Eesti rahvusnaiskond kaotas EM-finaalturniiril Budapestis täna 1:3 (23:25, 32:30, 19:25, 21:25) Rumeeniale. Siin on kolm tähelepanekut põnevast matšist.
Nagu öö ja päev. Kui kahel esimesel võistluspäeval küsisid meie alagrupikaaslaste treenerid imestunult, mil moel Eesti EM-ile pääses, siis täna andsid meie naised neile väljakul vastuse. Just nõnda! Eesti sai lõpuks oma vastuvõtu tööle (meil 54%, Rumeenial 42%) ning sellest tulenevalt esineti edukamalt ka tõstetööl ja rünnakul. Nõrgaks ei saa meie tänaseid vastaseid seejuures kuidagi pidada, sest alles eile alistas Rumeenia kodupubliku kurvastuseks 3:1 Ungari. Ent miks me mängu lõpuks ikkagi kaotasime? Sest Rumeenia oli igas geimis otsustavate punktide mängimisel selgelt kogenum ja kindlam. Isegi teises geimis, mille Eesti pika lahingu järel võitis, rabelesid vastased välja suurest kaotusseisust.
Blokk. Eesti naiskond kogus täna üle kahe korra rohkem blokke (18) kui kahe esimese mänguga kokku (8). Suure töö tegi ära meie Prantsusmaa kõrgliigas mängiv temporündaja Liis Kullerkann, kes tõi oma 10 punktist suisa 8 just sulustamisega. Selliseid numbreid ei näe tippvõrkpallis just kuigi tihti. Tõsi, ka rumeenlaste rünnakud ei paistnud täna nii kõrged ja võimsad olevat kui ungarlaste või horvaatide omad. Sellelgi aga oli ilmselt oma põhjus – Eesti hea serv (6 ässa ja vaid 8 eksimust).
Nette Peit. Teha elu mäng ehk tuua 31 punkti (+19) karjääri kolmandas tiitlivõistluste mängus… See on midagi erilist. Rünnakul realiseeris Peit 51 tõstest 25 (49%), millele lisandus 3 punkti nii servi kui blokiga. Ja mis samuti oluline: 27-aastane naine tuli täna korralikult toime ka servi vastuvõtul (42%), mis ei kuulu teatavasti tema meelistegevuste hulka. Äramärkimist väärib täna teinegi nurgaründaja Anu Ennok, kes hoidis nii rünnakul (38%) kui vastuvõtul (60%) asjad korras ja kogus 14 punkti (+6). Kristiine Miilen oli küll valmis vahetusest sekkuma, ent täna polnud selleks vajadust.
