fbpx
Close

Juhkami kolumn | Kas Eesti on ka tegelikult võrkpallimaa või on meil ükskõik, kui ajalooliselt suured võrkpallilinnad kaardilt kaovad?

Rakvere Võrkpalliklubi. | Foto: klubi koduleht

Rakvere Võrkpalliklubi kohal on olnud juba mitu kuud, õigemine mitu aastat, tumedad murepilved. Klubi on pärast 2016. aastal lõhatud suurüllatust, mida Credit24 Meistriliiga võit kindlasti oli, virelenud rahahädas. Virumaa suurim võrkpalliklubi pole küll kunagi rahas supelnud, aga pankrotist on hakatud rääkima paaril viimasel hooajal.

Oma roll on kindlasti sellel, et klubi juhivad entusiastid, kes teevad seda “päris töö” kõrvalt, mistõttu ei pruugi töö olla nii efektiivne kui 100% ühele asjale keskendunud professionaalil. Peamiseks põhjuseks on ilmselt aga see, et Eesti klubivõrkpall kui TOODE ei ole potensiaalsetele sponsoritele lihtsalt piisavalt atraktiivne.

Kui keerata ajaratast kaheksa aastat tagasi ja heita pilk Eesti võrkpalliklubide eelarvetele, siis tuleb välja karm tõsiasi, et probleem on märksa laiem kui ühe väikse poolprofessionaalse Lääne-Virumaa võrkpalliklubi pankrotioht. Nimelt olid 2010/11 hooajal Eesti suurimate klubide eelarved järgnevad: Tartu 220 000 eurot, Selver 290 000 eurot, Pärnu 220 000 eurot. Tänasel päeval saavad klubid läbi sisuliselt sarnaste vahenditega või on eelarve isegi natukene väiksem. Inflatsiooni tõttu võib öelda, et klubide rahaline seis on aastatega pigem kehvamaks jäänud.

Eesti tänane rikkaim klubi Saaremaa VK majandas ca 350-400 000 euroga. Saaremaa erilisus, kuid samas ka ohtlikkus on see, et klubi püsib antud hetkel püsti sisuliselt ühe suursponsori Toivo Alti najal, mistõttu ei saa kunagi kindel olla, kaua selline ainusponsori huvi püsib. Toivo Alt ütles 2017. aastal: “Kui inimesi ikka ei huvita ja see asi peale ei lähe, siis mõtleme, kas väärib pingutust. Kui saal on fänne täis ja kõigile on huvitav, siis kindlasti teeme seda asja edasi.” Õnneks on tänasel päeval Saaremaa inimesed võrkpalliusku ja saal on ainsa Eesti klubina rahvast täis. Loodame, et see huvi kasvab või vähemalt püsib, sest vastastel juhul võib ähvardada Tartu Ösel Foodsi saatus, kes ühel päeval peasponsori kaotas ja seetõttu hingusele läks.

Klubivõrkpalli olulisemate mängude ajal on üldjuhul saalis arvestatav hulk inimesi, aga kui vaadata kogu hooaega tervikuna, siis võib kindlasti öelda, et kohaliku võrkpalli suurimaks murekohaks on ikkagi üleüldine publiku vähesus. See on suure tõenäosusega ka peamine põhjus, miks sponsoritel puudub huvi võrkpalli investeerida/panustada. Ajal, mil meeste võrkpallikoondis mängib iga kodumängu sisuliselt täismajale ja populaarsust kogub slogan “Eesti on võrkpallimaa”, haigutab klubivõrkpalli mängude ajal saalis tühjus. Tase, mida kohalikud klubid näitavad, pole küll maailma tipp, aga siiski korralik, mistõttu ei usu, et tase on see, mis publikut eemale peletab. Mis ühendab koondisemänge ja üksikuid klubivõrkpallifinaale, mis mängitakse rohkearvulisele publikule, on mängude hea korraldus, mida ei saa öelda tavamängude kohta. Inimene tuleb saali meelitada ja võrkpallimängust tuleb tekitada sündmus ja seda iga matš, mitte ainult kord hooajal. Selleks, et raha teenida, tuleb ka raha kulutada. Inimesel peab olema tunne, et TOODE, mida ta pileti näol ostab, on tema raha väärt. Inimene, kes otsustab saali tulla, otsib üldjuhul emotsioone. Tihtilugu pole isegi oluline, kuidas mäng lõppeb, tähtis on protsess. Mida paremini inimene ennast mängu ajal tunneb, seda suurem on tõenäosus, et ta tuleb tagasi.

Suurimaks edulooks Euroopa võrkpallis pean Saksamaa liigat ja nende 2013. aastal välja tulnud “Masterplani”, kus Berlin Recyclingu eduloo põhjal loodi strateegia , mida klubid peavad tegema, et Saksamaa klubivõrkpall oleks kaheksa aastaga Euroopa tipus ja konkureeriks populaarsete spordialade käsipalli ja korvpalliga (jalgpalliga ei anna konkureerida). Iga aastaga astub liiga mitu sammu tippvõrkpalli suunas, mistõttu on see tänasel päeval ka üha atraktiivsem ja kõrgema tasemega. Klubide rahaline võimekus kasvab pidevalt, mistõttu reinvesteeritakse see uuesti ja uuesti. Saadi aru, et sponsorite ja televisiooni jutule minemiseks tuleb neile midagi pakkuda. Selleks peab olema võimalikult hea toode. Kogu initsiatiiv tuli alaliidu poolt, kes seadis klubidele hulk kohustusi ja nõudmisi, mille täitmata jätmisele järgneksid trahvid. Berliini Recycling kulutab tänasel päeval ca 15 000 eurot ühe kodumängu läbiviimisele, aga see, mida nad iga mäng teevad, on suurepärane. Kord algab mäng lasershow’ga, kord on võrkpalliplatsil 3D video nagu NBA suurimates klubides. Vastutasuks on neil ette näidata Euroopa suurim publikuhuvi, mis on keskmiselt üle 5000 inimese mängu kohta.

Kas Eesti klubivõrkpall on rahul sellega, et ollakse väike kasvatajaliiga, kust iga mängija, kes vähegi pead hakkab kandma, tahab lahkuda või töötatakse selle nimel, et muuta liiga atraktiivsemaks nii publiku, mängijate kui ka sponsorite jaoks.

Kuulsin kõlakaid, et Eesti ja Soome liigal on potensiaali luua ühine liiga. See oleks kindlasti samm õiges suunas, aga kas see tegelikult tooks publiku saali ja teleri taha? Vaatasin Kanal12 vahendusel meistrivõistluste finaali, kus saal oli erinevatest joontest nii kirju, et palli ei olnud näha ja sponsorite plakateid oli võimatu üksteisest eristada. Olen kindel, et klubid on paremaks võimelised, aga vahendeid napib. Nagu surnud ring, kus lahendust justkui pole. Nii need aastad mööduvad.

Kindlasti ei saa klubidelt nõuda otsekohe suuri investeeringuid, aga kui on korralik plaan ja strateegia, mille järgi iga aastaga paremuse suunas liikuda, on algus tehtud. Esmajärjekorras peaks vähemalt TV-mängud olema nii presenteeritud, et inimene, kes ülekannet vaatab, jääb seda ka vaatama. Kui võrkpalliliit ja kõik klubid ühise eesmärgi nimel koostööd teevad, on lootus edule kordades suurem kui see, et iga klubi omaette nokitseb. Võrkpallimaastikult on kadunud pikkade traditsioonidega Võru, Paide ja Viljandi. Suures hädas vaevleb Rakvere ja kes teab, võib-olla on järgmised Pärnu ja Tartu. Kas Eesti on ka tegelikult võrkpallimaa või on meil ükskõik, kui üksteise järel ajalooliselt suured võrkpallilinnad võrkpallikaardilt kaovad?

Viimastel aastatel on näha, et võrkpalliliit näeb palju vaeva sellega, et lapsi tuua rohkem võrkpalli juurde, aga kui tippvõrkpall Eesti linnadest hääbub, pole lastel eeskujusid ja motivatsiooni alaga tegeleda.

Bundesliga Masterplan 2013-16
Bundesliga Masterplan 2017-21

scroll to top