Mõned päevad tagasi tuli rahvusvaheline võrkpalliliit (FIVB) välja uhiuue Mikasa võrkpalliga, millest saab järgmiste olümpiamängude ametlik mänguvahend. Mõistagi tähendab see, et uus pall võetakse järgmisel hooajal kasutusele ka ülejäänud maailmas.
Minu mängijakarjäär algas 2005 aastal, kui jooksin väljakule AEROC Rakvere rivistuses ja sel ajal oli kasutusel veel eelmine Mikasa mudel, mida nooremad võrkpallifännid ja mängijad ilmselt ei mäletagi. Olles elus mänguvahendi muutust mitmeid kordi läbi elanud, tean, et iga uue palli omadustega harjumine võtab omajagu aega. Sel hooajal olen omamoodi uues olukorras, kus hooajal on paralleelselt kasutusel kaks erinevat palli ja seetõttu üritan neid omavahel natukene võrrelda.
Hakkan omavahel võrdlema Prantusmaa liigas kasutusel olevat Moltenit enimlevinud Mikasa palliga, mida kasutame CEV Cupi mängudel.
Vastuvõtt
Esimene asi, mida palli kätte haarates tunned, on see, et Molten on raskem kui Mikasa. See omakorda tähendab, et pall ei hakka õhus planeerima, vaid liigub nagu rong, mis on pidurid kaotanud. Ühest küljest muudab see vastuvõtu justkui lihtsamaks, sest pall ei liigu ootamatult, aga samas peab pallile keha taha saama, sest pall ei kaota Mikasale omaselt kiirust ja ainult kätega palli suunata üritades võid lootustetult hiljaks jääda ja seetõttu on raske palli kontrollida.
Tõstmine
Teine asi, mida koheselt märkad, on palli materjal, mis on kergelt sünteetiline. Mikasa on nahast ja kipub pikkade pallivahetuste ajal märjaks muutuma, see omakorda teeb sidemängija töö ebameeldivaks. Molteniga seda muret ei ole. Pall on alati kuiv! Iga tõstet (nii alt kui ka ülevalt) peab tegema tehniliselt korrektselt. Kuna pall on raskem, siis on vaja kasutada kogu keha, et palli piisavalt jõudu rakendada. Mikasa kaal nõuab pikkade tõstete tegemisel väiksemat füüsilist pingutust.
Palli omadused mõjutavad otseselt kogu mängu. Mäng Mikasaga on kiirem, sest palli kiirendus ja maksimum kiirus on märgatavalt suurem kui Moltenil. Molten aga säilitab kiirust paremini. Kui sidemängija palli tõstab, siis kiire tõste puhul pall kiirendab kätest minema, aga kaotab kiirust antennini jõudes. Molteni kiirus ei vähene ja seetõttu võib kiire mängu mängimine olla keerulisem kui natukene pehmema tõste mängimisel, kus pole vahet, mis palliga tegu on.
Serv
Kuigi see pole ametlik, siis kuskilt on mulle kõrvu jäänud, et servikiiruses on vahe ca 6 km/h. Samas on võimalik panna Molteni pallile uskumatult suur vint, mis kerib palli kas alla või kõrvale. Põhjuseks sünteetililne materjal, kus on takistus suurem kui nahast Mikasal. Tugev vindiga löödud hüppeltserv võib näiteks 6 meetri peal teravalt alla tulla, mida Mikasaga üldjuhul ei juhtu. Mikasa on väga suure kiirendusega pall, mida on võimalik väga täpselt suunata. Näiteks lühikest servi on Mikasaga palju lihtsam sooritada kui Molteniga. Hübriidservi kasutamine ei too Molteniga väga suurt tulemust, sest pall ei planeeri ja hüppelt serv on liiga nõrk.
Rünnak
Kui ründaja, kes kasutab Mikasa palli, ründab palli blokilatva, siis enamasti lendab pall sealt kaugele-kaugele väljaku taha. Pall justkui plahvatab blokis ja lendab teadmata suunas. Molteniga sellist asja ei juhtu. Kui pall puudutab blokki, siis üldjuhul hoog väheneb märgatavalt ja pall püsib endiselt väljakul. Sellest tulenevalt peab ründaja kasutama rohkem erinevaid suundasid ja lihtsalt silmad kinni kõrgelt blokki lüües ei pruugi loodetud tulemust tulla.
—
Kuigi pallid on erinevad, siis enamus professionaalsed mängijad harjuvad olukorraga kiirelt ja teevad oma mängus teatud korrektuure, mistõttu tulemust ei tohiks erineva palli kasutamine siiski mõjutada. Kindlasti sobib mõnele mängijale rohkem Molten ja vastupidi, aga häid mängijaid eristab keskpärastest just see, kuidas nad erinevates olukordades paremini toime tulevad. Kokkuvõtteks võib öelda, et Mikasa on täpsem mänguvahend, mida on võimalik hea tehnika omamisel panna täpselt sinna kuhu soovid. Molten püsib aga kauem mängus ja seetõttu saab publik nautida pikemaid pallivahetusi.
