fbpx
Close

Kolm tähelepanekut | Otsustavad hetked, liberod ja lahmiv arvamuslugu

Eesti rahvusmeeskond. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti rahvusmeeskond jätkab EM-finaalturniiri kolme vooru järel võiduta ja reisib täna Amsterdami, lootes alagrupiturniiri viimastel päevadel väikesele imele. Siin on aga kolm tähelepanekut Eesti koondise eilsest 0:3 (18, 32, 26) kaotusest Tšehhile.

Liidri puudumine. Eesti koondis suutis geimides lõpuni punkt-punktis ilusat võrkpalli mängida maailmameistri Poolaga. Tasemelt kehvemate Montenegro ja Tšehhi vastu suutsime sama, kuid kaotasime mõlemad mängud 0:3. Mitmel puhul tuli geimi esimeses osas tehtud hea töö võiduks vaid vormistada, ent andsime suure edu käest. Miks? Eestil puudub täna vankumatu liider, kes esineks võrdselt hästi nii seisul 0:0 kui 24:24. Robert Täht ja Renee Teppan on küll maailmatasemel talendid, kes võivad tippklubides kogenud mängijate kõrval imesid korda saata, ent nagu kogeme, pole kumbki neist veel küps mängija, kes suudaks oma parimat mängu näidata stabiilselt otsustavatel hetkedel. Meil puudub oma Wilfredo Leon, Nimir Abdel-Aziz või hiilgeaegade Oliver Venno, kellele antakse rasketel hetkedel kõik pallid kõrge kaarega julgelt ette, sest teatakse – küll ta mingil moel punkti ikka ära toob. Kert Toobal katsetas eile ja üleeile viimaste punktide ajal kõiki põhimehi, ent i-le ei suutnud täppi keegi panna.

Liberod. Eilset Eesti mängu peatribüünilt meie poolehoidjate keskelt jälgides püüdsid kõrvad korduvalt kinni Silver Maari nime. Meie pikaaegsel esiliberol ja tagaliini dirigendil Rait Rikbergil jäi seljataha raske mäng. Servi vastuvõtul sai 37-aastane tartlane tööd 22 korral, õnnestumise protsent vaid 18… Tšehhid lõid küll tõesti võimast servi ja mitmed nende pallingud lendasid täpselt piiri peale, ent suurturniiril nii ju asjad käivadki. Silmanähtavaid probleeme oli vastuvõtul isegi kommunikatsioonis, mida peetakse Rikbergi suurimaks tugevuseks. Eestil on pingilt võtta 20-aastane Silver Maar, kes on tõestanud korduvalt, et saab ka suurtes mängudes hakkama. Poola vastu oli tema vastuvõtt 67 ja Montenegro vastu 71 protsenti. Nii tekkis tõesti mängu jälgides küsimus, kas Maar vääriks võimalust. Peatreeneri senist talitamist jälgides kõlab see küll hullumeelsusena, ent ennustan, et Maar pannakse teisipäevases Hollandi-mängus algkoosseisu.

Tagantjärele targutamine. “Kahju, et Gheorghe Cretut pärast Poola mängu ei vallandatud. Eesti ei vaja luusereid.” Küllap tuleb endise kolleegi Jaan Martinsoni tänases EPL-i arvamusloos (loe siit) ilmunud lauset võtta eelkõige kui ajakirjanduslikku liialdust, tähelepanu ja kliki saamise soovi, ent kurb on kogenud ajakirjaniku sulest taolist lahmimist lugeda.

Martinson viitab nüüd (aga mitte reede õhtul pärast mängu), et Eestil tulnuks Poola vastu põhimeestega lõpuni mängida, sest sealt võinuks väärtuslikke punkte ja enesekindlust noppida. Martinson ei jälgi võrkpalli igapäevaselt ega tunne ala sügavuti. Kindlasti ei näinud ta ka eilset Poola koondise 3:0 võitu Hollandi üle, kus võõrustajatel polnud Vital Heyneni hoolealustele midagi vastu panna. Olen veendunud, et kui poolakad oleksid tõesti hakanud Eesti vastu mängu kaotama, toonuks nad väljakule maailma parima võrkpalluri Wilfredo Leoni, kes löönuks pallid üle meie bloki punktiks ja teinuks mängu üksi ära. Poolakad pingutasid meie vastu täpselt nii palju, kui võiduks vaja oli, olgugi et kõrvalt vaadates jäi tõesti kohati petlik mulje, justkui olnuks väljakul kaks võrdset meeskonda.

Martinsoni soov mängida põhimeestega viis geimi Poola vastu ja järgnevatel päevadel samade meestega pikad mängud Montenegro ja Tšehhiga kõlab lõbusalt, ent suusakoondisest lisavahendeid hankimata poleks 40-aastane Kert Toobal ning vigastustest äsja taastunud rünnakuliidrid Täht ja Teppan sellist koormust vastu pidanud. Kui tegu on pika ja väga tiheda ajagraafikuga turniiriga, üritavad kõik meeskonnad jõuvarusid säästa, sest igas mängus ei suuda keegi tippvormis olla. Nii tuligi teha valikuid. Võimalik, et kui põhimehed mänginuks Poola vastu lõpuni, saanuks me Montenegrolt ja Tšehhilt hoopis kindlamalt tappa. Võimatu on seda tagantjärele öelda.

Ei tasu unustada, et Poola näol on tegu maailma parima koondisega. Samamoodi ei tasu unustada, et Eestil on seljataha jäänud viimaste aastate halvim suvi. Meie probleem pole täna see, kellega me Poola vastu kolmandas ja neljandas geimis mängisime. Meie probleemid on mujal. Olen seejuures nõus, et ehk tõesti hakkab Cretu aeg Eesti koondise eesotsas läbi saama, sest varasematest aastatest tuttavat sära meie mängus hetkel pole. Tahtmist on mängijates küllaga, ent kõike tehakse kuidagi vägisi, naudinguta. Jään siiski endale kindlaks, et Poola vastu tehtud taktikaline otsus oli õige ja Cretu pole üksi süüdi, kui meie mängijad ei suuda järjepanu geimi otsustavatel hetkedel palle maha lüüa. Meil on puudu jäänud nii enesekindlusest, otsustavusest kui ka õnnest.

Kõik pole siiski õnneks veel läbi ja kahe allesjäänud mänguga on võimalik meestel nii endi kui poolehoidjate tuju märgatavalt tõsta. Seda isegi siis, kui lõpuks alagrupist edasi ei pääseta. Mängida me ju oskame.

scroll to top