Eile õhtul sai avapaugu kahe võiduni peetav naiste meistriliiga veeranfinaalseeria Võru Võrkpalliklubi/Barruse ja Viljandi Metalli vahel. Kodupubliku kurvastuseks kaotasid võrulannad kohtumise viiegeimilise lahingu järel 2:3.
Sel hooajal võrokate üheks liidriks kujunenud nurga- ja temporündajana tegutsev Hanna-Liisa Ilves tõi kaotajate paremuselt teise punktikütina 11 silma (+6). Nagu intervjuus Võrkpall24-le selgub, tegeleb igapäevaselt küünetehnikuna töötav heledapäine piiga võrkpalliga puhtalt suurest armastusest ala vastu. Lisaks uurisime eilse mängu, hooaja senise käigu ja veebruari lõpus 24-aastaseks saanud mängija rolli kohta võistkonnas.
Hanna-Liisa, täna (eile – toim.) valus 2:3 kaotus, kuigi juhtisite veel 2:1. Kuidas ise seda kohtumist kommenteerid?
Mida peaks laupäeval toimuvas kordusmatšis paremini tegema, et viia seeria otsustavasse mängu, mis toimuks pühapäeval teie koduplatsil?
Me nüüd ei tea, mis Kaisast (Bahmatšev) laupäeval saab, midagi juhtus põlvega. Loodame parimat, et lihtsalt ehmatus. Kindlasti peame olema emotsionaalselt kõik kohal ja endast maksimumi andma. Olen valmis platsil rohkem rääkima ja teisi ergutama, sellega hoian ka enda mänguvoolu kõrgemal tasemel.
Oskad sa öelda, kui tõsiselt ta end vigastas?
Pealtnäha mitte nii hullusti kui eelmisel korral. Ta ise arvas, et võib-olla on valmis laupäeval mängima, kuid eks see selgub paari päeva jooksul, kas annab tunda. Õnneks on meil ka väga hea teine side Roosmarii (Räim), kes täitis kenasti need kingad, kui Kaisa põlvega “out” oli.
Võru on juba aastaid mänginud natukene ebastandardset võrkpalli. Kas sinu arvates on see toonud edu või peaksite minema n-ö tavavõrkpallile üle?
Ma arvan, et Võru hing on see, mis on meid hoidnud sellisel kursil. Me oleme kõik võrukad, elame Eesti eri paikades, trenni saame koos teha haruharva, kuid mänguks oleme alati komplekteeritud. Meie treener armastab öelda “säti ära” ehk võrkpalliarmastus saab muudest asjadest ja tegevustest võitu.
Kas hooaeg on kulgenud seni nii nagu olete soovinud?
Kuigi olin ise võrkpallist mõnda aega eemal, siis tunnen ennast küll selliselt, nagu polekski aastat vahele jäänud, pigem isegi üllatanud ennast. Võistkonna seisukohalt võttes arvan, et meie kulg on olnud positiivses suunas. Me oleme teinud vōistkondlikult väga ilusaid mänge, mis ongi meie eesmärk. Vaatamata tänasele kaotusele tegime ilusa etteaste ja see kasvatas isu võrkpalli järgi veelgi.
Mis olid Võru naiskonnal hooaja eesmärgid?
Nagu igal hooajal, siis ka sel aastal põhieesmärk on jõuda medalile. Kindlasti ka nooremate mängijate kogemustepagasi suurendamine ja täiendamine. Balti liigas olid eesmärgid olid samad – tulla medalile ja anda noortele kogemusi. Meil on palju noori mängijaid, peamiselt käisimegi naabritel külas noortega, et anda neile tulevaseks aastaks juba mingi kogemus Balti liigast. Käisin ise ka ühel korral Leedus noorematega mängul, oli super. Ei mingit väristamist, kõik mängisid nagu kulda. Eesmärk oligi kasvatada neis julgust ja anda rahvusvahelist kogemust.
Ütlesid, et olid aasta võrkpallist eemal. Miks otsustasid taas Võrule appi tulla?
Võrkpalli isu oli niivõrd suur, kuid mujale kui Võru naiskonda ma poleks mängima läinud. Minu süda ja hing kuuluvad “ummamuudu” linnale. Kui mängin, siis ainult Võru eest.
Oled võistkonnas kujunenud üheks liidriks ja saad palju tõsteid. Kuidas see roll sulle endale sobib?
Tegutseksin ise parema meelega nurgaründajana, kuid olen saanud kõik positsioonid läbi käia. Aga kuna võrkpall on võistkondlik spordiala, siis tuleb teha ikkagi seda, mis on võistkonnale kasulikum. Olen sellega juba harjunud ja ütleme nii, et olen leidnud endas selle kindluse, et sobin siiski temporündajaks.
Teil on segu noorematest ja vanematest mängijatest, mis on ideaalne kooslus. Kuidas on naiskonnas sisekliima?
