Venemaal sündis eile suur spordiime, kui Kemerovo Kuzbass alistas kohaliku tšempionaadi finaalseerias Euroopa võrkpalli viimaste aastate valitseja Kaasani Zeniidi.
Kemerovo võitis seeria mängudega 3:1. Viimaseks jäänud neljadas kohtumises alistati kuulus vastane koduväljakul 3:1 (-21, 19, 22, 23).
Kemerovo edu taga on Soome võrkpallilegend ja äsja Venemaa koondise peatreeneriks palgatud Tuomas Sammelvuo, kes asus Kemerovo tüüri juurde 2016. aastal. Endise tippmängija juhendamisel lõpetas Kuzbass tunamulluse hooaja seitsmendal kohal, mullu jõuti aga juba poolfinaali ja teeniti neljas koht. Esimene medalivõit – ja kohe kuldne – tuli tänavu. Vaid 11 aastat tagasi 500 000 elanikuga Kemerovo linnas loodud klubi tiitlivõitu nimetatakse Venemaa meedias muinasjutuks.
Avaldame siinkohal täispikkuses Sport-Ekspressis eile ilmunud intervjuu 43-aastase Sammelvuoga.
Tuomas, esmalt, kuidas sa end hetkel tunned?
Seda, kui õnnelik ma olen, on keeruline sõnadesse panna, sest me saatsime täna korda ime (Sammelvuo ütleb vene keeles “чудо”). Oleme saavutanud kõik, mis on võimalik. Olen uhke kõigi meeskonnaliikmete ja iga klubis tegutseva asjaajaja üle. Ent kõige enam soovin ma tänada oma maagilisi mängijaid. Kuidas nad selle saavutuseni jõudsid ja mida hooaja jooksul läbi elasid… Seda pole võimalik kirjeldada.
Kui sulle oleks öeldud enne hooaja algust, et Kemerovo tuleb tänavu Venemaa meistriks, kuidas sa reageerinuks?
Ma poleks seda uskunud. Mul on praegugi seda raske uskuda. Keegi poleks seda uskunud. Kuid tegelikult on mul hea meel, et me ei seadnud endale konkreetset eesmärki, vaid mängisime lihtsalt võrkpalli, tegelesime oma igapäevase tööga ja arendasime klubikultuuri. Ja isegi praegusel hetkel, mil oleme oma edu tipul, peame jääma kahe jalaga maa peale. Peame saama veel tugevamaks ja arendama oma klubi struktuuri. Peame looma õhkkonna, kus me saame üha paremini tööd teha. See on meie peamine eesmärk. Tulemused tulevad sel juhul iseenesest. Peame lihtsalt tööd tegema (Sammelvuo kasutab taas venekeelset sõna “работа”). Olen klubi üle eriti õnnelik, sest Kemerovo on tegutsenud vaid 11 aastat. Inimesed on teinud siin uskumatut tööd. Tänan nii toetajaid ja partnereid – nemad on andnud Siberile võimaluse arendada siinset sporti.
Mida meeskond nüüd tegema hakkab? Kas oled šampusest juba sõõmu võtnud?
Ausalt öeldes veel mitte. Võib-olla homme. Üleüldiselt pole mul palju vaba aega, sest pean hakkama lähiajal Venemaa koondisega tööd tegema. Kuid see on muidugi suurepärane, et elus on sellised momendid, mis väärivad tähistamist. Ma arvan, et võtan nüüd paar vaba päeva ja siis asun koondisesuveks end ette valmistama.
Kas sulle ei tundunud, et Zeniit alahindas teid?
Ma ei oska seda öelda. Jah, võib-olla meie esimest võitu Kaasanis võis pidada õnnetuseks, aga kui sa võidad kolm mängu, siis see ei saa olla enam õnnetus. Zeniit on maailma parim klubi. Nad on seda ka tänavuse hooaja jooksul tõestanud. Ja ausalt öeldes ei muuda ka see, et me neid finaalseerias võitsime, seda fakti. Kaasan on jätkuvalt maailma parim klubi.
Loomulikult saime enne finaali aru, et keegi ei usu meie võimalustesse. Eilegi oli väga raske moment (Kemerovo kaotas teisipäeval kolmanda mängu 0:3 – toim.). Pärast kaht võõrsil saavutatud võitu ei suutnud me esimeses kodumängus keskendumist vajalikul tasemel hoida. Tahtsime näidata endale ja kogu maailmale, et suudame mägesid liigutada. Kuid me polnud sel hetkel piisavalt agressiivsed. See oli minu kui treeneri vastutusalas. Kaasan mängis kolmandas kohtumises ka imeliselt. Kuid selle mängu kaotus aitas meid. Kuid ma ei saa Zeniidi kohta midagi öelda, neil on imelised mängijad.
Neljandas geimis oleks varumängijate pingil peaaegu kaklus alanud. Kõik olid sedavõrd emotsionaalsed. Mis seal õigupoolest juhtus?
Mul pole õrna aimugi. Ma isegi ei märganud, et midagi juhtus. Keskendusin mängule. Meie eesmärk oli pühenduda väljakul toimuvale ja mitte pöörata tähelepanu mujal toimuvale. Mängijad tulid sellega hästi toime.
