Andrei Ojametsa juhendatav Tartu Bigbank jõudis eile aastase vahe järel Eesti karikavõistluste finaali, kus 29. septembril kohtutakse Saku suurhallis tiitlikaitsja Saaremaaga. Kogenud pärnaka sõnul on ühemängulises finaalis kõik võimalik.
56-aastane Ojamets andis pärast teistkordselt TalTechi alistamist – seekord numbritega 3:1 (15:25, 25:20, 25:16, 25:13) – ja finaalikoha tagamist Võrkpall24’le põgusa intervjuu.
Andrei, kui suur pingelangus see sinu jaoks oli, et Tartu finaalikoha tagas, arvestades, et kullamängud peetakse nii naistel kui ka meestel esmakordselt Eesti suurimal areenil?
Eks see ole ju ikka tore, kuigi ma tegin just mängijatele nalja, et rikkusime finaalipääsuga oma aastalõpu nüüd ära. Tegelikult on selge, et finaal oli meie eesmärk. Eelmisel aastal me karikasarjas finaali ei pääsenud, sel aastal pääsesime. Igal aastal ei saagi nii kergesti finaali. Esimene mäng TalTechi vastu õnnestus meil väga hästi, näiteks blokis olime head. TalTech tuleb alati mängudele suure hurraaga peale, aga nad tuleb ära murda. Aga meil on hetkel natuke väsimust tunda ja ilmselt oli esimese kohtumise hea esitus veel meeles ka, mistõttu alustasime mängu kehvasti. Meil on selline periood hetkel, kus 15 päeva jooksul peame seitse mängu. See pole absoluutselt normaalne isegi profispordis. Mnjah… Kusjuures osad käivad meil ju tööl ja õpivad. Pidime täna seetõttu ka vaimselt end paika saama. (Muigab.) Keegi ei ütle, et elu peab lihtne olema, aga ma küsin sellises olukorras – pagan, kas see peab nii raskeks olema tehtud?
Sa mainisid, et võistkonnas on tunda väsimusmärke. Kas pidasid silmas vanameistreid või nooremat kaadriväge?
Ma mõtlen võistkonda üleüldiselt. Kui vaadata näiteks Kerti (Toobal), siis ma küll ei ütleks, et ta väsinud on. Kert on muidugi ka väga professionaalne sportlane ja ta suudab end tõsiselt häälestada. Pigem olen pidanud noortele mitu korda märkuse tegema selles osas, et nad alustavad mängu tuimalt. Kui platsile tulles silmad ei põle… Sportlikku viha peab rohkem olema. Et meil see tekiks, peame sattuma raskesse olukorda või tuleb kellelgi, kaasa arvatud minul, kedagi välja vihastada. Aga see ei peaks nii olema. Toobaleid ja Rikberge ei pea tagant lükkama, aga mõnda noort tuleb küll utsitada. Aga eks see kõik ole õpitav.
Kas tänavuses karikafinaalis on selge favoriit olemas?
(Mõtleb mõne hetke.) Finaal on finaal ja seal on üks mäng, mis tähendab, et kõik on võimalik. Seeria puhul oleks jutt teistsugune. Selge on see, et kui me arvutisse andmed sisse paneme, siis on Saaremaa favoriit. Aga eks sel hetkel hakkavad igasugused nüansid rolli mängima – kes millises meeleolus tuleb jne. Saaremaa pink on kindlasti pikk, korralik ja rahvusvaheline, aga seda uhkem tunne on meil, et ainult ühe välismaalasega karikafinaalis mängime.
Lõpetuseks, kas sind see huvitab, kes valitakse tänavu Eesti parimaks treeneriks? Sinu kõrval on tänavu meie meelisalal väärt saavutusega hakkama saanud ju ka Rivo Vesik, lisaks on teistelt aladelt tugevaid kandidaate.
Noh… Esiteks, ma ei tee seda tööd meeldivate nimetuste pärast – eesmärgid ja väärtused on teistsugused. Samas on selge, et tunnustus meeldib igale inimesele. Aga kui ma seda tiitlit ei saa, siis ei saa. Ma ei põe. (Muheleb.) Olen jõudnud vanusesse, kus suuremad peod ja rahvamassid enam väga ei tõmba. Seal on ju igasugused maailmameistrite treenerid ja muud väärikad juhendajad, nii et mingit pisarat kohe kindlasti ei tule, kui auhind läheb kellelegi teisele.
Kas nõustud, et nii sina kui ka Rivo olete tänavu võrdselt autasusid väärt?
Valimised on ju alati väga subjektiivsed. Teatud momentidel hääletatakse ka emotsioonide pealt, mistõttu tulemused pole alati ehk õiglased. Kui meie võrkpallimeeskond esmakordselt aasta võistkonnaks valiti, siis tegelikult sõudjate paatkond tegi minu mäletamist mööda tugevama tulemuse. Samas, kui ükskõik milline Eesti-suguse väikeriigi pallimänguala koondis jõuab tiitlivõistlustel finaalturniirile, on see kindlasti saavutus. Aga siin ongi alati nii, et kellele miski meeldib. Ühele brünett, teisele blond.
