TalTech/Tradehouse’i naiskonna peatreener Marko Mett on saanud karjääri jooksul mitmeid nappe kaotusi, kuid pühapäevane Balti liiga finaali allajäämine Riia Võrkpallikoolile kujunes ikkagi omamoodi uudseks ja valusaks kogemuseks.
Põhiturniiri võitnud ja finaalturniiri koduõuel korraldada saanud TalTech võitis laupäevases poolfinaalis ülikindlalt Leedu esiklubi Kaunast ja läks finaali verinoore Riia vastu 2:0 juhtima, ent kaotas kolm järgnevat geimi suurelt ja pidi leppima hõbedaga. Tõik, et tegu on naiskonna ajaloo parima tulemusega, sellisel hetkel palju ei lohutanud.
“Korraldasime Riiale suure peo,” sõnas Mett, nägu õrnalt muigel, kui ühes siinkirjutaja ja veel mõne abilisega Jüri spordihoonesse pandud taraflex-põrandat pühapäeva hilistel õhtutundidel rull-rulli haaval üles võttis. Mett oli nimelt klubi mänedžerile Uku Rummile augu pähe rääkinud, et tublide naiste auks pandaks finaalturniiriks spetsiaalne võrkpallipõrand maha. See, et võistkonna treenerid ise põrandat paigaldavad ja hiljem üles võtavad, käib taolisel puhul asja juurde. Ja ehk oligi parem, sest abiliste rumalad naljad aitasid mõtted võrkpallilt vähemalt hetketi mujale viia.
Paar tundi enne põranda lahti võtmist sai Mett aga lahti võtta finaali. Puhtalt oma sõnadega, sest ajakirjaniku küsimusi polnud sellises olukorras vajagi. Taoline sisekaemus aitab loodetavasti ka lugejatel mõista, mida üks pallimäng ja üks võistkond ühele treenerile võivad tähendada, kui tema elu pöörleb täielikult spordi ümber.
Marko Mett vahetult pärast TalTechi 2:3 (13, 23, -18, -18, -10) kaotust Riiale:
“Esimese emotsiooni pealt öeldes me ei andnud seda mängu ära, vaid Riia konkreetselt võttis selle mängu ära. Me lihtsalt väsisime. Jah, ma näen kõrvalt, et me väsisime ära. Ma ei tea, kuidas see kõlab, aga vastase treenitus… Mina ütlen, et see on puhas treenitus. Eduseisus on hea olla, aga kui kolmandas geimis läks Riia kolme-nelja punktiga juhtima, siis… Kõigepealt väsis keha ja siis väsis ka vaim ära.
Vabandusi ma ei otsi. Mul lihtsalt ei tule ühtegi mõtet – mida ma oleks pidanud tegema, et mäng veel meie kasuks pöörata? Kes mul varumängijatest kasutamata jäi? Kaks esimest geimi mäng toimis, siis saime kolmanda pähe ja ei suutnud enam kuidagi ree peale tagasi tulla. Alates kolmanda geimi keskelt olime tagaajaja rollis ja meid pandi paika. Ma võtan mütsi maha nende Riia preilide ees – nad on ülitublid. Ja (Marta Kamelija) Levinska – paneme piiri kinni, vajutab diagosse, jätame piiri lahti, lööb piiri peale. Isegi kui täpselt palli-jagu jääb piirist ruumi lüüa, ikka lööb ära. Eelmisel aastal lõi ta pronksimängus meie vastu 37 punkti, nüüd lõi finaalis 36 punkti…
Üks asi, mis statistikast välja tuleb, on see, et Levinskal olid Kadiga (Kullerkann) identsed numbrid. Võib-olla oleksime me pidanud veel rohkem Kadile tõstma. Levinska sai lõpuks 63 ja Kadi 55 tõstet. Ehk tõesti oleks pidanud tema peale veel rohkem lootma. Aga muud asjad… Meie servi vastuvõtt ehk lätlaste pikad servid. See on nüüd Kristi (pärast karikafinaali spordis pausi teinud Kristi Nõlvak – toim.) koht. Teda asendanud Kärt Unt oli tegelikult supertubli, aga see oli tema jaoks esimene finaal põhitegijana. Meil on võistkond vahetunud nii kõvasti. Võtame Jull (Julija Mõnnakmäe), Kristi (Nõlvak) ja Kristel (Moor) – nad olid kaks kuud tagasi veel põhitegijad. Nüüd on täiesti uus sats: Bahma (Kaisa Bahmatšev), Kärt (Unt) ja Kadi (Kullerkann).
Kõik loevad treenerite tiitleid, aga minu jaoks on see hõbe ka oluline. Esmakordne saavutus. Viie hooaja jooksul on tulnud kolmas, seitsmes, neljas, neljas ja nüüd teine koht. Ei ole nii, et hüppad neljandalt kohalt esimeseks.
Loomulikult olen pettunud. Ma ei tea, millal mul tekib uus võimalus Balti liiga meistriks tulla. Finaalis olid kindlasti kaks paremat naiskonda. Olime sama palju tiitlit väärt kui Riia, aga see kaotus tuleb nüüd alla neelata. Kaotus võrdub õppetund. See on minule õppetund, et midagi teinekord jälle teistmoodi teha. Õnne taha ma ei poeks. Õnn on tugevamate poolel ja Riia oli meist konkreetselt tugevam. Nii ongi. Treenerid peavad Eestis õppima kaotama. Ma tunnen oma kolleege – keegi neist ei oska kaotada. Loomulikult on see raske. Mina olen oma elus kolm neljandikku mängudest peksa saanud. Ma ei hakka nüüd ütlema, et vot, see või teine mängija oli süüdi. Serveerime niipidi – vastane oli parem. Ja nii on.”
