Tänavuse Eesti karikafinaali pilkupüüdvaimaks pealtvaatajaks võib pidada Olari Lillest, kes lasi isiklike seoste tõttu Pärnu ja Saaremaa ühissärgi õmmelda.
“Ma olen nagu kits kahe heinakuhja vahel,” naerab pärnakas. “Olen poeg Karli pärast Pärnu ja sõber Urmase (Tali) pärast Saaremaa poolt. Nii tekkiski idee kaks särki kokku panna.”
“Ütlesin finaalipäeva hommikul ka Urmasele, et mind ei huvita, kes võidab. Ma pole kunagi sada protsenti ühe klubi fänn olnud. Tähtis on see, et mäng pakuks mulle kui pealtvaatajale emotsiooni. Ja seda finaal ka pakkus,” jäi Olari nähtuga rahule.
Urmasega sai Olari sõbraks sel ajal, kui too Pärnu meeskonda juhendas. “Kuidagi nii on läinud, jah,” möönab Olari. “Olen tema isiklik itimees, kes arvutiga seotud probleeme lahendada aitab. Omakeskis oleme jõudnud muuseas arusaamale, et ilmselt sattusime esimest korda kokku juba 1980ndate lõpul võrkpalliväljakutel, kuigi kinnitust sellele pole.”
Olari poeg, Pärnu sidemängija Karl Lilles pääses finaalis mõneks ajaks Martti Keele asemel ka väljakule. Isal on sellega seoses oma teooria rääkida.
“Ütlesin poisile, et ta rikkus ise kõik ära,” lisab Olari naljatledes. “Balti liiga ja Eesti liiga tiitli on ta sedasi võitnud, et väljakule ei pääsenud. Püsinuks ta ka nüüd karikafinaalis kogu kohtumise varumeeste nurgas, olnuks Pärnu ilmselt võitja.”
Isa hinnangul on pojas juba praegu näha treeneriainest.
“Ma ei tea, millisele tasemele ta võrkpallurina veel jõuda võiks. Aga seda, et temast treener saab, näeb juba praegu, olgugi et ta on alles 22-aastane poisike. Temas on see miski,” ütleb Olari tähenduslikult. Karl on tänaseks juba mõnda aega treenerina ka töötanud. Muide, kaks korda nädalas käib ta trenne andmas Tallinnas.
Kaks Pärnu-Saaremaa ühissärki kinkis Olari pärast Saaremaa 3:2 võiduga lõppenud mängu finaali peatreeneritele ehk Talile ja Avo Keelele.
“Kui Urmas ütles mulle hiljuti “jumal tänatud, et sa olemas oled”, siis tundsin, kurat, see on see koht, kus tuleb need särgid ära anda,” lisab Olari lõpetuseks.
