fbpx
Close

INTERVJUU | Võru naiskonna üks liidreid Hanna-Liisa Ilves: armastus võrkpalli vastu saab muudest asjadest võitu

Reijo Mälton
Hanna-Liisa Ilves (8) ja Võru naiskond. | Foto: Võrumaa Spordiliit

Eile õhtul sai avapaugu kahe võiduni peetav naiste meistriliiga veeranfinaalseeria Võru Võrkpalliklubi/Barruse ja Viljandi Metalli vahel. Kodupubliku kurvastuseks kaotasid võrulannad kohtumise viiegeimilise lahingu järel 2:3.

Sel hooajal võrokate üheks liidriks kujunenud nurga- ja temporündajana tegutsev Hanna-Liisa Ilves tõi kaotajate paremuselt teise punktikütina 11 silma (+6). Nagu intervjuus Võrkpall24-le selgub, tegeleb igapäevaselt küünetehnikuna töötav heledapäine piiga võrkpalliga puhtalt suurest armastusest ala vastu. Lisaks uurisime eilse mängu, hooaja senise käigu ja veebruari lõpus 24-aastaseks saanud mängija rolli kohta võistkonnas.

Hanna-Liisa, täna (eile – toim.) valus 2:3 kaotus, kuigi juhtisite veel 2:1. Kuidas ise seda kohtumist kommenteerid?

Mäng ja võitlus oli iseenesest ilus ja pealtvaatajatele põnev jälgida, kuid kokkuvõttes väsisime ära. Minul isiklikult läks mingil hetkel eikusagilt mängutuju ära ja ei suutnud enam seda üles leida. Ma polnud emotsionaalselt enam mängus sees. Kertu (Laak) oli väga hea ja kohati jäime tema pidurdamisega tõsiselt hätta (Eesti koondislane tõi lõpuks hooaja punktirekordit tähistama 42 punkti – toim.).
Samas mingitel hetkedel saite Laagi pidurdamisega kenasti hakkama.
Ma pole küll statistikat veel vaadanud. Eks ta sai ka enamus tõstetest. Sellise koormuse peale tulebki väsimus ja ka mõni eksimus sisse, aga ta pidas lõpuni vastu. Meie võitlesime nii, kuidas jaksasime, ja üldpildis võib mänguga rahule jääda. Loodame, et laupäeval saab veel näha põnevat ja võitluslikku lahingut. Siis on meil ka võistkonna raudvara Haide (Haring) olemas, kes tänasel mängul puudus “moodsa tõve” tõttu.

Mida peaks laupäeval toimuvas kordusmatšis paremini tegema, et viia seeria otsustavasse mängu, mis toimuks pühapäeval teie koduplatsil?

Me nüüd ei tea, mis Kaisast (Bahmatšev) laupäeval saab, midagi juhtus põlvega. Loodame parimat, et lihtsalt ehmatus. Kindlasti peame olema emotsionaalselt kõik kohal ja endast maksimumi andma. Olen valmis platsil rohkem rääkima ja teisi ergutama, sellega hoian ka enda mänguvoolu kõrgemal tasemel.

Kaisa Bahmatšev. | Foto: Võrumaa Spordiliit

Oskad sa öelda, kui tõsiselt ta end vigastas?

Pealtnäha mitte nii hullusti kui eelmisel korral. Ta ise arvas, et võib-olla on valmis laupäeval mängima, kuid eks see selgub paari päeva jooksul, kas annab tunda. Õnneks on meil ka väga hea teine side Roosmarii (Räim), kes täitis kenasti need kingad, kui Kaisa põlvega “out” oli.

Võru on juba aastaid mänginud natukene ebastandardset võrkpalli. Kas sinu arvates on see toonud edu või peaksite minema n-ö tavavõrkpallile üle?

Ma arvan, et Võru hing on see, mis on meid hoidnud sellisel kursil. Me oleme kõik võrukad, elame Eesti eri paikades, trenni saame koos teha haruharva, kuid mänguks oleme alati komplekteeritud. Meie treener armastab öelda “säti ära” ehk võrkpalliarmastus saab muudest asjadest ja tegevustest võitu.

Kas hooaeg on kulgenud seni nii nagu olete soovinud?

Kuigi olin ise võrkpallist mõnda aega eemal, siis tunnen ennast küll selliselt, nagu polekski aastat vahele jäänud, pigem isegi üllatanud ennast. Võistkonna seisukohalt võttes arvan, et meie kulg on olnud positiivses suunas. Me oleme teinud vōistkondlikult väga ilusaid mänge, mis ongi meie eesmärk. Vaatamata tänasele kaotusele tegime ilusa etteaste ja see kasvatas isu võrkpalli järgi veelgi.

Mis olid Võru naiskonnal hooaja eesmärgid?

Nagu igal hooajal, siis ka sel aastal põhieesmärk on jõuda medalile. Kindlasti ka nooremate mängijate kogemustepagasi suurendamine ja täiendamine. Balti liigas olid eesmärgid olid samad – tulla medalile ja anda noortele kogemusi. Meil on palju noori mängijaid, peamiselt käisimegi naabritel külas noortega, et anda neile tulevaseks aastaks juba mingi kogemus Balti liigast. Käisin ise ka ühel korral Leedus noorematega mängul, oli super. Ei mingit väristamist, kõik mängisid nagu kulda. Eesmärk oligi kasvatada neis julgust ja anda rahvusvahelist kogemust.

Ütlesid, et olid aasta võrkpallist eemal. Miks otsustasid taas Võrule appi tulla?

Võrkpalli isu oli niivõrd suur, kuid mujale kui Võru naiskonda ma poleks mängima läinud. Minu süda ja hing kuuluvad “ummamuudu” linnale. Kui mängin, siis ainult Võru eest.

Oled võistkonnas kujunenud üheks liidriks ja saad palju tõsteid. Kuidas see roll sulle endale sobib?

Tegutseksin ise parema meelega nurgaründajana, kuid olen saanud kõik positsioonid läbi käia. Aga kuna võrkpall on võistkondlik spordiala, siis tuleb teha ikkagi seda, mis on võistkonnale kasulikum. Olen sellega juba harjunud ja ütleme nii, et olen leidnud endas selle kindluse, et sobin siiski temporündajaks.

Teil on segu noorematest ja vanematest mängijatest, mis on ideaalne kooslus. Kuidas on naiskonnas sisekliima?

Saame kõik omavahel läbi. Kuna oleme enamuse ajast kõik laiali erinevates linnades, siis mingeid istumisi terve naiskonnaga kahjuks veel korraldada pole olnud võimalik. Küll aga väiksemas koosseisus on olnud mingeid õhtuid, kus saame pundiga kokku ja vaatame võrkpalliülekannet. See hoiab võistkonda tervikuna. Igal aastal käime jaanuari alguses Nõiariigis laagris, ka sel aastal sai käidud – väga äge oli. Hommikul ja päeval tegime trenni, õhtul olid seltskondlikud tegevused.
Iseloomusta treenerite duot Raivo Jeenas-Alar Kaljuvee.
Ütleks, et sobivad väga hästi ühte seltskonda. Alar on selline rahulik, Raivo natuke riiakam ja keevalisem. Võib öelda, et Alar tõmbab Jeenasel tuure pisut maha ning ka Raivo on rahulikum, kui nad koos tegutsevad.
Oled esindanud kümmekond aastat tagasi Eesti noortekoondist. Kas on olnud mõttes ka täiskasvanute koondise dress selga tõmmata?
Jah, miks mitte. Siis, kui rohkem treeningutel osalesin, mõtlesin ikka, et kunagi tahaksin Eesti rahvuskoondist esindada. Praegu ei saa öelda, et väga aktiivselt võrkpallielus kaasa löön. Kuna võrkpalliga leiba lauale ei too, siis trennides käimine on töö tõttu raskendatud.
Hanna-Liisa Ilves (13) on Eestit esindanud ka koos Kertu Laagiga (9). | Foto: Pärnu Võrkpalliklubi
Ning lõpetuseks: kui tähtis on see nii mängijatele kui ka väikese linna elanikele, et Võru on vähemalt ühe võrkpallivõistkonnaga esindatud Eesti kõrgeimas liigas?
Usun, et väga paljud – kui mitte pooled – võrukad elavad Võru naiskonnale sellel teekonnal kaasa ja see on kindlasti nii nende kui ka meie jaoks väga tähtis, et Võrul oleks naiskond, kus mängivad kõik hingelt ja olemuselt vōrukad. Tuleb peale andekaid tahtmist täis noori, kes on valmis võrkpalli Võrus sellisel tasemel hoidma.
scroll to top