Eesti võrkpallimeeskonna kapteni Kert Toobali sõnul hakkas info koondise OM-kvalifikatsiooniturniirile pääsemisest võistkonna sees levima eile õhtul, mil Poola meedias esimesed sellekohased signaalid tulid.
“Ega ma ju pole ka kindel, kas see info on 100 protsenti tõsi, aga paistab, et on,” sõnas Toobal täna pärastlõunal Võrkpall24’le. “Vahepeal tundus juba, et me ei pääse turniirile. Kogu selle segaduse on tinginud punktisüsteem, sest keegi ei tea päris täpselt, kui palju millegi eest punkte saab. Paar aastat tagasi oli näiteks selline juhus, kus Euroopa liiga võitja sai rohkem punkte kui Maailmaliiga tugevuselt kolmanda grupi võitja (tasemelt pidanuks olema vastupidi – toim.). Meie puhul on selge, et koha turniiril tõi just tänavune Euroopa liiga võit (nüüdsest on nimetatud liiga oluliselt tugevam kui eelmistel aastatel – toim.).”
Toobal nõustub, et üksnes OM-kvalifikatsiooniturniirile pääsemine liigitub Eesti võrkpalli suuremate saavutuste hulka.
“Selge on see, et sinisilmse unistamise eest sellisesse seltskonda ei pääseta. Oleme selle koha aastatega välja võidelnud. Vaadakem kasvõi seda, kui paljud tugevad Euroopa koondised turniirilt välja jäid. Oleme aukartustäratavas seltskonnas. See on läbi ajaloo tugevaim turniir, millest Eesti on osa võtnud,” ütleb kapten.
Eesti paigutati B-alagruppi koos USA, Belgia ja Hollandiga, kes kõik pääsesid tänavusel MM-il esikümnesse. Edasi pääseb järgmise aasta augustis toimuvalt turniirilt vaid alagrupi võitja, ülejäänud meeskonnad peavad lootma edule 2020. aasta jaanuaris toimuval lisavalikturniiril.
“Minu jaoks on tänavuse MM-i pronks USA alagrupi soosik. Neil on ühtlaselt hea koosseis, kus igale positsioonile jagub täielikke tippmängijaid. Me pole USA-ga ka kunagi kohtunud, mis teeb kogu selle turniiri eriti põnevaks. Samas on ka Belgia ja Holland viimaste aastate jooksul oma arengus sammu edasi teinud ja kinnitanud kanda maailma esikümne piirimail,” selgitab Toobal.
Esmakordselt taolise saavutuseni küündinud Eesti on kohtunud üksnes viimase kümne aasta jooksul Belgiaga 13 korral (6 võitu) ja Hollandiga 14 korral (6 võitu).
“Belgia ja Hollandi vastu meil aukartust pole. Meie oleme nende jaoks kindlasti ebamugavad vastased ja seda teavad nii nemad kui ka me ise. Omavahelistes mängudes oleme küll näidanud, et suudame nendega võrdselt mängida, aga kokkuvõttes on nad oma saavutustega meist natuke eespool. Belgial ja Hollandil pole ka näiteks USA vastu aukartust, sest nad on nii palju maailmaliigas ja suurturniiridel tippmeeskondadega kokku puutunud ning võitegi noppinud. Meil on seda puudet maailma tippkoondistega olnud oluliselt vähem.”
Ent millised võiksid olla Eesti koondise väljavaated hirmkõva alagrupi võitmiseks?
“Kui me peaksime kusagile pääsema, siis ainult tänu meeskondlikule mängule ja ühtsusele. Meie vastastel on kindlasti selliseid mängijaid, kes võivad üksinda matše ära otsustada, aga meie nii purjetada ei saa. Peame mängima võimalikult mitmekülgset mängu. Mis on meie tugevused? (Muigab.) Kui me hakkame end USA-ga võrdlema, siis on raske midagi välja tuua, sest neil on igal positsioonil paremad mängijad kui meil. Seega, jah, ainult meeskondlikult võime midagi korda saata. Ma arvan, et sellisele turniirile peame me minema lihtsalt nautima ja oma hetke parimat võrkpalli mängima. Seejärel selgub, kas sellest piisab või mitte. Kui ei piisa, siis tuleb trenni edasi teha ja üles leida lisakäigud,” vaagib 39-aastane sidemängija.
Loe ka: Eesti koondis pääses üle noatera Tokyo OM-i kvalifikatsiooniturniirile!
