Mõned aastad tagasi sattusin vaatama mitmeid Oscareid võitnud linateost “Whiplash”, mis räägib noorest trummarist Andrew’st, kes läbi valu, higi ja pisarate täiuse poole püüdleb. Filmi muutis värvikaks Andrew õpetaja Terence Fletcher, kes maineka konservatooriumi dzässorkestri juhina oma õpilast halastamatult töötles. Nähes oma õpilases talenti, ei rahuldunud ta keskpärasusega, vaid sundis teda üsna jõhkra vaimse terroriga veelgi paremaks saama.
Sellest filmist jäid mulle alatiseks meelde tsitaadid “There are no two words in the English language more harmful than “good job”” ja “I was there to push people beyond what’s expected of them”. Õpetaja arvamus oli, et kiitus teeb õpilasele rohkem kahju kui kasu, sest kui inimesel tekib oma oskuste suhtes rahulolu, kaob tal soov täiuse poole püüelda. Kuigi Andrew suure tõenäosusega vihkas oma õpetajat, oli tal alati soov ennast oma juhendajale tõestada, tänu millele saavutaski ta filmi lõpuks “täiuslikkuse”, mida Fletcher temast kogu aeg välja pigistada soovis.
Film puudutas mind üsna isiklikult, sest olen isegi üsna noorest peale tundnud, et mind koheldakse teistest erinevalt. Minuga on alati oldud teistest natukene kriitilisem ja minult on alati nõutud, et teeksin asju paremini. Eriti on see mulle meelde jäänud nooruspõlvest, aga kohati on see nii tänase päevani. Kindlasti ei harrastanud legendaarne Rakvere treener Mati Merirand minu peal vaimset terrorit nagu Fletcher “Whiplashis”, aga olen üsna kindel, et ta nägi minus teatud talenti ja soovis seetõttu maksimumi välja pigistada.
Olles enda vastu aus, pean tunnistama, et teatud treeningutel kipub mu tähelepanu lihtsalt hajuma. Eriti lihtsamate, üksluisemate ja igavamate harjutuste puhul, kus võistlusmoment puudub. Kuigi nende harjutuste tegemine ei ole noorele mängijale kõige põnevam, on need paremaks mängijaks sirgumisel üliolulised. Vanemas eas suudan seda endale teadvustada ja fookust paremini säilitada, aga noorena tegemata jäänud töö tõttu kummitavad mind tänaseni tehnilised puudujäägid, millega pean igapäevaselt hakkama saama.
Eelnevat arvestades olen väga tänulik kõikidele treeneritele, kes mind tagant sundisid. Tänu nendele on minust sirgunud mängija, kes olen täna. Kindlasti olen 20 aasta jooksul öelnud nii mõnegi sapise kommentaari lausunud või “surmava pilgu” saatnud, aga see kõik käib mängu juurde ja vaevalt keegi neist seda ka väga isiklikult võttis.
Seega, noored, kes tunnete, et treener teie kallal pidevalt võtab ja teilt alati paremat nõuab, ärge arvake, et tal on teie vastu midagi. Võtke seda komplimendina, sest treener näeb teis midagi sellist, mida teistes pole.
*Tõlge: Inglise keeles pole ükski teine sõnapaar nii kahjulik kui “hästi tehtud”.
**Tõlge: Olin seal selleks, et suruda inimesi kaugemale kui neilt oodatakse.
