fbpx
Close

INTERVJUU | Türgist Tuneesiasse kolinud Raadik: sain hiljuti aru, mida tähendab, kui süda murdub

Karl Rinaldo
Andrus Raadik koos elukaaslase Elina ja tütre Sadega täna hommikul päikeselises Sfaxis. | Foto: erakogu

Eesti rahvusmeeskonna nurgaründaja Andrus Raadik tunneb end tänu pere toele hästi, olgugi et viimased kuud pole pärnaka karjääris olnud kergemate killast.

33-aastane Raadik sõlmis sügisel, vahetult enne hooaja algust, lepingu Türgi kõrgliigaklubi Arhaviga. Paraku tekkisid meeskonnal mängijate ees võlgnevused juba esimesel palgapäeval. Aja kuludes probleemid süvenesid, Raadik lahkus klubist ning võttis jõulud vastu juba oma uues peatumispaigas, Aafrika põhjarannikul asuvas Sfaxi linnas. Temast saab jaanuari keskel esimene eestlasest võrkpallur, kes mänginud Tuneesia liigas.

Heatujulisel Raadikul polnud selle vastu midagi, et Võrkpall24 teda jõululaupäeva õhtupoolikul tülitas, sest teises kultuuris ja kliimas ei saa niikuinii aru, et praegu pühad on. Intervjuugi andis ta vahetult pärast treeningut.

Andrus, olid endale juba Türki minnes teadvustanud, et Arhavi-suguses võistkonnas võivad tekkida palkade maksmisega probleemid. Kas seepärast lahkusidki klubist nädal aega tagasi?

Jah, ütleme nii, et tasuta tööd ei tee.

Seega kartus sai tõeks.

See sai tõesti tõeks. Et taolises klubis probleemid võivad olla, teavad kõik, aga et see nii hull on, poleks osanud oodata. Ja ega seda päris täpselt ette teada polnud ka võimalik. Sain ainult esimese kuu palgast ühe osa kätte, edasi ei tulnud midagi. Iga päev lubati tomorrow ja next week (“homme” ja “järgmisel nädalal”). Nüüd läheme kohtuteed. Aga eks iga igal halval asjal on elus oma hea pool.

Lahkusid Arhavist koos Rootsi koondislase Fredrick Gustavssoniga. Kas teie olite ainsad, kellele palgad kätte ei jõudnud?

Ei olnud. Mitte kellelegi ei makstud. Klubi on suurtes raskustes.

Kui raha kõrvale jätta, siis kuidas Türgis veedetud kahele kuule tagasi vaatad?

Türgi kui riigi pluss on hea söök, odav elu ja päike, mis paistis õnneks kogu seal veedetud aja jooksul. Vihma hakkas sadama alles nüüd, kui ära tulime. Türgi meistrivõistlused pole nii tugeval tasemel nagu tippaegadel, aga tegu on jätkuvalt hea liigaga. Meistrivõistluste neli tagumist võistkonda, kuhu ka meie kuulusime, olid nii, nagu nad olid. Arhavi võistkond polnud väga professionaalne. Võib-olla mõjus otse koondisest Arhavisse minemine eriti suure kukkumisena. Esimene peatreener lasti kiiresti lahti, seejärel treenisime pikka aega omapäi, kuni lõpuks tuli uus mees. Ometi oli meil enamikes mängudes võimalik vastaseid üllatada, kui oleks ainult natukene suutnud paremini tegutseda.

Millised variandid sul Türgist lahkudes laual olid?

Agent Nisse Huttunen tegeles nende asjadega. Kui suvel polnud laual sisuliselt midagi, siis nüüd tekkis lausa valikuvõimalus. Valisin nelja meeskonna vahel. Türgist tundis huvi üks liiga keskmik ja üks tagumise otsa sats, Prantsusmaalt tegi pakkumise kõrgliiga viimane meeskond Nice ja Tuneesiast Sfaxien. Türgit ei valinud ma põhimõtte pärast. Mul on selle riigi vastu mõnda aega allergia, ei taha sinna puhkama ka minna. Võtsin seekord vastu puhtalt numbriliselt parima pakkumise.

Öeldakse, et Tuneesiasse satuvad mängijad tihti karjääri lõpuaastatel tulevikku kindlustama. Ära ütle, et see samm tähendas sinugi jaoks sama!

(Muigab.) Ei-ei! Ma ei tulnud siia karjääri lõpetama. Otsin põnevaid väljakutseid. Samamoodi valisin ju Türgi, lihtsalt seal sai lõpuks liiga palju põnevust. Ma ei langeta valikut pelgalt liiga tugevuse põhjal, vaid vaatan, kus oleks kogupakett huvitav. See on Aafrika. Näen ja kogen siin miskit, mida muidu vaataksin ainult teleri vahendusel.

Kevadel su karjäär seega läbi ei saa?

Miks peaks saama! (Muigab.) Mul on mõned head aastad veel aega, enne kui laps kooli läheb. Elu on üllatusi täis.

Millise esmamulje Tuneesia ja 300 000 elanikuga Sfax on jätnud?

Elame praegu hotellis. Pesu oli hommikul nii ilusti pestud ja kokku pandud, et polegi sellist asja varem näinud. Söök on samuti väga hea. Muus osas on vist nii, nagu ukrainlasest diagonaalile (Andrei Tuptši – toim.) meeldib öelda – nii kaua, kui sa hotellist välja ei lähe, on kõik super. Linn on räpane ja liiklus sutsu hullem kui Türgis.

Oled sa juba selgusele jõudnud, kui tugeva liigaga on tegemist?

Trennis oli täna (eile – toim.) ainult seitse mängijat, kuna viis tuneeslast valmistuvad rahvusmeeskonnaga jaanuarikuiseks OM-kvalifikatsiooniks. Ma ei kujuta ettegi, mis tasemega need viis meest olla võiksid. Samas mäletan, et Eesti koondisega me neile paar aastat tagasi ühe omamoodi mängu kaotasime, nii et väga kehvad nad ei tohiks olla. Liigas peaks olema meie suur konkurent tabeli liider Tunis, kellele avamäng kaotati. Ukrainlase hinnangul peaksime kõiki teisi võistkondi 3:0 võitma.

Kas mingeid sarju veel mängite?

(Puhkeb naerma.) Siin mängitakse kõvasti erinevaid karikaid välja. On Tuneesia karikas, Araabia karikas, Aafrika karikas ja siis veel Tuneesia – Egiptuse karikas. Selle viimasega pidi olema nii, et kuna nad ei saa omavahel eriti hästi läbi praegu, siis meie seekord Egiptuses toimuvale turniirile ei pidavat vist minema. Järgmisel aastal, kui turniir toimub Tuneesias, pole aga egiptlased tulemas. Jääb natuke arusaamatuks, et miks sellist karikat siis üldse välja antakse, kui igal aastal jäävad ühe riigi meeskonnad kõrvale.

Kas sa usud, et saad treeningutel korraliku koormuse kätte, et oma taset hoida?

Jah, ma usun küll, sest Sfaxieni peatreener on serblane, endine Türgi koondise juhendaja Josko Milenkoski, kelle käe all mängis mõned aastad tagasi Ankara Ziraat Bankasis Oliver Venno. Ikkagi nimekas mees. Vaatame, mis siin sündima hakkab. Isegi kui liiga on nõrk, siis ega mina seepärast asja lihtsamalt võta. Nädal aega kodus olemist tekitas kiiresti isu uuesti võrkpalli mängima hakata. Armastus ala vastu ongi see, mis mind võrkpalli juures jätkuvalt nii tugevalt hoiab.

Sinuga lendasid Tuneesiasse ka elukaaslane Elina ja tütar Sade. Kui palju nende tugi sind aitab?

Mul on vedanud, sest olen leidnud endale ülitoetava elukaaslase. Elina ütles ka Tuneesia variandi kohta, et kui ma ise tahan, siis lähme aga. Ja Elina tuli koos kahekuuse lapsega kaasa. Igaüks võib-olla ei julgeks nii pisikese lapsega sellist sammu ette võtta.

Kui palju su elu pärast tütre sündi on muutunud?

See on uskumatu tunne! Ma ei kujutanud ette, et lapse sünd sellise põntsu panna võib. Kui Türgis olin ja laps sündis, sain paar päeva puhkust ja lendasin koju Soome. Kohe, kui pidin tagasi Türki minema ja lõin koduukse kinni, sain aru, mida tähendab, kui süda murdub. Kaks-kolm nädalat pärast seda olid pagana rasked. Ma lihtsalt ei suutnud lapsest eemal olla. Kui olin tasapisi maha rahunenud, siis hakkasid tekkima klubiga probleemid. Aga vastus su küsimusele: väga palju muudab. (Muheleb.) Sul võib jääda näiteks hommikusöök pooleli, kuna kogu tähelepanu on lapsel.

Kas sa magada saad?

Jaa, meil on selles suhtes vedanud, et laps ei nuta eriti palju. Vahepeal magan isegi liiga hästi. Aga öösiti, kui Elina last toidab, püüan ka end ikkagi üles ajada, sest see on ju meie mõlema laps. Miks peaksin mina magama, kui tema lapsega tegeleb. See on ju teamwork! (Muigab.)

Mulle tundub, et ka Elinal on vedanud! Kui kaua Tuneesias hooaeg peaks kestma?

Kui see Tuneesia – Egiptuse karikamäng peaks toimuma, siis 15. maini. Aga kui ei toimu, siis saab läbi juba varem.

Lõpetuseks, kas loodad järgmisel suvel ka koondisse pääseda?

Ma ei mõtle nii pikalt ette praegu. Me ei tea, kes treenerikski saab, aga olen realist – minul tõenäoliselt sinna enam asja pole. Meil on minu arust mitmeid häid noori, keda koondisse võtta. Aga kui mind kutsutakse, siis muidugi tulen. Ust ma kinni ei löö.

Loe ka: Türgist lahkunud Raadik võttis vastu aafriklaste pakkumise

scroll to top