fbpx
Close

INTERVJUU | Taavi Nõmmistu välishooajast, Poola “Alar Rikbergist”, stabiilsusest ja koroonaviirusest

Reijo Mälton
Näfels ja Taavi Nõmmistu (rinnal Top Scoreri märk). | Foto: klubi koduleht

Šveitsi kõrgliigaklubis Näfelsis oma võrkpallurikarjääri teist välisaastat veetev Taavi Nõmmistu ei välista samas klubis mängimise jätkamist ka uuel hooajal.

Näfelsi jaoks on tänavune hooaeg jõudnud lõpusirgele, sest veerandfinaalseeria kaotati Kevin Saare endisele koduklubile Luzerni Volleyle 1:3. Nõmmistu koduklubi hakkab nüüd neljaliikmelises alagrupis heitlema Jona, Baseli ja Chenoisiga, et selgitatada välja meistrivõistluste 5.-8. koha omanikud. Näfels läheb esimeses n-ö poolfinaalis kokku Jonaga. Kõik duellid peetakse kahe mängu võiduni.

Esimest korda siirdus Põltsamaalt pärit Nõmmistu elu välisklubisse kaema hooajal 2016-2017, kui esindas praegust Andri Aganitsa ja Renee Teppani leivaisa Maaseiki Greenyardi (toona Noliko – toim.), kus tema mänguaeg jäi oodatult kahvatuks. Nüüd, Näfelsis, paistab 28-aastane diagonaalründaja nautivat lisaks maalilisele maastikule ka võrkpalli mängimist, olgugi et klubi tase pole Maaseikiga mõistagi võrreldav.

Varasemalt on Toivo Uusna käe all esimesed võrkpallitarkused saanud Nõmmistu mänginud lisaks Maaseikile ja Näfelsile kodumaal, kus on kaitsnud nii Tartu Bigbanki, Tallinna Selveri kui ka Rakvere Võrkpalliklubi värve.

Taavi, räägi palun lähemalt, kuidas Šveitsi variant mullu üldse tekkis?

Esimesed jutuajamised algasid eelmise aasta suvel läbi ühe agendi, kellega hakkasin koostööd tegema. Ja kui see variant suve alguses tuli, siis ega ma väga pikalt mõelnud. Tundus sobiv pakkumine ja oli hea meel, et sain ruttu enda jaoks asjad paika.

Tuli sulle ka mujalt pakkumisi?

Oli vist Šveitsi liigast veel mingi klubi, kes oli minust huvitatud, aga agent sõelus teised välja ja ütles, et Näfels peaks mulle kõige paremini sobima, just treeneri osas.

Olid sa valmis ka kodumaale jääma?

Olin küll. Ega mul hirmsat vajadust välismaale mängima saada polnud. Nii kui hooaeg sai läbi, vaatasin kõik pakkumised üle. Kuna Näfelsi pakkumine tuli niivõrd ruttu, siis ei jõudnud ühegi Eesti klubiga läbirääkimisi pidada.

Näfelsisse palgati sind ikkagi esidiagonaaliks?

Jah, see oli üks minu tingimusi. Okei, kui oleks kusagilt tulnud väga huvitav pakkumine, siis oleksin olnud nõus mänguaega jagama. Kusjuures, oli mingi variant siirduda teiseks diagoks Saksamaa kõrgliigas osalevasse Dürenisse, kus on mänginud Karli Allik, aga mingid asjad seal lõpuks ei sobinud.

Miks üleminek nurjus?

Nad tahtsid, et ma oleks perega tulnud, sest neile oleks see soodsam tulnud meid ülal pidada. Ma väga täpselt ei mäleta, aga kui tuled lapsega, siis peab klubi vähem makse maksma. Mulle sobis paremini üksi tulla ja nii asi katki jäigi.

Kui tihti sa üldse oma pere näed?

Laps on nüüd kolm korda siin käinud nii ema kui ka vanaemaga. Ise sain nädalakese Eestis olla. Seega kõik on selles osas väga hästi, et pole pikki pause sisse tulnud. Mõnus töörütm on samuti tekkinud – klubi, treener ja linn sobivad ning tänu sellele pole liigset stressi tekkinud.

Seda, et sulle kõik tundub hästi sobivat, näitab ka see, et oled olnud klubi kindel rünnakuliider ja teinud stabiilselt häid esitusi. On see sulle endale üllatust valmistanud, et oled suutnud nõnda hästi kogu hooaja vältel mängida?

Punktid punktideks, aga mis mulle meeldib, on see, et stabiilsus on tulnud. Ma ei mäleta, et mul sel hooajal oleks suuri ärakukkumisi või väga kehve mänge olnud. Kui sul on head treeningtingimused ja hea treener, siis ongi normaalne, et mõõnu tuleb vähe sisse. Ma ei ütleks, et ma oleks enda esituste üle üllatunud. On ju teada, et siinne liiga on tasemelt sarnane Eesti omaga ja see, et ma siin hakkama saan, on normaalne.

Kas võid öelda, et oled tegemas elu parimat hooaega?

(Mõtleb pikalt.) Tead, hooaja mõttes võib vist öelda küll nii. Mäletan, et Tartus mitu hooaega olles tegin häid mänge, aga seal oli vigastusi ja olin ka ebastabiilsem. Siin olen suutnud terve hooaja tervena püsida ja füüsis läheb iga aastaga paremaks.

Kas Näfelsi näol on tegemist profiklubiga?

Ma arvan, et nii võib öelda küll. Mõned kohalikud on küll, kes käivad poole kohaga tööl, aga teised elatuvad ainult võrkpallist. Organisatoorse poole pealt ei ole ka midagi ette heita. Tegemist pole klubiga, kelle eelarve on mitu miljonit ja on mõistetav, et ei suudeta pakkuda selliseid võimalusi nagu tippmeeskondades. Aga ma pole millestki puudust ka tundnud. Õnneks on treener selline, kes nõuab nii mängijatelt kui ka klubilt professionaalsust.

Iseloomusta mõne sõnaga poolakast peatreenerit Oskar Kaczmarczykit.

Ta on Poola Alar Rikberg (Naerab.). Oskar on aastaid olnud statistik ja nüüd mõned hooajad ka treener. Ta on statistikuna kahel olümpial käinud, tulnud Poola koondisega nii maailma kui ka Euroopa meistriks. Ta on aastaid olnud Poola tippklubi Kedzierzyn-Kozle Zaksa statistik ja töötanud väga heade treeneritega. Seda on tunda. Eks ma annan endale aru, et Perugiast ja Kaasani Zeniidist ma pakkumisi ei saa. Aga kui mul on võimalus keskpärases klubi treenida sellise mehe käe all, kes on näinud täielikku tippvõrkpalli, siis minu jaoks on see väga suur asi.

Oled sa näinud enda mänguelementides tänu temale mingisugust arengut?

Jah, kindlasti. Mulle väga meeldis Belgias oldud hooaeg, sest sealt tehti samuti väga kõvasti tööd. Seejärel olin kaks aastat Eestis, kus asi polnud nii professionaalne, kui ma oleks soovinud. Siin on taas asjad paika loksunud ja igas elemendis on arengut näha. Ma arvan, et stabiilsus ongi arengu märksõna.

Kui mänguaeg välja jätta, siis mis on Belgia hooaja ja praeguse Šveitsi hooaja suuremad erinevused?

(Naerab.) Ei tahaks mänguaega kuidagi välja jätta, sest see ongi kõige suurem erinevus. Maaseik on ikkagi tippklubi, kus kõik asjad on olemas ja kõva tasemega mängijad ümber ning tänu sellele läksid ise ka paremaks. Kuna siin olen põhimängija ja roll on palju suurem, siis ütleks, et siin mulle meeldib isegi rohkem.

Nii üllatav kui see ka pole, siis muus osas suuri erinevusi pole. Võiks ju arvata, et klubis, kes osaleb Meistrite liigas, on kord karmim ja nii edasi. Ma arvan, et kõik on kinni treeneris. Olen kuulnud jutte, et ka tippklubides ei pruugi kord olla professionaalne.

Mis olid Näfelsi hooaja eesmärgid?

Meil oli koosolek, kus arutasime seda. Kuna suur osa võistkonnast vahetati välja ja tuli ka uus peatreener, siis oli raske mingeid eesmärke panna, aga eks me medalit ikka soovisime. Kuna eelarve vähenes ka, siis ega me suured kullapretendendid polnud.

Kuna medalit võita pole enam võimalik, kas siis loete hooaja ebaõnnestunuks?

Ma ei ütleks, et see oli ebaõnnestusime. Usun, et suutsime mängida päris oma maksimumi lähedal, seega ei saa kurta. Viimastes mängudes polnud jõudu ega energiat, et poolfinaali pääseda, sest paljud mehed olid haiged. Eks Luzern oli ka väga kõva vastane. Neid peetakse suisa esikohasoosikuks. Liiga tase on üldse siin väga ühtlaseks läinud. Klubi juhid samas polnud rahul. Põhiturniiri lõpetasime kuuendana, tavaliselt klubi nii madalal pole olnud. Aga nad on ka realistid ja väga midagi ette heidetud pole. Eks me oma põhiturniiri rikkusime ühe nädalavahetusega, kus saime kaks valusat kaotust ja sellest enam välja tulla ei suutnud.

Mis on sinu uue hooaja plaanid?

Tegelikult juba enne jõule treener vihjas, et ma võiksin ka järgmiseks aastaks siia jääda, aga nii vara veel ei oska midagi öelda. Agendiga on räägitud ja videod laiali saadetud – eks ta hakkab vaikselt ringi vaatama. Kui jõuame aga siin kenasti kokkuleppele, siis miks mitte veel üks hooaeg mängida.

Viimasel ajal on väga aktuaalne olnud teema koroonaviiruse üle. Kas ja kui palju see teie klubi on mõjutanud?

Siin kehtestati reegel, et spordiüritused, kus on 1000 või enam pealtvaatajat, tuleb edasi lükata või ära jätta. Kuigi ka mõnel võrkpallimängul küündib publikuarv selleni, siis veerandfinaalid lubati ikkagi ära mängida. Lähipäevil toimub riigis suurem terviseameti ja spordijuhtide koosolek, kus otsustatakse asjade edasine käik, aga on olnud kõlakaid, et korraga saalis olijate arvu võidakse vähendada isegi sajani. See mõjutab aga kõige rohkem siin hokimeeskondi, kelle suur osa eelarvest tuleb piletitulust. On olnud juttu isegi sellest, et hokiliiga hooaja lõpp jäetakse sellisel juhul ära. Mõnes maakonnas on kehtestatud isegi kogunemiste piirang kuni 20 inimesele. Üle selle tuleb üritused ja kohtumised ära jätta. Ehk siis segadust ja teadmatust on palju, aga arvan, et meie mänge see väga palju ei mõjuta.

Kuna meil oli võistkonnas päris palju haigeid – tõsi, õnneks pole tegu koroonaviirusega -, siis rääkisime sellest omajagu. Me oleme mõne tunni kaugusel Milanost ja ma olen ka ise seal paar korda käinud mänge vaatamas. See on teema, millega peame end kursis hoidma. Kas see meid tõsisemalt mõjutama hakkab, ei oska öelda. Kuigi olen lugenud, et Šveitsis pidi ka üks juhtum olema. Paljud šeitslased käivad Itaalias tööl, aga piir on hetkel kinni pandud ja nad peavad kodus istuma. Suure tõenäosusega ühtegi mängu ära ei jäeta.

 

 

 

 

scroll to top