel palju pisem.
Kuidas teie meeskond üles on ehitatud?
Meeskonnas mängib kuus leegionäri – neist kolm on temporündajad – ning algrivistusse pääsevad vaid kaks tšehhi. Üks on libero, kuulsa Jan Hadrava vend Michael, ja teine diagonaalründaja Martin Hladik. Hladik oli mullu põlvevigastusega väljas, aga tänavu on ta kerkinud kogu liiga üheks paremaks ründajaks ja blokeerijaks. Nii jätkates on ta järgmisel või ülejärgmisel hooajal mängimas palju kõvemas klubis.
Odolenas mängib tänavu veel üks eestlastele hästi teada-tuntud võrkpallur, lätlane Toms Vanags. Mängisite temaga koos isegi Tartus. Kui hästi omavahel läbi saate?
Eks ikka oli lihtsam uude keskkonda sulanduda, kui tuttav nägu vastu vaatas. Tartus polnud me mingid parimad sõbrad, aga siin käime küll vabadel päevadel koos Prahas jne. Arutame koos ka Eesti-Läti liiga asju.
See, et Odolena on Praha eeslinn, aitab vist vaba aja sisustamisele kõvasti kaasa?
Oo-jaa. Praha kesklinna viib pooletunnine bussisõit. Võrreldes Portugali-ajaga leiab siin tegevust küllaga.
Kas võrreldes Portugaliga on ka Tšehhi kõrgliiga teine tera?
Nii enda heaolu kui liiga taseme poolest kindlasti, jah. Portugalis olid Lissaboni Benfica ja Lissaboni Sporting teistest üle. Tšehhis on võib-olla Meistrite liigaks komplekteeritud Karlovy Vary Karlovarsko teistest veidi tugevam, samas suutsime ka neilt hooaja alguses geimi võtta. Liiga on selgelt ühtlasem.
Kuidas sa võrdleksid Tšehhi liiga taset Eesti-Läti ühisliigaga?
Ma ei usu, et Eesti klubid tšehhidele selgelt alla jääks. Võib-olla grammike on Eesti-Läti liiga nõrgem, näiteks viimaste klubide osas, aga Eesti tipud võiksid kindlasti ka Tšehhis medali eest võidelda. Tšehhi kasuks räägib publikuhuvi. Näiteks meie kodusaal, mis mahutab umbes pool tuhat inimest, on alati puupüsti täis. Osad inimesed peavad isegi seisma. Ka enamikel teistel klubidel on sarnased publikunumbrid.
Eesti liiga plussiks on see, et meeskonnad on ehitatud kohalike noorte ümber. Tšehhis tuginevad aga sisuliselt kõik klubid leegionäridele. See tekitab küsimuse, millist kasu saab taolistest võistkondadest kohalik võrkpall?
Millised on Odolena eesmärgid tänavusel hooajal?
Eelmisel hooajal ei võitnud klubi ühtegi mängu. Sellega võrreldes on algus suhteliselt hea olnud. Eesmärk on play-off’i ehk vähemalt kaheksa parema hulka pääseda.
Kui palju trenni Odolenas tehakse?
Meil on jõusaalis hullumeelne tamp peal. Meil on isegi sellised päevad, et hommikul enne jõusaali mängime poolteist tundi palli. Ja lisaks on õhtul veel paaritunnine trenn.
Läheb paljuks?
Mina olen noor ja ei saa nuriseda. Mul pole iseenesest raskete trennide vastu midagi, aga asju tuleks lihtsalt veidi targemini teha. Kui hommikul on kavas korralik jõusaalitrenn, siis enne seda poolteist tundi pallitrenni teha pole ikka mõtet.
Kas keha peab vastu?
Ptüi-ptüi-ptüi, minul on siiani kõik veel korras. Aga üleüldiselt hakkab meil tekkima pooletoobine meeskond, kus hooaja lõpuks ongi võib-olla ainult kuus meest terved. Treener ei kuula ka mängijaid, tal on väga kindel nägemus asjadest.
Mainisid juba varem, et jälgid Vanagsiga huviga ka kodust liigat. Mis sulle tänavuse hooaja puhul enim üllatust on valmistanud?
Kindlasti Tallinna Selveri edu ning nende võidud Tartu ja Saaremaa üle. Ka see on üllatav, et Tartu pole end veel kõige paremini käima saanud. Nad võiksid veel võimsamad olla. Mul on hea meel, et Aleksanders Avdejevs nii hästi hooaega Riia Tehnikaülikoolis alustanud on. Ta tuli pikast vigastuspausist edukalt välja ja loodan, et suudab veel paremaks minna. Ta on väga andekas kuju.
Saaremaa mängis eurosarjas Gentoftega, mille teisel sidemängijal Mads Kyed Jensenil on pikkust suisa 207 sentimeetrit. Mees ise polnud kursis, kas ta on maailma pikim sidemängija. Ega sina seda sidemängijate teemat rohkem pole uurinud?
Ma tean ainult nii palju, et Saksamaa kõrgliigas peaks mängima üks minupikkune sidemängija (Jannis Hopt), kes käib ka regulaarselt väljakul.
Kas sina pead oma meeletut pikkust sidemängijana pigem tugevuseks või nõrkuseks?
Ma ei tea, kas see nii hirmus asi on. Mingil määral on see kindlasti miinus, sest ma ei suuda kunagi nii kiiresti ja hästi palli alla joosta kui mitukümmend sentimeetrit lühemad mängijad. Aga, samas, kui ma peaksin pääsema tulevikus meeskonda, kus hakatakse palle kõrge kaarega mulle mängima, siis ei tohiks kasv küll mingi nõrkus olla. Kui ma vaatan teisi 205-sentimeetriseid mängijaid, siis nad tunduvad kuidagi uimased ja puised. Enda kohta ma aga sedasi ei ütleks. Mul on nii reaktsioon kui koordinatsioon paigas.
Tuleme oma juttudega koondise juurde. Sul jäi seljataha täispikk suvi Gheorghe Cretu ja tema abiliste tiimis. Kui palju sellest kasu oli?
Sellest oli väga palju kasu. Kui sa saad kolm kuud järjest suvel palli puutuda, siis see on midagi muud kui üksinda jõusaalis rassimine. Aga ka muus osas oli tegu väga kasuliku ajaga. Cretu võttis mind korralikult enda käe alla, ta tegeles minuga ja õpetas mind tihti ka individuaalselt.
Millele ta enim rõhku pööras?
Jalgade tööle, et saaksin võimalikult kiiresti pallile alla joosta. Lisaks rõhutas ta seda, et pall oleks tõstmise ajal alati korretselt pea kohal. Ja et õlgadega peab suunama tõstet. Üritan kõiki neid nüansse ka Tšehhis endale meelde tuletada, sest siin pole üldse individuaalset tööd mängijatega tehtud. Mis Cretusse veel puutub, siis ma loodan, et ta jääb koondise juurde veel pikaks ajaks. Loodetavasti ei teki tal niipea tunnet, et ta on siin end ammendanud.
Kas sa loodad jaanurikuiseks Läti-mänguks koondisekutse teenida?
Muidugi tahaksin ma koondist esindada, selles pole küsimustki. Aga kui ma peaksin olema kolmas number – Kerdi (Toobal) ja heas hoos Markkuse (Keel) järel -, siis ei tea, kas võrkpalliliidul oleks mõtet minu lennupiletitele raha kulutada.
Keda sa Eesti uue põlvkonna sidemängijatest välja tooksid?
Praegu on Markkus kindlasti esile kerkinud – ta on minust kaks aastat vanem -, lisaks tooksin välja Renet Vankeri. Rohkem Eestist nagu ei oskagi kedagi hetkel nimetada.
Ole hea, proovi lõpetuseks tavalisele spordisõbrale veel selgitada, mil moel 39-aastane Kert Toobal jätkuvalt kõigist noortest konkurentidest pea jagu üle on?
See on hea küsimus. Üks asi on kindlasti see, kui tugev ta vaimselt on. See on Kerdi suur-suur pluss, mida mina noore mängijana pole veel endas leidnud ja võib-olla ei leiagi kunagi. Tal on ka tervis siiani küllaltki hästi vastu pidanud. Näiteks mul on oma pikkuse tõttu ilmselt suurem oht põlve- ja seljavigastusi saada. Aga tema on suutnud hirmuäratavaid tervisemuresid vältida. Kert on tark mängija, kes teab oma kogemustele toetudes, millal ja kuhu peaks palli suunama. Oma vanuse kohta on ta ka väga kiire. Ta jõuab isegi raskematele pallidele ilusti alla joosta. Minu jaoks on just see aspekt kõige keerulisem.
