Selle nädala esimeses pooles sai läbi Karli Alliku klubihooaeg. Saarlase tööandja Königs Wusterhauseni Netzhoppers langes Saksamaa Bundesliga veerandfinaalis konkurentsist, kui mängudega null-kaks kaotati Eesti koondise peatreeneri Cedric Enardi juhendatavale Berliini meeskonnale.
24-aastane Allik rääkis Võrkpall24-le, et möödunud hooaeg oli lisaks muinasjutulisele karikasarjale edukas ka isiklikus plaanis. Tuleviku osas pole ta veel otsust teinud, kuid loodab, et suutis oma heade esitustega muuhulgas ka Enardile muljet avaldada ja seeläbi üle pika aja elektroonilisest postkastist koondisekutse leida.
Karli, sinu klubihooaeg on nüüdseks lõppenud. Ole hea ja võta see oma sõnadega kokku.
Üldiselt jäin hooajaga rahule. Sain enda põhieesmärgid täidetud. Võistkonnana tegutsesime me hooaja esimesel poolel kindlasti paremini kui teisel.
Olid tihti meeskonna parim mängija. Kas see tekitas vahel ka kõrgemaid ootusi ja lisapingeid või said headest mängudest pigem enesekindlust?
See andis pigem enesekindlust. Kuna sel hooajal ei olnud meil diagonaali, kes suudaks kõrgeid palle punktiks lüüa, siis kandsin ma endalegi harjumatult tihti liidrirolli. Varem tegi seda rohkem meie sidemängijast kapten Byron Keturakis, kes mängis aga juba karikafinaali poolvigasena.
Millest tulenes su isiklik edu sel hooajal?
Ma isiklikult arvan, et sihikindlusest. Olulist rolli mängis ka see, mida tegin suvel hooajaeelsel ettevalmistusperioodil enne Saksamaale minekut. Kindlasti aitas ka silmaoperatsioonil käimine eelmise aasta aprillis.
Kas ja kui suure sammu sa isiklikus arengus selle hooajaga tegid?
Kindlasti tegin sammu edasi. Mänguliselt sain selgeks kiire pipe-rünnaku (rünnak taganliinist “kuue” pealt – toim.), mis toimis sel hooajal väga efektiivselt. Ma usun, et olen ka mentaalselt tugevamaks saanud.
Kui suur asi oli klubi jaoks karikafinaali jõudmine? Mis oli selle saavutuse järelkaja?
Klubi jaoks oli see väga suur asi, et me nii kaugele üldse jõudsime. See teekond oli just seepärast eriline, et suutsime kõikides mängudes 0:2 kaotusseisust välja rabeleda. Kuigi kaotasime finaalis Frankfurtile 0:3, toetasid fännid meid sellele vaatamata. Päev pärast finaali tulid poolehoidjad ka treeningule meid selle teekonna eest tänama.
Suurklubi Berliini vastu, kelle peatreener on meilegi tuttav Cedric Enard, mängisite mitmel korral väga tasavägise mängu. Nüüd, kevadel, olid nemad siiski kindlalt üle. Mis hooaja jooksul enim muutus? Kas nemad tegid omad korrektuurid ja olidki planeerinud vormi rohkem kevadeks?
Kindlasti jäi meil hooaja lõpus vajaka enda blokk-kaitse süsteemist. Playoffis panid nad meid serviga kõva surve alla, see toimis neil hästi. Kuna meie põhikoosseis on õhuke, oli nende vastu ilma kahe põhimeheta raske. Eriti tundsime puudust 206-sentimeetrisest sidemängijast Byronist, kes suutis oma blokiga hästi Berliini nurgamehi pidurdada.
Kindlasti on Berliin nüüd paremas seisus kui põhiturniiril, aga kui ma vaatan nende nimekirjas olevaid mängumehi, siis ei ole nad enda potentsiaali täielikult välja mänginud. Kui juba mina blokeerisin edukalt meest, kes lööb 3 meetri ja 83 sentimeetri kõrguselt (Benjamin Patch, USA diagonaalründaja – toim.), on midagi valesti! Ka laupäeval kaotasid nad esimese poolfinaali Dürenile 1:3.
Kuidas sulle Bundesliga üldiselt meeldib ja kuidas sa sarja taset hindad?
Mulle Bundesliga meeldib. Siin liigas on hetkel kolm grammikese tugevamat võistkonda – Friedrichshafen, Berliin ja Düren -, aga teised on kõik võrdse tasemega. Suurt kaalu omavad võistkondade fänniarmeed. Kui sel hooajal oleks publik saalis olnud, siis olen päris kindel, et lõplik tabeliseis oleks olnud teise näoga.
Mis on su plaanid järgmiseks hooajaks?
Hetkel ei ole veel plaane, järgmisest nädalast hakkan aktiivsemalt agendiga suhtlema. Hetkel on kaks Saksamaa klubi huvi tundnud. Netzhoppers tahab mind palgata ka järgmiseks hooajaks, aga eks paistab, mis saab. Praegu ma otsustamisega ei kiirusta.
Kas Eesti klubidest ka keegi helistanud või kirjutanud on? Tase on Eestis olnud tänavu ju küllaltki hea.
Eestist ei ole ühendust võetud. Kindlasti on kodune liiga olnud sel hooajal väga huvitav, aga mina tahan jätkata enda teekonda välismaal.
Eesti võrkpallifännid on ühe pildi suhtes teadmatuses… Palun avalda siis see saladus ka, et millest te ikkagi koondise peatreeneriga pärast kaotust Berliinile seal platsi kõrval rääkisite?
Soovisin talle lihtsalt playoffiks edu ja tänasin teda lohutusauhinna eest. (Allik sai mängu järel “Silver MVP” auhinna.)
Kui tähtis su enda jaoks koondisesse uuesti pääsemine oleks?
Mulle tähendaks see palju. Olen kõvasti vaeva näinud selle nimel, et sinna uuesti pääseda. Kindlasti oleks vägev uuesti selle pundiga koos trenni teha.
