fbpx
Close

INTERVJUU | Argo Meresaar: poiste tehnilised vajakajäämised tekitavad paratamatult hämmingut

Argo Meresaar (vasakul) koos Eesti U17 koondisega. | Foto: Volejbola klubs Ezerzeme

Lõppenud nädalavahetusel Rumeenias toimunud noormeeste U17 vanuseklassi EM-i valiksarjas alagrupis Rumeenia ja Sloveenia järel ning Taani ees kolmanda koha saanud Eesti koondise peatreeneri Argo Meresaare sõnul torkas silma, et meie noormehed on väljakul liiga pehme ja leebe olekuga. „Rohkem nahaalsust oleks vaja,“ põrutab otsese ütlemisega treener.

Milliste ootustega koondis Rumeeniasse sõitis?

Ootused oleksid olnud kindlasti suuremad, kui kaasas oleks olnud üks meie liidritest, Kaspar Vider, kes vigastas märtsis oma põlvesidemeid ja läheb juunis operatsioonile. Eks see tõmbas edasipääsulootusele rasvase joone peale. Kaspar oli üks meeskonna kolmest kindlast vedajast ja usun, et temast oleks turniiril palju sõltunud.

Olen ise Tartus Kaspari treener ja kõrvalt jälginud ta käekäiku ning võin kinnitada, et tegemist on ülimalt pühendunud noormehega, kes on viimase aastaga teinud suure arenguhüppe. Tundsime temast Rumeenias puudust.

Kui Rumeeniasse kohale jõudsite ja nägid turniirieelseid treeninguid, siis missuguse esmamulje vastased Sulle jätsid?

Ega me näinudki vastaste treeninguid, kuigi pidime mängueelsel päeval trenni tegema. Põhjuseks see, et meie reis Ploiestisse oli üks suur seiklus – proovisime kaks korda Varssavi lennuväljale maanduda, aga ei õnnestunud. Puhus kõva küljetuul, inimesed lennukis oksendasid ja kuna lennukil hakkas kütus ka lõppema, otsustas kapten, et Varssavi asemel tuleb maanduda 130 kilomeetri kaugusel olevasse Lodzi lennujaama. Sealt tulime bussiga tagasi Varssavisse, kust pääsesime alles õhtul edasi Bukaresti ja sealt edasi Ploiesti suunas liikuma.

Kõlab päris äreva olukorrana, kas sellised üleelamised mõjusid kuidagi ka võistkonnale?

Ma ei taha selle taha pugeda, kuigi kohale Ploiestisse jõudsime alles kella kahe paiku öösel. Poole kolmest said poisid magama, hommikul läksime kohe trenni ning õhtul oli juba esimene mäng. Eks ta ebameeldiv oli ja küllap ka väsimusepitseri mängijatesse jättis, kuid sellistest asjadest tuleb lihtsalt üle olla.

Aga kui Sa nägid siis juba turniiril neid vastaseid, siis mis need esmased emotsioonid olid?

Tehniliselt tundusid kõik kolm meeskonda meist paremad olevat, isegi seesama Taani, keda me küll 3:0 võitsime. Vastaste tehniline üleolek hakkas just eriti geimi lõppudes välja lööma. Oleme neid asju abitreener Marko Vantsiga ka toonitanud, ent me ei suutnud lihtsaid asju tähtsatel hetkedel ära teha. Küll ei suutnud servi vastuvõttu oma poolele jätta, küll suunasime kaitses üles toodud palli tõsteks antenni taha, küll ei suutnud lihtsaid palle mängides suid avada. Lisaks toon välja ka kindla liidri puudumise. Kui meie hakkasime geimide lõpus väristama, siis nii Rumeenial kui Sloveenial tõsteti geimi lõppudes oma liidritele kõrged pallid ette ja nad lõid need ka ära.

Kui hindad tehnilist poolt, siis milles meie mängijad hetkel jäävad alla? Rumeenia ning Sloveenia, Taanist rääkimata pole ilmselt isegi mitte Euroopa tipud?

Kuna meil oli võistkonnaga kaasas statistik Mihkel Sagar, siis oli hea võimalus meeskonnaga ühiselt vaadata ja analüüsida mänguvideosid. Sain koosolekutel videotest poistele näidata, kuidas teevad asju vastased ja mismoodi meie. Silma hakkasid kaitseasendid, liigne tõmblemine, kuigi saaks palju rahulikumalt ja teadlikumalt kaitses mängida. Needsamad geimilõpud, kontrapallide ette tõstmised – kui vastased jõudsid enamjaolt rünnaku üles ehitada, siis meil olid antud tõsted alatihti antenni taga või 4-5 meetri peal.

Kõiges oli näha, et vastased on tehnilistelt oskustelt paremad kui meie. Meil on väga paljudel mängijatel sellised omad kiiksud küljes. Eestlasi on seni ikka osavateks ja hea tehnikaga mängijateks peetud, kuid tehnilise korrektsuse ja kvaliteedi vahe vastastega oli silmaga märgatav.

Ehk on see meie koondise eripära, aga vähemalt pooltel mängijatel on erinevad tehnilised vajakajäämised küljes. Kuna koondis saab kokku üsna harva, püüdsime ka kohapeal hommikustel treeningutel tähelepanu pöörata suurematele tehnilistele vajakajäämistele. Suurim murekoht oli kahtlemata blokk, sest osad poistest polnud kuulnudki, mis asi on ristsammuga blokk! Sellised asjad tekitavad paratamatult hämmingut, kuna koondisse kutsutud noormeestel peaks sellised elemendid kahtlemata tuttavad ja selged olema.

Kas me peaksime kuidagi ühtlustama tehnika õpetamist Eestis?

Meil võiks olla mingi standard, mis vanuses lapsed teatud elemente või asju õppida ja osata võiksid. Kasvõi soovituslikult treeneritele. Saan aru, et igal noortekoondisse tulijal on omad väikesed tehnilised eripärad, aga laias laastus peaks olema ikkagi teada, milliseid oskusi ja pagasit oleks treeneri poolt talle vaja kaasa anda. Meil on aga nii, et osad noortetreenerid on harjunud asju ühte moodi tegema, teised teistmoodi. Võiks olla nii vanematele, noorematele kui ka keskmistele treeneritele selline enam-vähem ühtne standard ja arusaam, mismoodi võiks väljakul toimuv välja näha.

Ole hea, proovi lühidalt kokku võtta need kolm mängu. Kõigepealt Rumeenia-Eesti 3:1 (25:20, 22:25, 25:23, 25:19).

Tegime iga mängu kohta põhjaliku analüüsi ja tänu Mihklile oli meil kasutada ka poole aasta tagune video, kus see Rumeenia – kuigi tal oli siis paar meest puudu – nägi välja natuke kandilisema ja käpardlikumana.

Aga koduseks turniiriks olid nad arengus edasi läinud – varem mängisid keskelt meetrit, nüüd juba õiget tempot. Selle vana video põhjal – mitte et me alahindasime neid – aga ootasime natuke nõrgemat vastast küll. Ometi mängisime nendega nagu võrdne võrdsega – hoolimata numbritest me ikkagi dikteerisime seda mängu kuni kolmanda geimi lõpuni. Siis hakkasid saalis olnud 200 pealtvaatajat põrgulärmi tegema ja meie kutid vajusid ära, sest pole harjunud sellise kaasaelamisega. Samas Rumeenia mängijad said indu juurde – seal tekkis selge pööre.

Lõpuks Rumeenia võitis ka Sloveeniat ja kindlasti oli see kaotus sloveenidele kordades hullem laks kui meile. Sloveenia oli kõikide parameetrite järgi parem võistkond.

Aga mäng Sloveeniaga? Kiretud numbrid on 1:3 (18:25, 28:30, 25:23, 16:25).

Ütleme nii, et kartsime tõelist koslepit, aga lõpuks suutsime nendega päris hästi mängus püsida, mänguplaan oli meil tehtud hea. Puhtalt füüsiliselt ja ka tehniliselt olid nad meist kindlasti sammu võrra ees. Milles me kogu turniiri vältel hätta ei jäänud, oli servi vastuvõtt – oleme sellele koondises ka ekstra tähelepanu pööranud. Pigem olime selles teistest nõksa paremad. Samas jällegi sellised tehnilisemad elemendid nagu blokk – selles jäime küll selgelt hätta. Seal tuleb kõvasti tööd teha.

Viimaseks päevaks oli edasipääsulootus kadunud, aga 3:0 (25:23, 28:26, 25:17) võit Taani üle läks tõenäoliselt nii, nagu pidigi minema?

Läks küll, ent mängus oli palju ärevaid hetki. See viimane mäng oli kindlasti meie poolt turniiri kõige koledam. Kui arvad, et pärast mängu sai kedagi kiidetud, siis kahjuks see nii polnud. Pigem oli pärast seda Taani võitu meel kõige mustem – oleks oodanud sellist kontsentreeritust, et kui me oleme siia turniirile tulnud, siis teeme 100% pühendumisega oma asja, aga terve mäng oli tegemist sellega, et kutte tagant utsitada. Kaks esimest mängu olid ju iseenesest jätnud hea mulje – võitlesime ja elasime kaasa, oli nauditav. Pärast viimast mängu pidasin poistele ka loengu selle kohta, et kuigi võimalus edasi minna oli kadunud, siis selliseid mänge paberil nõrgemate vastu on vaja 101%-ga mängida. Teeme töö korrektselt ära, peseme käed puhtaks ja läheme saalist rõõmsalt minema, aga ei, jäi selline veidi halb maitse peale mängu suhu.

Keda kiita või keda laita soovid?

Nimesid ma välja tooma ei hakka, kõigil olid omad paremad ja kehvemad hetked. Küll olen korduvalt poistele öelnud, et kõik peavad tegema seda, mis võistkonnale on kasulik. Teine asi on enda valulävi, see peaks kõrgem olema – kellel valutas natuke siit ja kellel natuke sealt ja sellest lasti end liiga palju mõjutada. Lõpuks peaks igal kutil olema tahtmine platsile pääseda ja näidata, et just tema sinna kuulub. Peaks käima olelusvõitlus ka võistkonna sees. Meil on aga sellised head ja vaiksed tüübid kokku sattunud, kes parem lasevad sõbral mängida. Selles suhtes võiks rohkem nahaalsust olla.

Kas peale Kaspar Videri eemalejäämist võttis mõni mängija liidrirolli enda õlule?

Ütlesin küll võistkonnale välja paar nime, kes peaksid olema utsitamas ja meeleolu üleval hoidmas, isegi kui mäng neil endil välja ei tule. Tegelikkuses uut konkreetset liidrit välja ei kujunenud, millest on veidi kahju. Keegi peaks väljakul asju suunama ja ütlema, kui on vaja öelda.

Mis oli selle turniiri õppetund Sinu jaoks?

Juba enne turniiri võtsin sellise joone, et  kui midagi häiris, ütlesin selle ka mängijatele välja. See võis mõnda poissi küll häirida, kuid võis edasist arengut ka oluliselt kaasa aidata. Kui saad asju näidata videost, kerida edasi ja tagasi ning juhtuda tähelepanu sellele, kuidas samavanad poisid teisel pool võrku samu asju teevad, siis on ka mõju kordades suurem sellest, kui treeningu ajal lihtsalt platsi kõrvalt kaagutad. Toonitasin seda ka mängijatele, et Eesti meistri- ja karikavõistlused on toredad asjad, aga nüüd võiks sellest veidi suuremalt mõelda.

Rõhutasin sedagi, et nad ISE pööraksid enam tähelepanu sooritatavatele tehnilistele elementidele ning et nad mainiks selle vajalikkust ka oma treeneritele, et kogu üldine pilt paraneks.

Tulevikus ootakski enam kaasa mõtlemist ja sügavamat huvi, rohkem küsimusi treeneritele, et meie elu heas mõttes raskemaks teha. Sooviks, et mängijad paneks meid veel rohkem pingutama.

Mida sa ise treenerina enda kohta teada said? Ikkagi tähtis EM-i valikturniir?

Eks iga mängu ja turniiriga õpid enda kohta midagi. Naudin seda, et noortega töötades on erinevaid nüansse tohutult palju. Esimesel turniiril saali astudes oleks nad tahtnud kanakarjana üksteisel ümbert kinni võtta ja mõnda nurka peitu pugeda. Rääkisime asjad põhjalikult läbi ning nüüd mürtsub alati enne mängu riietusruumis muusika, minuti pealt on teada soojenduse kulg ja teise meeskonna liikmetel soovitatakse soojenduse ajal meie poole pealt jalga lasta. Väikestviisi on endas ikka julge hunt ka üles leitud, aga selleni jõudmiseks tuli tublisti tööd teha. Selliseid väikest selgitamist vajavaid, treenerite jaoks elementaarseid asju tuleb ette iga päev.

Ütlesin poistele, et ega ma väga selline kiitja treener ei ole, ikka leian midagi, mille kallal „näägutada”. Kiidan siis, kui näen eneseületamist või hingestatud tegutsemist. Tahan väga, et nad mängijatena paremaks muutuksid.

Kui sellest seltskonnast mõni kutt kunagi suurde koondisse jõuaks, oleksin ülimalt rahul. Peame samm-sammult edasi arenema. Lapsekingades on alles jõutreeningu ja toitumise temaatika, samuti on vildakad arusaamad vigastustest ja nende ennetamisest. Eks Eesti poisid ole ka veidi hilisema arenguga – järgmised paar aastat ongi nende jaoks kriitilise tähtsusega ja ehk hakkavad nad nii füüsiliselt kui ka vaimselt arengult teistele järele jõudma. Eks siis näe, kus me järgmistel tiitlivõistlustel oleme.

Loo autor: Rando Soome

scroll to top