Juubilar Peeter Kais: nii väljakul kui elus peab olema küünarnukitunnet

Peeter Kais. | Foto: erakogu

Suurel reedel tähistab oma 70. juubelit teenekas võrkpallur, treener ja sporditegelane Peeter Kais.

“Võrkpall on andnud mulle laia tutvusringkonna ja õpetanud elama,” ütleb tunnustatud võrkpalliveteran käidud teele tagasi vaadates. Isa jälgedes on astunud ka kõik neli Peetri poega – Kaarel, Kristjan, Kaur Erik ja Karl Henri Kais.

Suurema osa oma elust Pärnus veetnud Peeter Kais on tegelikult sündinud Võrus ja ammutanud esimesi võrkpalliteadmisi legendaarse Jaan Gutmanni käe all. “Pean Gutmanni üheks oma parimaks juhendajaks. Ta oli tõeline oma ala fanatt – tegi asjad puust ja punaseks selgeks. Kui vaja, siis võis ka trenni kinni pidada, et mingit tehnikaelementi lihvida,” meenutab Kais oma esimest juhendajat tõelise austusega.

Tegelikult ei olnud võrkpall noorele Kaisile sugugi iseensestmõistetav valik, sest andekas noormees lõi aktiivselt kaasa ka kergejõustikuvõistlustel. “Minu 1969. aastal Antslas puuteibaga püstitatud Eesti B-klassi rekord teivashüppes 3.35 püsis üsna kaua, vist alles Erki Nool hüppas selle üle,” muheleb Kais ja meenutab ka kõrgushüppes saavutatud tulemust 1.85.

Võrust liikus Kais peagi Tallinnasse TSIK-i, kus tema juhendajaks sai Raimund Pundi. “Ta oli eelkõige suurepärane psühholoog,” on Kais täna veendunud. Vähesed teavad, et Kais on tulnud armees aega teenides Kaliningradi oblasti meistriks ja et ta kuulus ühel Alma-Atas peetud turniirl ka 1968. aastal Nõukogude Liidu meistriks tulnud Tallinna Kalevi koosseisu. Tõsi, toonase regelemendi järgi said hooaja lõpus kuldmedalid kaela 10 mängijat ja 12-le anti diplom.

Noore Kaisi hiigelajad olid toona veel ees.

Omamoodi läbilöögiks suurde võrkpalli oli Peeter Kaisi jaoks 1972. aastal Tallinnas peetud traditsiooniline Vana Tooma turniir, kus ta treeneri Ivan Dratšovi otsusega vigastatud Viljar Loori asemel põhikoosseisu pandi ja kohe ka parima mängija eriauhinna sai. “Avo Tasane tõstis lihtsalt nii hästi,” toob ta enda panust vähendades välja 70-ndate tõelise sidemängijavirtuoosi nime, kellega hiljem ka Pärnu KEK-is mängides mitu puuda soola ära sõi.

Kaisi mängijatalent puhkes tõeliselt õide aga kuurortlinna Pärnusse kolides ja kohaliku KEK-i särki selga tõmmates. “Pärnusse kutsus mind Aivo Käbin, kes on Pärnu võrkpalli jaoks olnud ülioluline inimene, olen temale palju tänu võlgu,” kiidab Kais austatud spordipersooni Aivo Käbinit, kes koos Johannes Noormägiga moodustasid toona Pärnu meeste võrkpallis väljapaistva tandemi.

Just Noormägi utsitusel hakkas Kais ka Pärnus treenima noori võrkpallureid. Esimeses grupis olid tema pojad Kaarel ka Kristjan Kais, aga ka näiteks hiljem näitlejana tuntust kogunud Tambet Tuisk. Vennad Kaisid olid ju 90-ndatel aastatel Eesti rannavolles tõeline kvaliteedimärk, Kristjan osales hiljem koos Rivo Vesikuga ka Pekingi olümpiamängudel.

Võrkpalliga on edukalt tegelenud ka Peetri nooremad pojad Karl Henri ja Kaur Erik Kais. Esimene on praegu Eesti noorte rannavollekoondise kandidaat, teine teenib aega Eesti kaitseväes. Peeter Kaisi kirg võrkpalli vastu ei ole lahtunud ka pärast pensionile jäämist, sest alles hiiljuti võitsid tema juhendatavad Pärnu Spordikooli B-klassi poisid U-14 klassis Eesti meistritiitli. Töö noortega jätkub ka edaspidi.

Peeter Kais on neljakordne Eesti meister ja Nõukogude Liidu maaspordiühingute kuuekordne meister, 1981. aastal sai ta Nõukogude Liidu meistersportlase rinnamärgi.

Juubilar peab ise oma sportlastee parimaks saavutuseks kuulumist Eesti koondisse ja Pärnu KEK-i perioodi. “Võrkpall on andnud mulle laia tutvusringkonna ja õpetanud elu – nii väljakul kui elus peab olema küünarnukitunnet,” toob ta välja sügava mõtettera ja lisab: “Kogu elu on ju meeskonnamäng.”

Täpselt nõnda ongi.

Palju õnne ja tervist juubilar Peeter Kaisile kogu Eesti võrkpallisõprade nimel!

Eesti Võrkpalli Liit

Jaga postitust

Üks kommentaar - Lisa kommentaar

  1. Ordering Thyroxine Uk 5mg Cialis Online Canada cialis canada Propecia Hacienda

    Vasta

Lisa kommentaar