INTERVJUU | Silver Maar: juba Viljandis elades olid Keel ja Pärnu mu lemmikud

credit24.eeAdvertisement
Silver Maar pärast suvist Rootsi-mängu, kus viljandlane pääses esmakordselt algrivistusse. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti koondise endine peatreener Avo Keel valis eile oma “Unelmate meeskonda” teiste hulgas ka kõigest 19-aastase Pärnu Võrkpalliklubi libero Silver Maari. Võrkpall24 haaras härjal sarvist ja uuris lähemalt, mis mehega on tegu.

Viljandis Egon Edo juhendamisel võrkpalluriks sirgunud Maarist sai mullu pärast Edgar Järvekülje loobumist hetkega Pärnu esindusmeeskonna põhimees. Nüüd, aasta aega hiljem, on ta juba täieõiguslik koondise liige ja mees, kelle vastu tunnevad huvi korralikul tasemel välisklubid.

Kui pelgalt juuksevärvi põhjal otsustada, pole ju sugugi ime, et 185-sentimeetrine mängumees niivõrd kiiresti pildile on kerkinud, sest punapäid peeti juba Vana-Roomas väärtuslikumateks inimesteks kui tumeda- või heledapäiseid kodanikke. Muide, juuksevärvist hoolimata on Maar pigem tagasihoidlik, kuid meeldiv vestluspartner.

Silver, millal ja kuidas sa võrkpalli juurde jõudsid?

Ma hakkasin kodus juba väga varakult võrkpalli mängima, sest mu peres on väga paljud selle alaga tegelenud. Vend, ema, vanaema, onud…

Aga mitte isa?

Jah, tema on hoopis nüüd, veidi vanemas eas, võrkpalli mängima hakanud.

Kui palju vanemad su mängude vastu huvi tunnevad?

Arvutist või telerist vaatavad pea kõiki mänge, vahel käivad ka Pärnus kohapeal. Viljandist Pärnusse on ju alla 100 kilomeetri.

Millal sa ise võrkpallitrenni läksid?

Kaheksa-aastaselt. Teiste aladega polegi ma sisuliselt tegelenud.

Kes su iidolid olid?

Giba ja Leonel Marshall. Eestlastest võib-olla Argo Meresaar.

Olen kuulnud, et lapsena tegutsesid sa kõige rohkem sidemängijana.

Jah, Viljandis olin sisuliselt kogu aja sidemängija, vahepeal natuke ka nurgaründaja. Avo Keel kutsus mind esimest korda Pärnussegi 2015. aastal just sidemängijaks.

Kas sinu Viljandi noorteklassi võistkonnast teisi häid mängijaid ei tulnud?

Ei tulnud kuidagi, jah. Aga ma mängisin pea kümme aastat koos Tony Nõuga, kellest nüüdseks on saanud rahvusvahelisel tasemel 400 meetri jooksja. Ta oli väga andekas ka võrkpallis. Tony pääses võrkpallurina nii Eesti noortekoondisse kui Audentese spordigümnaasiumisse ja võinuks kaugele jõuda, kui poleks pidanud seljavigastuse tõttu alast loobuma. Ta mängib Viljandis vahel siiani mõnel turniiril kaasa.

Tuleme tagasi Avo Keele juurde. Ütlesid, et esmakordselt kutsus ta sind Pärnusse sidemängijaks. Aga 2016. aasta suvel nägi ta sind Eesti rannavollekoondises juhendades juba kui potentsiaalset liberot. Millised su esmamuljed toona Keelest olid?

Väga head! See oli minu jaoks väga tore uudis, kui sain teada, et ta asub juhendama noori rannavollekoondislasi. Ta oli olnud mu lemmiktreener juba varasemast ajast. Samamoodi oli Pärnu mu lemmikklubi, nii et sinna pääsemine tähendas mulle palju.

Positsiooni vahetamine sind ei heidutanud?

Ei heidutanud, sidemängija koht ei köitnud mind millegipärast väga.

Kuidas ta sind tol 2016. aasta suvel meeskonda kutsus?

Laagri lõpus võttis ta poisid kokku ning rääkis eraldi minu, Siim ja Märt Tammearuga. Seal ta kutsuski meid Pärnu esindusmeeskonda.

Oma esimese Pärnu-aasta olid õpirollis. Ent seejärel, eelmisel suvel, teatas Pärnu pikaaegne põhilibero Edgar Järvekülg 28-aastaselt karjääri lõpetamisest. See oli sinu jaoks ilmselt ühtpidi kurb, aga teisalt ka hea uudis?

Jah, see oli kahe poolega asi. Edgar õpetas mind mu esimesel Pärnu-hooajal palju, eriti just mängulugemise osas. Samas oli mul hea meel, et sain võimaluse põhikoosseisus mängida.

Kui suur üllatus see sulle endale oli, et mullu nii hästi meeste seas toime tulid?

Eks ta ikka oli üllatav. Sain oma esimesel hooajal (2016/17) Järvekülje asemel ka natuke mängida, see andis kindlust.

Silver Maar, Kevin Saar ja Avo Keel. Foto: volley.ee

Milline treener Avo Keel on?

Ühtpidi rahulik, teisalt, kui ta midagi ütleb, siis ausalt ja otsekoheselt. Mingit keerutamist pole. Mulle tema stiil meeldib, oleme hästi läbi saanud.

Möödunud kevadel tõi edukas klubihooaeg sulle ka esmakordselt koondisekutse. Kuidas kutse sinuni jõudis?

Koondise peatreener Gheorghe Cretu helistas mulle aprillis ja küsis, kuidas hooaeg on läinud. Siis ta ütleski, et ootab mind koondisse. Selline uudis tekitas hea ärevuse.

Kuidas esimene treening välja nägi?

Eks ma ikka pelgasin natuke, et hakkan selliste meestega trenni tegema. Õnneks võeti mind kiiresti omaks.

Kes sul meeskonda sulanduda aitas?

Kert (Toobal). Ta tuli kohe juurde. Aga ka kõik teised võtsid hästi vastu.

Silver Maar. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Kuivõrd erinev koondises treeningute tase võrreldes Pärnuga oli?

Eesti liiga klubide tasemega on vahe ikkagi sees. Eelkõige just selles osas, et koondise treeningutel on alati enam kui kahe kuuiku jagu võrdsel tasemel mehi.

Kelle liigutused sulle treeningutel enim muljet avaldasid?

Võib-olla Renee Teppani omad. Ta ründas kohati isegi üle tempomeeste bloki. Renee löögikõrgus on võimas.

Millised õpetussõnad sa Cretult said?

Mulle tuli see kohe suure üllatusena, et pidin planeerivat pallingut alt vastu võtma hakkama. Seni olin ainult ülevalt sõrmedega võtnud.

Olen ise rahvaliigas mängides esimesi nädalaid planeerivat servi just ülevalt vastu võtmas ja tundub, et töötab palju paremini, kui varem, mil alt võttes pallid jumal-teab-kuhu lendasid. Miks alt võtmine parem on?

Ilmselt eelkõige seepärast, et nii on liberol rohkem aega ja ta suudab suurema osa väljakust ära katta.

Mida Gianni veel sulle õpetas?

Kindlasti seda, et libero roll on kogu tagaliini juhendamine. Tema peab teiste mängijatega suhtlema ja ütlema, kust keegi vastu võtab.

Kui sa võrdled Cretut ja Keelt, siis milliseid sarnasusi ja erinevusi sa nendes näed?

Minu arust on nad üsna sarnased. Mõlemad on otsekohesed. Võib-olla Gianni vaatab natuke detailsemalt mängulisi nüansse. Samuti nõuab Gianni raskete pallide lahendamisel teatud olukordades rohkem kannatlikkust. Aga üldplaanis ütleksin ma ikkagi, et nad on küllaltki sarnased.

Eesti võrkpallikoondis ühes Silver Maariga (mustas särgis) suvist edu tähistamas. | Foto: CEV

Kui kaugel või lähedal sa täna Eesti koondise põhiliberost Rait Rikbergist oled?

Eks oleneb päevast muidugi, mõni päev võib väga hästi välja tulla. Kogemused ja stabiilsus saabuvad ilmselt ajaga.

Ja Raiduga võrreldes pole sa ka kuigi suur jutumees.

(Muigab.) Jah, seal on veel suur vahe sees.

Aga Maikeni laulukooli, nagu soovitas Avo eilses loos, sa minna ei plaani?

(Naerab.) Ei plaani. Pärnus ütlevad osad meeskonnakaaslased, et minu häält on juba natuke kuulda. Eks see omadus tuleb ka ajaga.

Kui palju sa täna võrreldes eelmise sügisega tänu edukale klubi- ja koondisehooajale oled arenenud?

Ma arvan, et liikuvuse osas on tulnud selge areng. Ka Avo ütles mulle eelmisel aastal, et mängulugemine on juba üsna hea, aga kiirust napib. Kooli kõrvalt ei saanud ma väga tihti jõusaalitrennides osaleda. Sel aastal keskendun aga võrkpallile, kuigi tulevikus tahaks ka edasi õppima minna.

Kui palju sul tuleviku osas selge on?

Pärnuga saab leping kevadel läbi ja siis peab vaatama, kuidas edasi minna. Kõik oleneb pakkumistest.

Kas sulle möödunud suvel mõni välisklubi pakkumise tegi?

Jah, Henri Treiali eelmise aasta koduklubi, Tšehhi meister Karlovarsko oli huvitatud, aga see jäi katki, kuna mul oli kehtiv leping Pärnuga.

Lõpetame Pärnu meeskonna teemal. Kas olete tänavu tugevamad kui mullu?

Ma pakuks küll, sest löögijõudu on rohkem. Blokk on selgelt paremaks läinud, eriti just tänu ukrainlasele Ilja Kovalovile.

Silver Maar. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar