Meie võrkpalliportaali toimetuse postkasti laekus 25. detsembri varahommikul kiri jõuluvanalt, kes tunneb end veidi kehvasti, et tänavu võrkpalliperele oma nägu ei näidanud.
Olgugi et jõuluvana kirja lugedes saab üsna pea selgeks, et jõulutaat pole veel tänavusest kingipakkide kohaleviimisest vaimselt taastunud ja tema pikas jutus puudub iva, oleme otsustanud teksti täispikkuses ikkagi lugejatele edastada.
Jõuluvana kiri:
Hei-hei-hei, armsad sõbrad!
Esmalt pean rahvusvahelise pikkhabemete-liidu nimel vabandama, et ma tänavuseks Eesti karikafinaaliks Tartusse ei saanud tulla. Mu neli kogenud põhjapõtra – Avo, Andrei, Urmas ja lõunast appi toodud Gianni – on iseenesest tublid ja tugevad, aga nendegi kannatus saab ühel hetkel otsa. Lapimaal meil küll lund veel jagub, ent alati, mil veidi lõuna poole jõuame, on maa must ja mõne erakonna saadikud näitavad ust, kui korstnast nende koju sisse üritame tulla. Mis ma öelda tahan, on see, et Avo, Andrei, Urmas ja Gianni pole enam nii noored, et oma kapju asfaldil kulutada tohiksid. Näiteks Avo ütles, et isegi lumememm veaks sellistes tingimustes saani paremini edasi kui Urmas. Andrei kostis aga seepeale, et fakt on see, et see ongi fakt, mida Avo ütles. Gianni jäi Urmase poolele ja kutsus teda vedama n-ö B-koondist, kus jõulumees pole nii kaalukas.
Tellisin tegelikult eBay’st oma armastele abilistele uued põhjapõdrarauad, aga Soome kabjaliste ametiühenduse president, hr. Ülevo Alakulmu ütles, et meie jõulumaailmas tohib igasuguseid pakikesi Põhjamaadesse toimetada vaid päkapike kaudu, sest internetist tellides jääksid staažikad päkapikud peagi tööta. Samas mina olengi päkapikele öelnud, et parem õudne lõpp kui lõputu õudus, sest nad peavad ju pakke kohale vedama alati öösel ja öötöö eest pole nad kunagi lisatasu saanud. Õigemini ei saa nad ju üldse tasu, vaid teevad seda kõike “heast südamest”, nagu neil öelda kästakse. Õpetaja Lauril oli hea öelda Tootsile, et tee pool, aga tee korralikult. “Kevades” ei juhtunud midagi, kui teine pool jäi tegemata. Aga mina ei saa ju päkapikele öelda, et tehke sel aastal pooltele lastele kingid, aga tehke korralikult. Ülejäänud lapsed tunneksid end nagu ühekülgsed hambaharjad, kellelt on pulgakomm suust ära võetud.
See päkapike värk on meil üldse veider. Kui pidime vana sõbra Randrus Aadiku paar aastat tagasi kevadel Savost veidi enne planeeritud aega tagasi Eesti poole toimetama, oli mul tükk tegemist, et vajalik arv parimas eas abimehi kokku saada. Lõpuks leidus päkapikke 17, aga siis saabusid Terminaator, tuul ja torm. Need olid sellised tingimused, kus Eestimaa murdmaasuusatajad oleksid isegi mäest alla sõitnud aeglasemalt kui norralased samast mäest üles! Ja ei saanudki me sellistes oludes Aadikut liikuma. Õnneks oli vana tuttav Lumivalgeke parasjagu järjekordsest pikast unest üles ärganud ja võttis toru, kui talle helistasin. Palusin temalt seitset pöialpoissi paariks päevaks päkapikele appi. Ja nii tekkis ka ülemaailmselt levinud väljend 24/7, mis tähendabki seda, et 24-liikmeline veorühm on kõige efektiivsem siis, kui neist 7 on pöialpoisid.
Ega need seitse pöialpoissi pole ka tegelikult mingid inglid, seda ma ütlen ka teile. Aadiku aitasid nad ilusti koju, aga kui te arvate, et Toriseja ei hakanud torisema, kui Aevastaja, kes ei kandnud maski, aevastas, siis te eksite. Õnneseen oli tõeline õnneseen, et ta sattus samal ajal vetsus olema. Doktor võttis muidugi kohe kõigilt proovid, ainult Häbelik oli nii häbelik, et ta ütles, et ta ei näe isegi oma ninna, veel vähem laseb ta kedagi teist sinna. Unimüts on aga suurema unega kui Lumivalgeke: ta jäi juba enne magama, kui Savost liikuma hakkasime.
Aga see selleks. Lumekriisi tuleb suhtuda tõsiselt. Üha rohkem lapsi kirjutavad oma kirjades, et soovivad jõuludeks just lund. Olen ka päkapike peastaabi söögitädide peagurule Svetlanale öelnud, et lund ei saa päkapikele enam lõunaks sisse sööta, sest see on kallis maavara noil päevil. Lumi on maailmas täna juba nii haruldane nähtus, et ma tegin Tallinna loomaaia direktorile Tiit Maranile tänavu ettepaneku, millest ta ei saanud keelduda. Uurisin, et mis oleks, kui nemad annaksid kaks lumeleopardi meile ja meie saadaksime neile lund vastu. Probleem lahendanuks mõlema asutuse probleemi: meie päkapikud saanuks leopardidest hästi söönuks ja Tallinna Zoo oleks rohkem turiste tänu lume eksponeerimisele kohale meelitanud. Aga see plaan jäi teostamata, sest lumi sulas tee peal ära ja Maran jättis mainimata, et neil on küll leopardid, aga lumised on nad vaid harvadel talvekuudel.
Aga sõbrad, ärge siiski arvake, et ma poleks finaali vaadanud! Tegin Lapimaal kullamängu ajaks tööst pisikese pausi, ütlesin päkapikele, et “lähen piilun, kuidas lapsed tänavu käitunud on”, tõmbasin kõhu sisse, pugesin oma onnist välja ning võtsin metsatukas orava ja varblase kõrval istet. Vaatasime mängu minu nutitutifonist. Orav on, muide, ammu öelnud, et tahaks välismaale minna, ja kui seda mängu jälgis, siis märkis, et vist peabki lõpuks lõunasse lendama. Varblane oli nõus ta esimese tempoga ka kohe ära viima, nii et järgmisel talvel vaatan karikafinaali ilmselt juba üksi, vaid öine tähistaevas ja vanker Karo metsatuka all seltsi pakkumas.
Finaal oli muidugi vägev! Kommentaatorid arvasid, et publikut ei lastud saali, aga nad vist ei teadnud, et ma saatsin täpselt 2200 päkapikku mängu Tartusse kohapeale jälgima, et saaks selgeks, kas kõige nooremad poisid ehk Rauno, Marx ja Alex ikka on olnud head lapsed sel aastal. Päkapikud ei paistnud lihtsalt tribüünil pinkide tagant välja! Pealegi on päkapikud vana kooli vollesõbrad, kes istuvad saalis intelligentselt ja häält ei tee. Trummid ja pasunad panevad nad tihti just kingikotti, sest ise neid ei vaja.
Ja kui teid huvitab, kuidas meil endil Lapimaal võrkpallimängu populariseerimine sujub, siis vastan, et hästi sujub! Kui üldse nuriseda, siis ainult selle üle, et jube keeruline on mingisugust rünnakuplaani üles ehitada, kui sul on väljakul korraga kuus liberot! Päkapikud meil ju ei kasva. Kolmene blokk tähendabki meil seda, et kolm päkapikku ronivad üksteise otsa ja kõige ülemine neist saab näpud napilt üle võrgu ääre. Aga siin on üks hea asi ka, sest ega teisel pool võrku pole päkapikud pikemad! Kuna maailma võrkpallis on see muudatuste tegemine jube popp värk, siis me hakkasime ise ka oma mängus reegleid korrigeerima. Näiteks meie ei peagi enam sellest hooajast palli üle võrgu, vaid võrgu alt lööma! Ja kui mõni mängib nii ebaosavalt, et pall läheb üle võrgu, siis peab ta tooma meeskonnale ühe kasti. Lihtsalt kasti. Et saaks järgmisel talvel lastele kingitusi kuhugi pakkida.
Üleüldse on meil siin see mäng natuke teistsugune. Väljendid samamoodi. Näiteks diagonaalründaja lööb ainult diagonaali-suunas, nurgaründaja seisab kogu mängu vahetuspäkapike nurgas ja sidemängija peab päkapike peastaabiga sidet, et kui veel mõni hea laps peaks kusagilt leiduma, siis ta saadab oma mängijad tööle tagasi. Ja liberod on nad kõik niikuinii, sest rünnakuteks nende lööke nimetada ei saa.
Uute piirangute valguses oli meil plaanis Lapimaal ka kaks-kahe vastu võrkpalli mängima asuda, aga kuulus välismaa treener Vivo Resik ütles, et ta ei taha venelaste ja soomlaste vahel uut Talvesõda alustada. Ma ütlesin vastu, et las see Talvesõda tuleb, kui on seda väärt, suviseks rannavollehooajaks saab niikuinii läbi!
See sõnavõtt läheb juba pikemaks kui Jessica Alba onupoja Aare Alba kirjad, seega võtan jutu lühidalt kokku. Häid jõule ja hoidke omakseid, aga ka kogu seda võrratut Eesti võrkpalliperet! Püsige terved!
Jõuluvana
