Juhkami kolumn | Vead, mille nägemisel võib teleka aknast välja visata

Martti Juhkami. | Foto: Tourcoing Volley

Võrkpalluri elukutse juurde kuulub võrkpallimängude tundide kaupa vaatamine. Tõsi, tegemist pole mängu nautimise, vaid pigem vastase analüüsimisega.

Mängude puhul, mis minusse ei puutu, lülitan analüüsiva poole ajust välja ja naudin võrkpalli fänni pilguga, otsides emotsioone. Üldjuhul tähendab see seda, et tahan näha tasavägiseid, kirglikke mänge, kus käib võitlus nii platsil kui ka selle kõrval. Kiired 3-0 mängud, kus üks meeskond ennast teerullina teisest üle rullib, pole minu jaoks.

Emotsionaalsed mängud võivad endaga kaasa tuua tavapärasest enam vigu, sest riskeeritakse rohkem. Viga, mille puhul sa näed, et oli olemas idee punkti teenimiseks, on mõistetav. Viga, kus idee puudub või mis tekib lohakusest, on aga miski, mille kordumine rikub ilusa mängu. Tennisetermineid kasutades on nendeks n-ö “sundimatud vead”. Olen loomult üsna rahulik inimene, aga rohkete “lolluste” nägemine võib viia selleni, et lõpetan mängu vaatamise ja panen televiisori kinni. KIndlasti pole ma ainukene…

Teen väikese kokkuvõtte vigadest, mida professionaalne võrkpallur endale lubada ei tohiks. Sõnapaar “ei tohiks” tähendab siiski, et taolised vead lipsavad vahel sisse ka maailma parimate mängijate esituses.

  1. Jooneviga

Kõige koledam viga, mida võrkpallimängus näha võib, on servijoonele astumine. See on element, mida mängija on treeninud aastaid või isegi aastakümneid. Niivõrdi lapsiku vea tegemine pole kunagi aktsepteeritav. See on element, kus mängija vastutab kogu tegevuse eest ainuisikuliselt ja kellegi teise peale näpuga näidata pole võimalik.

Servijoonele astumisega samaväärselt taunitav on keskjoone ületamine sidemängijate poolt, kes “võrgust eemale” jääva vastuvõtu puhul ennast tõugates keskjoone ületavad. Puhas lohakuse viga, mis on justkui kingitus vastasele.

Rünnaku puhul astutakse kolme meetri joonele tavaliselt siis, kui sidemängija ja ründaja vahel on ebakõla. Tihti juhtub see siis, kui tõste jääb ründajale selja taha ja seetõttu tuleb viimane samm pikem, et ennast tagasi tõugata. Kuigi üritan olukorda selgitada, on viga ikkagi lubamatu ja ründaja poolt ALATI välditav.

  1. Sidemängija kaks puudet ehk n-ö soe pall

Sidemängija ei tohiks teha tõstmisel tehnilist viga. Ükskõik, kas pall on märg, seljataga või kasvõi publikus. Kui sidemängija palli puutub, siis on õigustatud ootus, et pall jõuab ka järgnevale mängijale ründamiseks. Olukorras, kus vastuvõtt läheb võrgu kohale ja sidemängija proovib seda ühe käega tõsta, aga ebaõnnestub, on võimalik kriitiliselt vastuvõtja poole vaadata, aga kui sidemängija mõistab, et ta pallini ei küündi, siis pole mõtet seda puutuda. Lastes pall üle võrgu on võimalik punkti mängimist jätkata. Seda muidugi eeldusel, et pall kolme meetri sisse pauguga maha ei lööda.

  1. Mängijad ei tea, kas vastaste sidemängija on ees- või tagaliinis

Blokitaktika on üldjuhul üles ehitatud vastaste sidemängija positsioonile ja tema harjumuspärasele tõstmisele sealt. Sellest tulenevalt on vajalik teada, mis asetus vastastel parasjagu on. Teine nüanss on see, et kui meeskond teeb hea servi ja pall tuleb vastuvõtust võrgu kohale või ületab selle, siis on vajalik see võimalusel kohe punktiks lüüa. Kui vastaste sidemängija on eesliinis, siis on võimalik rünnakuüritust blokeerida, mille puhul on blokeerijal tihti eelis, kuna pall on väga lähedal võrgule. Seetõttu on tark pall maha lüüa, kui sidemängija on tagaliinis. Olukorras, kus sidemängija on eesliinis, tuleks pall aga “kolmeks” mängida, et vältida lihtsa punkti kinkimist vastastele. Ületuleva palli puhul tehtud vale otsus maksab meeskonnale lihtsaid punkte, mis võivad mängu saatuse otsustada.

  1. Lihtne pall, mis mängitakse vastase poolt üle võrgu, pole ideaalselt käes

Võrkpallis on inglisekeelne termin “free ball”, mis on sisuliselt vastase poolt jalad maas üle antav pall, mida polnud võimalik rünnata. See PEAB OLEMA sada protsenti ideaalselt käes. Kui selline pall mängitakse kolme meetri kaugusele võrgust, tähendab see, et sidemängija ei saa kasutada kõiki ründajaid ja “lihtsast punktist” saab “keeruline punkt”.

  1. Pall, mida ei saa rünnata, mängitakse kõrge kaarega vastaste väljaku keskossa

Seesama “free ball” ehk lihtne pall peaks olema võimalikult keeruliselt vastaste poolele saadetud. Võrkpalli kuldne reegel on see, et pane kõik pallid, mida rünnata ei saa, positsiooni 2 või 1, et mängust välja lülitada sidemängija või vastaste parim ründaja ehk diagonaal. Seejärel on vastaste järgnevat tõstet lihtsam lugeda ja tõenäosus punkti võita kasvab. Kõige rumalam on pall mängida kõrge kaarega keset platsi (positsioon 6), mistõttu pärast esimese puute mängimist on vastasel kõik rünnakuvariandid olemas. NB! Kui vastane mängib alt-sööduga palli lae alla, mis sealt edasi kukub väljaku keskele, siis käsitletakse seda ikkagi “free ball’ina”, mis peab olema ideaalselt käest, sest professionaalse võrkpalluri jaoks ei ole tegemist raske palliga.

  1. Pall kukub kahe mängija vahele maha

Kindlasti olete kõik näinud hetke, kus kaks mängijat vaatavad üksteisele otsa ja ootavad, et teine palli mängiks, aga mänguvahend kukub nende nina ette maha. Mängijad peavad omavahel suhtlema, et sellist olukorda ei tekiks. Parem lahendus on see, kui mitu mängijat ütlevad MINA ja jooksevad omavahel peadpidi kokku, kui see, et pall ilma ürituseta maha kukub.

 

polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar