Börs on organiseeritud turg väärtpaberitega. Sarnaselt väärtpaberitele muutub igapäevaselt turul ka võrkpalluri väärtus. Eduka mängu järel võrkpalluri väärtus tõuseb, ebaõnnestunud esituse järel on tendents vastupidine.
Võrkpallimaailmas on kombeks, et klubide ja mängijate vahelised lepingud on ühe- või kaheaastased. See kujundab olukorra, kus mängijateturul on igaaastaselt mängijate üleküllus, kes kõik parimatesse klubidesse siirduda soovivad. Tõelises tipus saavad mängida vaid vähesed, aga õnneks on erineva tasemega klubisid üle maailma tuhandeid. Turul otsivad mängijad tugevaimat klubi parimate lepingutingimustega. Klubid seevastu otsivad parimaid mängijaid soodsaima hinnaga. Sellises olukorras käib mängijate ja klubide vahel pidev kauplemine, kus on võitjad ja kaotajad. Kõik see meenutab lõunamaa tänavaturgu, kus ühel pool on klient, kes ei ole nõus küsitud hinda maksma, teisel pool müüja, kes ei soovi kaupa odavalt ära anda. Isegi kui klubi on mängijast huvitatud ja mängija on nõus klubiga liituma, siis tihti ei jõuta siiski lepingutingimustes kokkuleppeni ja diil jääb katki.
Mängijad, kellel on edukas hooaeg seljataga, võivad esimesele pakkumisele ära öelda, teades, et pakkumine ei jää viimaseks. Mängijad, kellel on seljataga pigem ebaõnnestunud hooaeg, peavad ettevaatlikumalt käituma ja haarama esimesest võimalusest, mis lauale tekib. Parem varblane peos kui tuvi katusel! Selleks, et mängijateturg oleks edukas, tuleb oma taset reaalselt hinnata. Taseme objektiivsel hindamisel tuleb mängu Agent, kellega mängija peab tegema tihedat koostööd, et karjääriredelil üheskoos aste-astmelt ülespoole rühkida. Teoreetiliselt on võimalik ka ilma agendita hakkama saada, aga see eeldaks, et mängija on klubide ja treenerite seas tuntud ja teda ei pea n-ö müüma. Isiklikult soovitan mängijatel agendi teenuseid kasutada, sest tema oskab mängijale pakkuda klubi, kus on tema jaoks arenguks parimad tingimused. Kui tekib probleeme, siis on olemas inimene, kes sind nende lahendamisel aitab.
Sir Alex Ferguson tegi aastaid tagasi mängijateturu kohta tabava tähelepaneku: “Vahel tundub, et naaberpõllul olev lehm on parem kui sinu lehm, aga tegelikult on ilmselt tegu samasuguse lehmaga, kes on võib-olla isegi kehvem kui su enda oma.” Antud tsitaat kehtib nii klubide kui mängijate suhtes, kes arvavad, et teine klubi/mängija on parem kui see, kes sul parasjagu on.
Tähe vastu tunti huvi juba mullu
On klubisid, kes vahetavad igal hooajal sisuliselt pool meeskonnast välja. Minu jaoks on see üsna arusaamatu. Meeskond ei ole lihtsalt suvaliselt kokku visatud punt mängijaid, vaid midagi enamat. Selleks, et meeskond oleks edukas, peab tekkima maagiline keemia, mis tekitab ühise löögirusika. Meeskonna kokku sulamine võtab omajagu aega ja seetõttu on tobe sellega igal aastal nullist alustada.
Turg on avatud sisuliselt kogu aeg, aga enamus liigades kehtib reegel, mille kohaselt play-off’ide ajal meeskonda uusi liikmeid lisada ei saa. Esimesed kokkulepped järgneva hooaja jaoks tehakse juba aasta esimestel kuudel. Tavaliselt on need n-ö suuremad üleminekud, mis on töös olnud juba varem, aga pole erinevatel põhjustel lõpule viidud. Näiteks sõlmis Robert Täht lepingu Izmiri Arkas Sporiga veebruaris, aga esimesed sahinad Türki siirdumisest olid kuulda juba eelmisel suvel. Samamoodi käituvad teised suurklubid, kes soovivad parimaid mängijaid endale napsata. Üldjuhul on sarnased “ülivarajased” lepingusõlmimised siiski harvad ja suuremaks sagimiseks läheb natukene hiljem. Esimesena hindavad klubid oma seniseid mängijad ja otsustavad, kellega lepingut pikendada ning kellega koostöö lõpetada. Seetõttu on hooaja lõpus üldjuhul selge, kas mängija jätkab klubis või mitte. Seda muidugi juhul kui jõutakse mängijaga kokkuleppele. Eduka hooaja järel arvavad mängijad alati, et nende hind on tõusnud, aga klubi ei pruugi sellega nõus olla. Kui käärid poolte vahel on liiga suured, proovib mängija turul õnne, lootes, et mõni teine klubi peab teda väärtuslikumaks kui senine koduklubi.
Esimene turg, mis täistuuridel käima läheb, asub Prantsusmaal. Aprilli lõpuks on enamasti meeskondade tuumik paigas ja ülejäänud suveks jäävad vaid üksikud kohad, mis eelarve ülejäägist täidetakse. Ajal, mil Prantsusmaa klubid juba peaaegu komplekteeritud on, ärkavad ka teised. Kui Prantusmaal on kombeks läbirääkimisi pidada play-off’ide eel ja selle ajal märtsis-aprillis, siis teised liigad alustavad komplekteerimisega üldjuhul pärast play-off’ide lõppu. Kõige aktiivsem periood, kus mängijad lepinguid sõlmivad, on mai-juuni. Kui mängija pole jaanipäevaks lepingule alla kirjutanud, siis võib arvestada sellega, et tuleb ilmselt oma nõudmistes korrektuure teha. Kas hinda langetama või leppima klubi/liigaga, kuhu alguses siirduda ei soovinud.
Võrkpalliturg ei maga
Varasematel aastatel oli Türgi viimane liiga, mis üleminekuid sooritama hakkas. Türklased sõlmisid tihti lepinguid alles augustis, mistõttu paljud mängijaid ütlesid teistele klubidele ära, lootuses hea leping teenida, aga võisid septembris töötuna lõpetada. Sel suvel oli näha, et ka Türgis tehti enamus tehingud suve alguses. Võimalik, et põhjuseks oli suures langustrendis olev Türgi liir, mis klubide majandustegevusele oma löögi andis. Võõrmängijatega tehakse lepingud eurodes või dollarites, mistõttu neid see niivõrd ei mõjuta, samas kohalike mängijatega on ilmselt teised lood. Kui suvine üleminekuperiood on lõppenud, siis alustavad enamus klubid treeningutega, mistõttu tekivad esimesed vigastused ja selguvad esimesed mängijad, kellega klubi rahul ei ole. Seejärel sukeldutakse aasta viimastel kuudel uuesti turule, et järelejäänud mängumeestest asendusliikmed välja valida. Võib öelda, et võrkpalliturg ei maga kunagi.
Minu esimene välistreener, argentiinlane Ruben Wolochin ütles mulle tabavalt, et “mängijateturg ei valeta kunagi”. Mängija hinda ei pane paika mängija ise ega ka agent, kes teda müüb. Turumajanduses kujuneb hind nõudluse/pakkumise suhte tulemusel. Kui oled väärt mängumees, siis on alati klubisid, kes sind soovivad ja nad maksavad palka, mis nad arvavad, et sa väärt oled. Kui mingil põhjusel on mängijal raskusi klubi leidmisel või ei soovita tema palgasoovi rahuldada, siis tuleb peeglisse vaadata ja mõelda, mida saab teha teisiti, et järgneval aastal oleks olukord teine. Alati on mängijaid, kellel on klubi leidmisel rohkem õnne kui teistel, aga üldjuhul leiab iga mängija koha täpselt seal, kuhu ta oma tasemelt kuulub.
