Kasvatus mängib iga inimese kujunemisel suurt rolli, ometi väärib see, mil moel Tartu Bigbanki tänased võrkpallurid Märt ja Siim Tammearu spordimeesteks said, eraldi esiletõstmist. Vaido ja Reene Tammearu kuuluvad nende väheste lapsevanemate hulka, kel on võimalus ja tahe kõigil oma poegade võistlustel kaasas käia. Miski pole muutunud ka nüüd, pärast poiste täiskasvanuikka jõudmist ja Tartusse kolimist, mil nende nägemiseks tuleb iga kord ette võtta mitmetunnine autosõit.
Pikas intervjuus räägivad Pärnu Kuninga tänava põhikoolis õpetajana töötav Reene ja metsaveomasinate operaatorina tegutsev Vaido oma poegade kujunemisloo. Kui tugevalt on vanemad oma lapsi sporditeel suunanud, milliseid ohverdusi on selle nimel tehtud ja kuidas omavahel läbi saadud.
Reene ja Vaido, alustame kõige algusest ehk lapsepõlvest.
Reene: Märt ja Siim sündisid ja veetsid oma elu esimesed viis aastat Pärnust 40 kilomeetri kaugusel väikeses Lõpe külas. Hiljem kolisime Rabavere külla, kus elame siiani. Juba väikesest peale on nad täiesti erinevad olnud. Märt oli mõnusalt pontsakas, täielik vastand Siimule, kes oli suhteliselt kleenuke ja kerge jalaga. Siim oli püsimatu hing, kes kogu aeg mingit tegevust otsis. Märt on selline, kellele meeldib vaikselt omaette toimetada. Kuna meil siin maal teisi väikeseid lapsi polnud, siis ei jäänud Siimul muud üle, kui Märti endaga mängima meelitada, sest üksi oli ju igav. See oli aga paras katsumus ja Siim pidi ikka kõvasti vaeva nägema, et saada Märt õue palli toksima, eriti siis, kui tal üldse tuju polnud. Muideks, see on praegugi nii. (Naerab.). Kui Märti pehmeks rääkida ei õnnestunud, siis hakkas Siim teda kiusama, kuni lõpuks Märdil süda täis sai ja ta kaebama tuli. Enamasti lõppes asi sellega, et emme-issi saatsid Märdi Siimuga mängima. Eks Siim seda taktikat tihti seetõttu kasutaski. Vahel tuli ise ka kaebama, et Märt ei taha temaga mängida. Üks ühine iseloomuomadus neil siiski on. Mõlemad on väga hoolivad teiste inimeste suhtes ja nad sõbrunevad kergesti. Neil on suurepärased sõbrad. Ja nad saavad väikeste lastega väga hästi hakkama. Ma olen täiesti kindel, et Märdist tuleks fantastiline lasteaiakasvataja.
Vitsa on ainult Siim saanud ja sedagi vaid korra. Nad mõlemad mäletavad seda väga selgelt. Naeravad siiani, et mina arvasin, et Siim nuttis vitsa saamise pärast, aga tegelikult oli hoopis pea vastu voodit ära löönud, kui vitsa eest põgeneda püüdis. Aga vits oli kogu aeg meil kamina kohal olemas. Minu ema viskas iga kord selle ära, kui käis lapsi hoidmas, aga mulle andis küll vitsa (Naerab.). Asja eest sain muidugi. Aga me oleme tõesti õnnelikud vanemad, sest poisid on olnud väga tublid ja pole palju põhjuseid vitsa andmiseks andnud. Märdil kippus olema aeg-ajalt perioode, kus ta muutus selliseks vastikult nähvavaks ja pahuraks, aga siis sekkus issi ja rahu oli tükiks ajaks majas.
Millal nad esimest korda võrkpalliga ja spordiga laiemalt tutvust tegid?
R: Siimu spordianded olid juba lasteaiast alates silmatorkavad. Jooksuvõistlustel tegi ta kõigile pika puuga ära. Kui ta finišisse jõudis, oli selline nägu peas, et võiks vähemalt kaks korda kiiremini joosta. Märt oli suhteliselt raske jalaga ja ega talle joosta ei meeldi tänaseni, aga ta pingutas ennast hingetuks. Kui sellest ei piisanud, siis võis ta pool tundi järjest nutta ja miski ei lohutanud teda.
Võrkpalliga tegid nad tutvust juba väga varakult, kui isaga koos trennides ja mängudel käisid. Ise nii pisikesed, et vabalt kõndisid võrgu alt läbi. Niipea, kui Siim suutis üle võrgu servida, sai juba treeningutel kaasagi teha. Märt oli väikese kasvuga ja tal läks aega, enne kui platsile sai. Samas on mõlemad olnud omaealistest poistest kogu aeg kasvuga ees.
Vaido: Märt tegi hüppelise kasvu põhikooli lõpupoole, kui lisas paari aastaga kasvule 20 sentimeetrit ja kasvas Siimustki pikemaks. Mäletan, et selle hetkeni oli servi vastuvõtt tema kõige tugevam külg. Toomas Jasmin võttis ta neli aastat vanemate poistega A-klassi Eesti meistrivõistlustele liberoks. Meie pidime kaasa minema, sest ta ei tahtnud suurte poistega olla (Naerab.). Paraku lõi hüppeline kasv vastuvõtu paigast ära ja praegu näeb ta sellega kurja vaeva. Samas kaasnes sellega võimas rünnak – ei saa kurta.
Milliste spordialadega nad enne võrkpalliga alustamist tegelesid?
R: Esimesed kaks aastat käis Siim Lõpe Põhikoolis ja kui Märdil oli ka aeg kooli minna, siis panimegi mõlemad Audru kooli, kus ma ise olin õpetaja. See võimaldas ka Pärnus võrkpallitreeningutel osalema hakata. Audrus tegelesid poisid aga kergejõustikuga. Legendaarne kergejõustikutreener Mati Puust nägi Siimus tõelist talenti ja viis ta TV10 olümpiastarti võistluselegi, kus ta sai kuulitõukes teise koha. Märt teda väga ei huvitanud, kuigi temagi vapralt pingutas ja eks sellest ajast alates nad nagu sukk ja saabas koos trenne teinud ongi – kergejõustikku, jalgpalli ja võrkpalli. Märt tegi nii enda kui ka Siimu vanuseklassis kõik treeningud ja võistlused kaasa. See ongi kindlasti üks faktoreid, miks Märdi areng on olnud kaks korda kiirem kui Siimul. Toona arvasin, et kergejõustikust jääb väheks ja leidsin, et poisid peaksid ka jalgpalliga tegelema. Märdi tugevuseks on loomingulisus ja meeletu tahtejõud. Siimul on aga väga head füüsilised omadused ja julgus riskida. Fakt on see, et nad täiendavad üksteist nii igapäevaelus kui ka väljakul ning Siimul on Märdi edus väga suur roll.
Kuna te ei elanud Pärnus, vaid eemal, siis kuidas te transporti puudutava küsimuse lahendasite?
R: Äratus oli 7:15. Kool, mis asus 30 kilomeetri kaugusel, algas tund hiljem. Tunnid said läbi umbes kell 14 ja siis mindi edasi linna jalgpallitrenni. Mingi aeg hakkas trenn kell 20, sest saaliaegu polnud. Treeningud toimusid iga päev ja nädalavahetustel olid võistlused. See oli päris hull aeg. Autos õppisime, sõime, vahetasime riideid ja siis trenni. Kui oli rohkem aega, käisime kusagil kohvikus söömas ja õppimas. Kui kunstmurul oli trenn, siis ootasin autos ja talvisel ajal läksin saali vaatama. Trennist koju oli 40 kilomeetrit. Tihti oli tee termosega kaasas. Autos ei olnud kohta, kust kunstmurupuru poleks leidunud. Autos oli meil kõik eluks vajalik, isegi televiisor. Autos käitumise kohta on meil rohkem reegleid kui kodus. Tagantjärele mõeldes tundub ikka päris ulme. Sellist “kodutute” elu elasime ligi 10 aastat, aga ma ei mäleta, et poisid oleksid kordagi öelnud, et ärme täna lähe või ma ise oleksin nii mõelnud. Mina kasutasin seda n-ö passimise aega oma õpilaste tööde parandamiseks ja muidugi oli mul auto alati pargitud nii, et nägin, mis väljakul toimus ja see oli põnev. (Muigab.) Meie sõbrad, tuttavad ja kolleegid arvavad siiani, et ega me päris normaalsed pole.
Ühel päeval tuli Pärnu Võrkpalliklubi Audru kooli reklaami tegema ja poisse trenni kutsuma. Uskumatu, et ma arvasin, et kui võrkpallitrennid ka lisada, on seda niisama passimise aega linnas vähem ja poistel lõbusam. Umbes neli aastat käisid võrkpall ja jalgpall käsikäes. Ühest trennist teise ja kompromisse otsides ühelt võistluselt teisele. Täiesti uskumatu, kuidas see reaalselt toimida sai. Lõpuks muidugi oli mul juba juhe koos – ei suutnud enam otsustada, kuhu peaks minema või minemata jätma. Nii tuli ka see raske otsus teha. Mis siin salata, mina ja Vaido oleme suured otsused enda peale võtnud (jalgpall või võrkpall, Pärnu või Tartu). Loomulikult on kõik need otsused poistega läbi arutatud.
Tundub, et teil olid tõesti hullumeelsed ajad.
R: Eks selline hullumeelne elustiil paneb juba ise reeglid paika. Selleks, et vastu pidada, on vaja distsipliini ja rohkelt und. Selle eest hoolitsesin mina. Ega poisid ei pidanud millegi pärast muretsema. Nad teadsid, mis kell ja kus nad olema peavad ning nad täitsid seda vastu vaidlemata. Loomulikult on nad pidanud loobuma päris paljust: klassiga koos asjade tegemistest, reisidest, sõpradega koos veedetud ajast ja näiteks televiisori vaatamisest. Kuid nad pole selle üle kunagi kurtnud. Küll on pisaraid valatud, kui vahel harva pole emme saanud neid trenni viia.
Tuleme nüüd tänasesse päeva. Nagu ma aru saan, siis otsus Tartusse tulla tuli teie poolt?
V: Reene organiseeris selle!
R: See on tõesti nii, aga me arutasime kõik omavahel selle läbi. Eks teadmatust ja kõhklusi on olnud omajagu, aga elu paneb kõik paika. Kui enne Tartusse kolimist polnud nad sisuliselt võileibagi pidanud endale tegema, pesupesemisest ja triikimisest rääkimata – hea, kui teadsid, kus see pesumasin on -, siis päevapealt tuli neil ise kõigega hakkama saada. See, et nad endiselt meilt nõu küsivad, on minu meelest normaalne ja meile see väga meeldib. Nad teavad täpselt, milliste muredega minu ja millistega isa poole pöörduda. Poisid on suureks saanud ja järgmised tähtsad valikud on juba ainult nende endi teha, aga me oleme alati valmis oma arvamust avaldama, kui nad seda soovivad ja vajavad.
Eks neil väike hirm oli ikka sees, aga nad said natukene omaette olemist juba Pärnus harjutada koos Silver Maariga elades. Märt põdes kõige rohkem koolivahetust, aga klassijuhataja helistas nädal enne kooli algust ja ütles, et tal on n-ö tugiisik, kes aitab tal kohaneda ja sellest oli suur abi. Tartu klubi ees müts maha – nad on teinud kõik, et poistel hea oleks. Hendrik Rikand ja Alari Jõesaar on imelised inimesed.
Märt on alles 18-aastane, kuid teeb juba suuri tegusid nii rannas kui ka saalis. On see teie jaoks üllatav?
R: Minu jaoks ei ole. Ma arvan, et ta oli valmis juba ammu niimoodi mängima.
V: Me juba Pärnu ajal mõtlesime, et miks teda mängu ei panda. Venemaal teevad paljud 18-aastased selliseid esitusi. Miks siis üks eestlane ei võiks teha?
Kas Märdil on tulnud ette ka raskemaid hetki palliplatsil?
V: Sel hooajal ei tea, et oleks olnud, aga eelmisel oli küll. Mäletan, et rannas oli ta rünnakuga püstihädas. Kohati tundus, et Reene mängib ka temast paremini (Muigab.). Seejärel võttis Karl Jaani Märdi ette ja trennides keskendusid kõik (Siim, Timo Lõhmus ja Steven Kabanen) ainult Märdi rünnakule. Läks umbes kolm nädalat, kui ta hakkas taas normaalselt mängima.
R: Kui tal see period oli, siis me kaasaga mõtlesime küll, et nüüd on võrkpalliga kõik. Aga ta ise pole meile kunagi öelnud, et ei taha enam mängida. Kuigi ta on enda suhtes hästi kriitiline, oskab ta hinnata ka seda, kui tal kõik sujub.
Mis te arvate, millest võib Siimul puudu jääda, et olla tunduvalt rohkem platsil?
V: Mina arvan, et tal jääb hüppekõrgusest natukene vajaka. Ta ei ole nii loov kui Märt. Kui ta on kolm korda blokki ära löönud, siis saab alles aru, et võiks midagi muuta. Aga nüüd on ta hakanud juba natukene mõtlema ka. Areng on olnud märgatav. Tegelikult sai ta Sisekaitseakadeemiasse sisse ja tahtis politseinikuks õppida, aga me suunasime ta Tartusse nii tema enda kui ka Märdi pärast. Ta ei kahetse üldse Tartusse tulekut. Talle väga meeldib siin.
R: Mina jällegi usun, et tal on vaja head juhust. Väga paljud võrkpallurid on end ühe mänguga põhikoosseisu mänginud. Muidugi võiks ta natukene pikem olla, aga nii meie kui ka ta ise näeb, et tal on olemas libero omadused. Siimule sobib, kui tal on ainult üks ülesanne, millele keskenduda. Oleme näinud, kui hästi ta siis suudab mängida. Ma usun, et kui talle antaks rohkem võimalusi end näidata, siis võiks ta millagi ka põhikoosseisu pääseda.
Kas usute, et Märt oleks juba järgmisel hooajal valmis minema välismaale?
V: Me leppisime kokku, et raha pärast ta välismaale jooksma ei hakka. Las ta õpib veel paar aastat ja kui oskused on piisavad, siis võib ka juba raha taga ajada. Pole mõtet minna sama tasemega liigasse nagu Eesti oma või natukene tugevamasse pingile istuma. Siim võib samuti Eestis mängida ema-isa rõõmuks. Kõik ei peagi Eestist lahkuma. Oleme siin omavahel nalja teinud et, Märt paneb lepingusse klausli, et tuleb ainult siis, kui saab Siimu kaasa võtta (Naerab.).
R: Rääkisime, et järgmine aasta me ise välisklubi otsima ei hakka. Kui tuleb väga-väga hea pakkumine, siis mõtleks, aga ma arvan, et hetkel on tal veel vara Eestimaa tolm jalge alt pühkida. Ta on veel nii noor ja Tartu on hea klubi, kus edasi areneda. Kuigi ta on öelnud, et on valmis minema, saab ta väga hästi aru, et kiirustada pole vaja.
On neil ka muid huvisid peale võrkpalli?
R: Siimule meeldib poodides ringi tuuseldada. Ta võiks päev otsa asju valida. Märt on selline, et kui ta kohe endale midagi ei leia, siis jätab asja selleks korraks sinnapaika. Kui Märt milleski kahtleb, laseb ta Siimul otsustada, aga seda väga tihti ei juhtu. Eks me seda kardame, et kui naised mängu tulevad, siis võib võrkpall tagaplaanile jääda, aga õnneks on Märdil esimene suur armastus möödas ja sport võitis (Naerab.).
V: Märt on alates kümnendast eluaastast kõik sünnipäevaraha kõrvale pannud. Huvitav, kaugele ta välja jõuab sellega.
Kui tihti te poiste mänge vaatamas käite ja kui palju üldse võrkpalli jälgite?
R: Me oleme sisuliselt kõik mängud käinud kohapeal vaatamas ja ka välismaal oleme käinud. Meil on tohutult kahju, et me Jurmala rannavolle MK-etapile ei läinud. Ma arvan, et neil läks sellepärast seal nii hästi, et Eesti meistrivõistlustel jäi võit tulemata ja nad oli ülipettunud. Timo (Lõhmus) elas seda väga tugevalt üle, Märt natukene kergemini. Peale Jurmala on jäänud ehk üks võistlus ainult vahele. Eks me ikka natukene jälgime teiste käekäiku ka. Paraku välismaal pallivate eestlaste mänge ei kanta tihti üle, aga uudiseid ikka loeme. (Naerab.) Teie portaali vaatame iga 15 minuti tagant, et äkki on midagi uut tulnud.
V: Eks need Tartu otsad pikad ole, aga me ei kurda. Ostsime hiljuti uue auto, millega ainult mängudel käime. Kuu kilometraaž tuleb sinna 3000 kilomeetri kanti.
R: Reisimise peale läheb umbes 500 eurot kuus – hotellid, kütus jne. Oleme tegelikult väga arad reisijad, aga minemata ei saa ka jätta. Jaanuaris läheme Kosovosse. Usun, et see on meie jaoks paras katsumus. Mõtlesime, et kui Märt peaks välismaale minema, siis kolime linna väiksesse korterisse, kus millegi pärast muretsema ei pea ja saame hakata tema mängudel käima.
Kust te võtate selle jõu, motivatsiooni ja tahtmise, et käia igal poiste mängul ja veel nii kaugelt? Ma arvan, et paljud vanemad seda ei teeks, isegi kui neil oleks võimalus seda teha.
V: Poiste mängud on sõltuvust tekitavad, eriti siis, kui neil hästi läheb. On väga uhke tunne käia neid vaatamas!
R: See on asi, mis teeb mind õnnelikuks. On suur au ja uhkus elada koos oma lastega selliseid emotsioone läbi. Süda lihtsalt hüppab meeletust rõõmust, kui lastel midagi õnnestub ja tõmbub valust kokku, kui midagi metsa läheb. See on asi, mida peab ise kogema. Seda on väga raske sõnadesse panna. Ma olen kindel, et tänu võrkpallile ja eelkõige oma lastele olen palju parem inimene.
Kui nõudlikud te Märdi ja Siimu suhtes olete?
V: Ikka väga nõudlikud! Nii nagu Märt ühes intervjuus ütles, siis distsipliin oli meil kodus kõva. Aga pidigi olema, sest muidu ei jõua sporti korralikult teha. Üldiselt on meil ikka vastastikune usaldus. Mäletan, et ajasin kunagi Märdi nutma, kuna ta mängis kehvasti. Endal oli pärast seda nädal aega kehv tunne.
R: Teatud kontroll on siiani ja kui nad meile valetavad, siis nüüdseks nad juba teavad, et valel on lühikesed jalad (Naerab.).
Märt sai sel suvel esmakordselt ka koondisekutse. Oli see teie jaoks üllatus?
R: Me juba ammu mõtlesime, et miks seda kutset veel tulnud ei ole (Naerab.). Minu arvates oli ta valmis juba eelmise aasta kevadel minema, aga kuna rannavollevõistlused olid ees, siis jäi see asi katki. Järgmisest aastast võiks ta olla juba nende 14 mehe seas, kes hakkavad pidevalt mänge saama. Ta on valmis selleks.
V: Kutse tuli täpselt samal päeval, kui ta rannas enda näppu vigastas. Siis ta küsis meilt, et mis ta nüüd teeb. Ta on enda tervise suhtes ülimalt ettevaatlik ja arstiusku. Ta ei tunne oma keha või ei oska seda veel kuulata.
Kui palju te ise olete võrkpalliga tegelenud?
V: Mina hakkasin koolis mängima ja nii kui poisid minust paremaks said, lõpetasin ära. Tase läks liiga kõrgeks. Vanusega hakkasid valud tulema ja mõtlesin, et enda lõhkumisel pole mõtet. Kooli ajal pidin võistlema ühe kilomeetri jooksus ja ma teadsin, et võidan selle. Aga keegi sai midagi valesti aru ja mind pandi 10 kilomeetrit jooksma. Ma teadsin, et seda ma ei võida ja ei läinud üldse starti (Muigab.). Minu eesmärk oli ainult võit ja ma olen ka poistele öelnud, et kui midagi teete, siis ainult võidu peale. Läksin kunagi üht Pärnu esiliigavõistkonna mängu vaatama. Pärast seda ma ütlesin poistele, et enam nad sinna ei lähe, sest seal käis ainult lolli mängimine. Sport on tõsine töö.
R: Vaidot ei tohi poistega ühte võistkonda panna, sest siis läheb asi käest. Vaido on liialt võidu peal väljas (Naerab.). Poisid on ka, aga mitte nii palju. Mina põhi- ja keskkoolis mängisin pisut. Üldiselt olen selline pühapäevamängija. Teoorias olen ma tugev, aga praktika jätab kõvasti soovida (Naerab.). Tänu poegadele on võrkpall peensusteni selge.
Ning lõpetuseks igipõline küsimus: kas Märt peaks end lõplikult siduma ranna- või saalivõrkpalliga?
V: Kujult ja olemuselt on ta pigem saalivõrkpallur. Ma tunnen seda. Ja et olla tõeline rannavõrkpallur, peaks ta olema kindlasti üle kahe meetri pikk (Märt on 197-sentimeetrine – toim.).
R: Mulle meeldivad mõlemad. Rannas on Märt palju emotsionaalsem ja mulle see väga meeldib, aga kaldun ka pigem saali poole. Samas, rand on andnud talle väga palju juurde. Eks see saab olema tema esimene suur otsus.
Loe ka: INTERVJUU | Märt Tammearu hoovispordist, kasvatusest, eeskujudest, valikutest ja koondisest
