“Need olid ilma igasuguse kahtluseta minu elu kolm kõige karmimat nädalat,” ütleb armastatud võrkpallitreener Peeter Vahtra, kes taastub maakodus Kloogarannas koroonaviirusest ja sellega kaasnenud kahepoolsest kopsupõletikust.
Pikaaegne Eesti naiste koondise peatreener ja kuni eelmise suveni Audentese spordigümnaasiumis meie paremate tütarlaste treenerina töötanud Vahtra tundis veebruari lõpus ühel tavalisel tööpäeval end halvasti ja teatas naiste esiliigas mängiva Peetri võistkonna liikmetele, et tublidel mängijatel tuleb seekord hakkama saada peatreenerita.
“Kutsusin mõned päevad hiljem kiirabi, sest olukord ei paranenud. Ütlesin, et mul on köha ja palavik. Kuna hingamisraskusi tol hetkel veel polnud, siis öeldi sealt vastu, et võtaksin paratsetamooli ja jooksin palju vett – küll siis temperatuur langeb. Aga palavik ei tahtnud mitte kuidagi 39,5 pealt alla tulla. Kui olin kaheksa päeva kodus istunud ja lakkamatult köhinud, siis nõustus kiirabi viimaks koju tulema. Ja kohe, kui nad mu seisundi olid ära hinnanud, öeldi, et nüüd on kiiremas korras haiglasse minek,” meenutab Vahtra 3. märtsi, mil ta viidi Merimetsa haiglasse.
“Positiivse koroonaproovi olin andnud juba varem, aga haiglas selgus kompuuteruuringus, et mul oli selleks hetkeks tekkinud kahepoolne kopsupõletik. Uuring näitas, et viiskümmend protsenti kopsudest olid omadega audis,” jätkab Vahtra.
Esimesed päevad haiglas kujunesid Vahtra jaoks kriitilisteks. “Mul oli 24/7 hapnikumask peas, lisaks kanüülid sees. Teisel päeval, kui ravi peale pandi, uuriti, kas mul on allergiaid. Vastasin, et oma teada mitte. Olen alati terve olnud ja haiglassegi sattusin esimest korda. Seejärel süstiti veeni antibiootikumi, mis pidavat kõige kiiremini kopsupõletiku vastu võitlema. Selgus aga, et minu organismile see ei sobinud ja hingamine hoopis sulgus. See oli minutite küsimus, et oleksin teise ilma läinud. Pildi viskas eest ära, aga õnneks sain kohe vasturavimit, mis mu päästis,” räägib ta. “Arst oli sel ajal kodustele öelnud, et kardame halvimat, aga loodame parimat. Mind ta sellest infost säästis.”
Mida kogenud treener ise noil päevil mõelda jõudis? “Tead, ma ei mõelnud midagi,” vastab Vahtra. “Mõtlesin, et kust see koroona tuli. Ma ei alahinnanud seda viirust ega suhtunud sellesse ükskõikselt. Ometi arvasin, et mina niikuinii koroonasse ei jää. Ja isegi kui jään, siis tulen sellest püstijalu välja. Mul polnud enne seekordset juhust elus kordagi kopsudega probleeme olnud. Selline pauk mõjus psüühikale raskelt, sest ma poleks iialgi uskunud, et nii võiks minna,” tunnistab Vahtra, kes viibis haiglas kaks nädalat.
Tänaseks on Vahtra organism vaikselt, aga järjekindlalt tugevamaks muutunud. Maakodus teeb ta iga päev üha pikemaid jalutuskäike, kuid üle ei pinguta. “Sügisel tegin maal raskemaid töid ja andsin lastele nii muuseas kolm trenni järjest, aga nüüd pean iga sammu läbi mõtlema. Arst rõhutas, et ma ei tohi mitte mingil juhul taastumist forsseerida, nagu sportlased tihti teha tahavad. Pean rahulikult seda protsessi võtma,” märgib Vahtra, kes oli telefonikõne ajaks just neljakilomeetriselt jalutuskäigult naasnud.
Aprilli teises pooles 60. sünnipäeva tähistav Vahtra on läbikogetust saanud motivatsioonigi. “Tunnen rõõmu, et mul on hing sees ja et saan Kloogarannas maamajas elada. Jalutuskäigud lähevad iga päevaga natuke pikemaks ja seis üha paremaks. Paranemisprotsess annab indu juurde.”
Mida ütleks aga Vahtra kõigile neile, kes pole veel kindlad, kas lasta end vaktsineerida? “Absoluutselt soovitan seda!” kõlab kiire ja resoluutne vastus. “Ja mitte ainult minuealistel, vaid kõigil, kel avaneb võimalus. Need olid minu elu kõige rängemad nädalad. Isegi kui vaktsiiniga võib kaasneda kõrvalnähte, pole need võrreldavad sellega, mida mina kogesin. Selle tõenäosus, et vaktsineerides midagi halba juhtub, on imepisike võrreldes koroonaga kaasnevate ohtudega. Aga see on puhtalt minu soovitus.”
Lõpetuseks palub Vahtra tänada Eesti meditsiinitöötajaid. “Ma mõistan täielikult seda, et mulle ei oldud nõus esialgse info põhjal kiirabi saatma, sest kiirabi on praeguses olukorras ülekoormatud. Ja kõik need inimesed, kes minuga Merimetsa haiglas töötasid… Oskan neist vaid ülivõrdes rääkida. Nägin, kui suure koormuse all arstid ja õed töötasid, ometi suhtusid nad minusse alati meeldivalt. See haigus on saladuslik ja arstidki õpivad iga päev uusi asju. Mõistan, kui raske neil on.”
Lisaks Peetri esiliiganaiskonnale Selveri noortesüsteemis töötav Vahtra läheb kopsudega kontrolli uuesti mõne kuu pärast, vaktsiiniks on tema keha valmis aga ilmselt suve lõpus.
Võrkpall24 soovib kogu võrkpallipere poolt Vahtra Petsile edukat taastumist. Ja kohtume jälle seal, kuhu Vahtra süda kutsub – võrkpalliväljakutel!
