Eesti rahvusmeeskonna 24-aastane nurgaründaja Kevin Saar võttis esimesest välishooajast kaasa palju positiivset ning valmistub järgmisel nädalal algavaks koondiseperioodiks.
Šveitsi kõrgliigas poolfinaali jõudnud Luzerni Volley üks põhimehi rääkis Võrkpall24.ee’le antud intervjuus kaptenirollist, koondisesuvest ning paljust muustki.
Kevin, kas oled rahul, et valisid Šveitsi oma esimeseks välisriigiks?
Olen ikka. Sain kõvasti kogemusi. See oli minu jaoks ideaalne koht, kus enda võimeid esimesel välishooajal proovida ja näidata. Lõppkokkuvõttes olin oma meeskonnakaaslase Strahinja Brzakovici järel liiga teine punktikütt. Meie olime ilmselt ainsad mängijad kogu liiga peale, kes mängisid kõik geimid praktiliselt vahetusteta. Ilma igasuguse hirmuta olen valmis vastu võtma uut välislepingut.
Kohe esimesel välishooajal valiti sind meeskonna kapteniks. Oli see sinu jaoks suur üllatus?
Eks ikka oli üllatus, kuna ma ei teadnud, millisesse keskkonda ma lähen. Alguses tundus see asi kõvasti hirmsam. Kui esimeses trennis nägin meie diagonaalründajaid, kes mõlemad on 205-sentimeetrised, siis mõtlesin küll, et millised need teised mehed veel on, kui diagonaalid juba nii suured on. Esimeste trennidega sain aru, et siin pole sellist meest, kes suudaks meeskonda koos hoida ja ühel hetkel treener tuli minu juurde ja ütles, et ta näeb, kuidas ma juhendan teisi noori ja küsis, et kas ma sooviks kapten olla. Kuna ma noortekoondises olen kapten olnud, siis mõtlesin, et võiks ju proovida.
Kas Luzerni Volley näol oli tegemist profi- või amatöörmeeskonnaga?
Ütleme nii, et Luzern oli nagu Eestis Rakvere. Tööl käivaid mängijaid meil küll polnud, kuid see-eest 7-8 käisid koolis. Viis pallurit olid professionaalid.
Millised olid klubi eesmärgid hooaja alguses?
Klubi soov oli parandada eelmise aasta 5. kohta ehk jõuda esimese nelja hulka, kuigi kardeti, et see võib muutuda liiga raskeks. Meil see õnnestus ja klubi juhid olid hooaja lõpus meiega väga rahul. Kui nüüd klubide eelarveid võrrelda, siis esimesel kolmel võistkonnal oli meist vähemalt kaks korda suurem eelarve. Sellise eelarvega selline meeskond kokku panna ja lõpetada hooaeg neljanda kohaga oli igati suur asi nii meie kui ka klubi juhtide jaoks.
Seadsid sa ka endale mingeid eesmärke?
Soovisin servi ja blokki paremaks saada. Nende kahe elemendiga töötasin väga palju. Üheks suureks eesmärgiks oli leida ka stabiilsus, et kõikuvaid mänge tuleks vähe sisse. Kui vigu hakkas mängu jooksul liiga palju kogunema, siis hoidsin ennast tagasi. Üleüldiselt üritasin teistmoodi mängida. Kõik teavad, kuidas ma varem mängisin – kas käsi kullas või tagumik mullas.
Millises elemendis sinu hinnangul toimus suurim areng?
Kindlasti läks serv kõvasti paremaks ja ka kaitsemängus ning blokitegevuses toimus korralik areng. Rünnak ja servi vastuvõtt jäid samale tasemele, aga enda arvates on mul need kaks elementi kogu aeg head olnud.
Kui kõrgeks sa pead Šveitsi liiga taset?
Ma julgeks väita, et tase on sama kõva kui Eestis. Šveitsi liiga esimesed kolm meeskonda mängiks Eesti tippudega kui võrdne võrdsega. Järgmised kaks oleksid Rakvere ja Selveriga ühte masti ning ülejäänud oleksid TalTechiga sama tasemega meeskonnad.
Kuidas töötas klubi organisatoorne pool?
Plussiks oli kindlasti see, et mängijad paigutati korteritesse, mis asusid spordihoonele võimalikult lähedal. Klubil puudus aga oma fännklubi. Vahel oli mängudel 1-2 trummi, kuid fännisärke kui selliseid polnud. Suurimaks miinuseks oleks ehk see, et söögi pidid kõik mängijad ise endale muretsema. Välismängudelt tulles polnud meeskonnaga ühist söömist, vaid igaüks pidi ise vaatama, kust süüa saab.
Palun iseloomusta peatreener Liam Sketcherit.
Liami näol on tegemist Austraalia koondise teise treeneriga ja ta üritas kõik siia üle tuua, mis ta tegi koondises, kuid mängijate kvaliteet ei jõudnud sellele järgi. Kuigi mängijate tase oli madal, siis trenni ülesehitus ja läbiviimine oli igati tasemel. Kuna tegemist on noore treeneriga, siis vahepeal oli tal raskusi enda kehtestamisega, aga ta oskas väga hästi inimestega suhelda.
Milline oli klubi sisekliima?
Kahe aasta tagust Rakvere tunnet ma ei tundnud. Nii head meeskonnavaimu meil ei olnud, pigem võrdleksin seda eelmise aasta Pärnu hooajaga. Kui võitsime, oli meeskonnavaim väga hea, aga kui kaotasime, siis mitte nii hea. Eks kohalikud ikka viisid mind kala püüdma ja mägedesse ning kutsusid endale külla Šveitsi toite proovima – selle koha pealt oli kõik väga hästi.
Kui populaarne üleüldse võrkpall Šveitsis on?
See oleneb asukohast. Võtame näiteks põhiturniiri võitja ja hooaja teisena lõpetanud Amriswili meeskonna. Nad asuvad väikeses külakeses, kus on peamiselt ainult ettevõtted ja tehased. Seal peale võrkpalli muud spordiala polegi ning seetõttu on nad ka kõige rikkam klubi sealses liigas, sest sponsorid toetavad ainult neid. Kedagi muud pole seal toetada. Samas on Luzernis väga kõval tasemel jalgpall ja jäähoki ning võrkpallist on eespool isegi käsipall ja seetõttu on raske sponsoreid leida ning inimesi saali meelitada. Publikuhuvi on umbes selline nagu Eestiski: tugevamate klubide mänge käib vaatamas rohkem inimesi ja teiste omi vähem.
Räägi pisut lähemalt Šveitsi kultuurist, toidust ja inimestest.
Kui alkohol maksab umbes sama palju kui Eestis, siis suurimad hinnavahed tulevad välja lihatoodetes. Kui sa poest haarad korvi asju täis ja võtad ka mingisuguse lihajupi, selle hinda vaatamata, siis võib kassas makstes arve olla üle paarisaja euro, sest liha kilohind on seal 35-100 euro vahel, mille määrab see, kas liha on sisse ostetud või mitte. Inimeste poole pealt ütleks nii, et šveitslane on küllaltki sõbralik, kuid endasse tõmbunud rahvas. Oma asju nad teistega väga jagada ei taha.
Tegid Luzerniga aastase lepingu. Kas jätkad ka uuel hooajal Šveitsis või on mujalt huvi tuntud?
Ma ei tahaks veel praegu midagi väga öelda. Huvi on tuntud, kuid midagi kindlat veel pole. Nii palju võin öelda, et minule on silma peale pannud Kristo Kollo ja Rainer Vassiljevi endine koduklubi Schönenwerd ja ka Luzern ootab minult vastust, kas ma soovin neil jätkata või mitte.
Millises liigas sa ise end näeksid uuel hooajal pallimas?
Millest mul siin jäi väheseks, oli trenni kvaliteet. Juba treeningute kvaliteedi pärast sooviks hooaega jätkata mujal. Ise olen mõelnud, et võiks saada kuhugi tugevasse klubisse kasvõi kolmandaks või isegi neljandaks nurgameheks. Just sellel põhjusel, et saada tugevaid ja kvaliteetseid trenne ning õppida teistelt, kuidas nemad midagi teevad. See hooaeg olin ma ise nii-öelda isa rollis ja teised nurgaründajad õppisid minult. Minu eesmärgiks pole uuel hooajal saada põhikoosseisu mängijaks, vaid leida tugev klubi, kus edasi areneda. Kunagi tulevikus sooviksin kindlasti sellised liigad nagu Poola, Itaalia ja ka Türgi ära proovida.
Ning lõpetuseks: mida sa algavalt koondisesuvelt ootad?
Olen väga ootusärevil. Kuna Robert Täht saab pikema puhkuse, siis loodan, et ka mina saan lõpuks A-koondise eest käe valgeks. Pikemas perspektiivis soovin end mängida nelja nurgaründaja hulka, et saaksin teha terve koondisesuve kaasa. Põhikoosseisu mängijaks ma suure tõenäosusega lähiaastatel ei saa, sest selleks peaksin üle mängima Tähe, kes sarnaselt minule on rünnakusuunitlusega mängija. Mul on kindlasti vaja mõned hooajad tugevas klubis mängida, et regulaarselt ka koondises mänguaega saada. Kui tulevikule mõelda, siis suurim soov oleks koondises põhikoosseisus mehetegusid teha.
