Võrkpall24.ee jätkab meenutuste rajal ja teeb noorpõlvepiltide kaudu oma lugejad tuttavaks järjekordse Eesti koondislasega.
Kes küll võiks olla see tumedasilmne väikemees, kellest tänaseks on sirgunud välisliigas mängiv võrkpallur?
Õige vastus: sidemängija Andres Toobal.
30-aastane Toobal meenutab: “Eks see minu sportimine sai alguse ikka vendade järgi, kuigi tegelikult ka vanemad olid sportlikud – isa suusatas ja tegi kergejõustikku, ema mängis võrkpalli. Kert on minust 9 ja Kermo 6 aastat vanem. Mäletan, et vahel tuli üks neist lasteaeda ja võttis mind oma trenni kaasa. (Muigab.) Veidi hiljem olin vajalik seetõttu, et keegi jalgpalli mängides väravas seisaks. Väga tähtis oli nii minu kui Kerdi võrkpalli juurde jõudmisel see, et Villi Vantsi ja tema abikaasa Merle tulid Türile trenne andma. Kert läks esimesena tema trenni, hiljem tulime loomulikku rada pidi mina ja Kermo järgi. Ega Türil neid variante väga palju polnud ka, võib-olla kergejõustikuga tegeleti veel tõsiselt. Villi treeningud olid väga mitmekülgsed. Võrkpalli algklassides väga palju mängida polnud mõtet, sest nii väiksena ei jõua veel palliga suurt midagi teha. Pigem olid trennid üles ehitatud isu tekitamisele. Mängisime alguses jalgpalli, rahvastepalli ja tegime koordinatsioonile palju harjutusi. Kogu töö käis selle nimel, et mingil hetkel võrkpalli juurde üle minna.”
