Eesti koondis tegi EM-finaalturniiri alagrupiturniiril viimases voorus oma parima mängu ja andis eelmise EM-i neljandale naiskonnale Aserbaidžaanile kõva lahingu, ent kaotas lõpuks 2:3 (-20, 18, -22, 22, -11). Siin on kolm tähelepanekut eilsest mängust.
Võistkond. Eesti koondise eduka esinemise alus oli ühtsus. Kertu Laak 24 punkti (+16), Liis Kullerkann 18 punkti (+16), Anu Ennok 14 punkti (+8), Kristiine Miilen 9 punkti (0), Julija Mõnnakmäe 6 punkti (+6) ja Eliise Hollas 4 punkti (+4). Kogu naiskond õnnestus. Ega muul moel vist polekski olnud võimalik Aserbaidžaani-suguse tippnaiskonnaga kaks ja pool tundi samas tempos vastu pidada. Võimas!
Vigastuse kiuste supertulemuseni. Elu ühe parema, kui mitte parima mängu tegi eile meie temporündaja Liis Kullerkann. Rünnakud 16-st 10 (66%), blokke 6 (!) ja serviässasid 2. Ent imeline punktisaak polnud ainus, mille Kullerkann mängult kaasa võtab. Nimelt sai ta aserite rünnaku ajal nii õnnetult palliga pihta, et kaks näppu läksid tugevalt paiste. Aga ei, see ei seganud vaprat Kullerkannu suurt mängu lõpuni mängimast. Ta ei lasknud sõrmi isegi kokku siduda.
Nauding vs sunnitöö. See oli mäng, mis jääb naistele meelde ilmselt paremini kui varasemad matšid. Meie naiskond andis endast tõesti kõik, kuid suutis samal ajal mängu nautida. See, mil moel Eesti eile oma suure toetajaskonna silme all väljakul elas ja hingas, oli imetlusväärne. Eriti hästi aitasid meie naiskonna keemiat konteksti panna vastased, sest aserite jaoks paistis eilne mäng olevat kui sunnitöö. Ent mis saab edasi? Kas Andrei Ojamets jätkab peatreenerina ning milline näeb välja meie naiskond järgmisel korral kogunedes? See on tulevikumuusika.
