fbpx
Close

Laagi ja Miileni 5 küsimust: Hunt Kullerkannu 9 ametit. Tenniseinstruktor, kunstnik ja nüüd ka profivõrkpallur

Kertu Laak, Kadi Kullerkann ja Kristiine Miilen. | Fotod: Gertrud Alatare

Eesti rahvusnaiskonna tänavune kevadtsükkel polnud just teab mis edukas. Vahest seetõttu tuligi Kertul ja Kristiinel Frankfurdis viimast kojulendu oodates mõte veidi tuju tõsta ja rääkida Kadi Kullerkannuga, kes nädalapäevad tagasi mõneti üllatuslikult taas profilepingu sõlmis ja seega sügisel kodumaa tolmu jalgelt pühib.

Järgmiseks hooajaks Kreeka kõrgliigasse suunduv Kadi saigi südamelt ära rääkida, kust ja kuidas ta juba profispordiga peaaegu lõpparve tegemise järel taas uue motivatsioonipuhangu sai. Muuhulgas tulevad avalikustamisele ka Keilast pärit võrkpalluri vasaku põlve haiguslugu ja elust enesest pärit allikad, mis diagonaalründaja kunstiteoseid inspireerivad. Pilkupüüdev soengustiil jääb aga endiselt müsteeriumiks: see, kas Kadi on siis ikkagi blond või brünett, jäägu iga lugeja enda otsustada.

1. Esiteks. Räägi ära, mis värk sul nende juustega on? Kas “101 dalmaatsiakoera” on su lemmikfilm, juuksuril sai poole pea peal värv otsa või väljendad sa sellega oma kunstnikuhinge?

Kõik! Tegelikult mul tekkis lihtsalt tuju ja kui mul tuleb mingi tuju, siis tavaliselt ma teen selle asja lihtsalt ära. See on teistmoodi ja ma mõtlesin, et on ka äge, kui inimesed ei tea, kas öelda minu kohta brünett või blond. Juuksurile ka väga meeldis seda teha ja hetkel ei ole ma ise ka sellest veel ära tüdinenud.

Kusjuures eelmine kevad oli mul kinnisidee endale dalmaatsiakoer võtta ja talle nimeks Urmas panna – saaks Ummiks kutsuda! Aga nende juustega oleks see võib-olla natuke creepy, nii et sellest plaanist ma hetkel siiski loobusin ja koera ei võtnud. Aga kui ma kunagi ta võtan, siis ta nimeks saab ilmselt ikkagi Ummi.

Kas see, et oled taimetoitlane, on ka lihtsalt mingil hetkel tekkinud tuju vili? Või on sellel ka sügavamaid tagamaid?

Kui küsitakse, miks ma taimetoitlane olen, siis ma tõesti ei oska vastata. Mulle ei ole liha lihtsalt kunagi maitsenud. Lapsena sõin vinkusid, aga see on põhimõtteliselt jahu. Mäletan, et kodus pidime alati taldriku tühjaks sööma, ja kuigi ma olen muidu väga kiire sööja (nagu mu tiimikaaslased kõik teavad), siis ma vindusin seal taldriku taga ikka pool tundi ja nokkisin neid lihatükke – no ei läinud alla! Poetasin neid Liisi taldrikule nii palju, kui sain, ja lõpuks viskasin mingid jupid ikka prügikasti.

Kanaliha sõin tegelikult pikemat aega, veel ülikooli esimestel aastatelgi, aga ka see kadus mingil hetkel niimoodi loomulikult ära. Ma ei sure ära, kui mul on näiteks paar peekonitükki kuskil chili con carne sees, aga mingit igatsust liha järgi pole mul absoluutselt. Ma ei näe, et see annaks mu toitudele midagi juurde, pigem teeb olemise lihtsalt raskeks.

Kadi Kullerkann TalTechi hooaja lõpetamisel, käes kolm tänavu võidetud karikat. | Foto: Liisu Kütisaar

2. Kui juba kunstist juttu tuli, siis hetkel on sul käsil projekt nimega “She’s got balls” (Pallidega naine – toim.). Lisaks oleme sotsiaalmeedias näinud täpilisi kasse ja sõbrannadele kujundatud tatoveeringuid. Kust sa oma inspiratsiooni leiad ja milline kunstistiil on sulle kõige südamelähedasem?

See on raske küsimus. Ma arvan, et mu kunstistiil on alles välja kujunemas. Kohati meeldib mulle teha väga värvilisi töid ja maalida, kujutada inimesi ja loomi. Teinekord tunnen, et pean tõmbama natuke tagasi. Eks see oleneb palju ka sellest, mis olukorras ma oma elus parasjagu olen.

“She’s got balls”-i jaoks valisin ma sellise meediumi, et mul on põhimõtteliselt ainult pastakas, millega ma kogu töö teen. Mulle meeldib see lihtsus ja kontrastsus – ma saan ühe pastakaga teha midagi üliägedat. Märksõnaks mu loomingu juures ongi ehk kontrast, mida ma väljendan väga erinevalt kas vahendite või stiili poolest. Kui nii mõelda, siis ilmselt langeb ka juuksevärvi valik sinna kategooriasse. (Muigab.)

Sa õppisid vist ka ülikoolis midagi kunstiga seotut?

Ma tahtsin minna ülikooli graafilist disaini õppima, aga spordiga koos oli kunstikolledžis raske olla, kui mitte võimatu. Lõpuks õppisingi hoopis tehnoloogiat ja valisin digitaalmeedia eriala, mis ühendab endas graafilise disaini ja tehnoloogia. Sain teha kõike alates Photoshopist kuni veebilehe kodeerimise, prinditehnoloogia ja animatsioonini. See eriala meeldis mulle väga.

Inspiratsioon tuleb samuti kuidas kunagi. Scrollin palju Pinterestis, sealt leiab igasuguseid ägedaid ideid. Instagram on mu lemmik sotsiaalmeediakanal, sest ma olen hästi visuaalne inimene. Mulle meeldib vaadata pilte ja tihti mõnest värvikombost, iseloomujoonest või emotsioonist see inspiratsioon tulebki.

Vahel tulevad mingid ideed kuskilt sügavamalt. Selle konkreetse “She’s got balls” projektiga oli mul lihtsalt tunne, et mul oli vaja midagi endast välja saada ja ma saan seda kõige paremini teha just läbi kunsti. Arvan, et ainult sõnadega rääkides oleks mul raske oma pointi tähenduslikul viisil väljendada. Kunsti puhul on äge see, et ma saan oma tunded endast välja, aga lõppteos räägib iga inimesega täpselt sellel tasandil, mis nende hingele parasjagu oluline on!

Kas sul on üks töö, mille üle kõige rohkem uhkust tunned?

Raske on valida. Üks mu lemmikumaid on maal ahvipärdikust ja tüdrukust, mille ma tegingi puhtalt ainult enda jaoks. Mulle meeldivad need värvid ja emotsioonid. See oli ilma mingisuguse eesmärgita tehtud, mul lihtsalt tuli tuju, et ma tahan midagi sellist endale koju. Ma arvan, et järgmine lemmik tulebki selle “She’s got balls” raames. Need tulevad hästi suured ja kui need lõpuks valmis saavad, siis on päris äge vaadata, kuidas pisikestest täppidest saab kokku midagi nõnda suurt!

Vasakul Kadi hetke suurim projekt “She’s got balls”, paremal üks tema lemmiktöödest. | Fotod: erakogu

3. Tagasi spordi juurde. Lisaks võrkpallile oled leidnud enda jaoks ka rannatennise. Palun tee lühike beach tennis for dummies: kus seda mängitakse, mis varustust vaja läheb ja millised on tähtsamad reeglid?

Rannatennist – üllatus-üllatus – mängitakse rannas. Ta on selline ristand tennisest, rannavõrkpallist ja lauatennisest. Mängitakse rannavollepiiride sees, võrgu kõrgus on 170 cm, ehk siis madalam võrk, aga mitte päris tennisevõrgu kõrgune. Plats ongi rannavolleplats, mingeid keskjooni ega servikaste ei ole. Erinevalt tennisest ei ole mängus topeltservi, kuid punkte loetakse sarnaselt tennisele: 15, 30, 40, geim. Pinksiga sarnaneb ta selle poolest, et sul on see väike labidas käes, aga palli mängitakse liiva tõttu loomulikult ilma põrketa. Ja pall ise on laste tennisepall, mis on poole väiksema rõhuga ehk natuke pehmem. Väga tore ala on!

Ütle nüüd ausalt, kui issi-emme oleksid väikese Kadi hoopis rannatenniseplatsile unustanud ja vanem õde Liis oleks tugitoolisportlane, siis kas sinust oleks saanud hoopis tipprannatennisist?

Kui see ala juba siis oleks olemas olnud, siis kindlasti! Ma pole kindel, mis aastal see ala reaalselt sündis, aga laiemalt on ta tuntuks saanud ikkagi üsna hiljuti. Tennisetrennidest unistasin ma väikesena küll, aga ma ei ole siiamaani sinna jõudnud, nii et rannatennis oli sülle kukkunud võimalus oma lapsepõlveunistus välja elada. (Naerab.)

4. Surgime natuke ka vanades haavades. Meie ajaloolisele esimesele EM-finaalturniirile Budapesti pidid sa lennupiletid enda raha eest ostma ja fännisärgi selga tõmbama – osaliselt seetõttu, et olid tol hooajal kimpus põlvevigastusega. Seesama põlv on sulle ka varem muret teinud. Räägi meile, kuidas see nii õnnetult on läinud? Kas puhas ebaõnn, enda rumalus või ei saanud sa piisavalt tugevaks, sest sa pole ikkagi elu jooksul piisavalt liha söönud?

Põlveteema hakkas ülikooli teisel aastal. Ameerikas oli üleüldine jõusaali- ja pallitrennikoormus palju kõrgem sellest, millega ma Eestis harjunud olin ning kui ülejäänud üliõpilastel oli vaheaeg, tulin mina Eestisse, et koondisesuvi kaasa teha. Nii mul see puhkepaus vahele jäigi ja teise ülikooliaasta esimeses mängus läkski kohe põlv. Maandusin valesti, vasak põlv käis liigesest välja, aga ma naiivsena lootsin, et ei ole hullu midagi. Reedel vigastasin ära ja arvasin, et pühapäeval ikka saan mängida… Siis jõudsin esmaspäeval arsti juurde ja minu suureks üllatuseks öeldi, et olen hooaja väljas. Tehti operatsioon ja taastusin seal siis 6-8 kuud, aga mind hoiatati kohe, et kui ristatside ja menisk on juba ühe korra läinud, siis ega põlve enam pärast väga normaalseks ei saagi.

Esimene hooaeg peale seda oli rohkem tagasitulekuks, teine ja kolmas hooaeg läksid mul mänguliselt väga hästi. Sai isegi igasugu individuaaltiitleid võidetud. Aga samas põlv paistetas kogu aeg peale mänge üles ja oli päris kehvas seisus. Otsustasimegi minna uuesti pilti tegema ja tuli välja, et mul oli sama ristatside salamisi taas rebenenud… Kui mul trennis oli valus olnud, siis jäin ikka püsti ja ütlesin, et olen tugev. Ignoreerisin seda ja arvasin, et see ongi mu “uus norm”. Käisin siis uuesti operatsioonil ära.

Mõlemad Ameerikas tehtud operatsioonid olid väga heade arstide käe all, selle koha pealt mingeid etteheiteid ei ole. Mul vedas ka ülikoolide valikuga, olin väga heades meditsiinikeskustes.

Kui ma Filipiinidel mängisin, siis käisin seal uuesti opil, mis tegelikult oleks olnud välditav, kui keha oleks õigel ajal puhkust saanud. Seal tehti ainult artroskoopia, et näha, milles probleem on, sest põlv oli uuesti jamama hakanud. Alguses otsiti mingit suurt põhjust, sest mul oli selle põlvega juba pikk ajalugu, aga lõppkokkuvõttes jõudsime järelduseni, et mul olid suurest koormusest tõmmanud nii sääremari kui ka tagareis liiga krampi ja põlv hakkas neid kompenseerima. Sealt tekkis ka põlve ülekoormus ning pidin lõpuks opile minema. Olid väikesed kõhrekahjustused ja tükikesed, mis tuli eemaldada.

Seal klubis oli ka hull jama selle koha pealt, et nad süüdistasid mind, nagu ma oleksin vigasena nende tiimi mängima tulnud. Tegelikult nii ei olnud, sest olin eelnevalt terve hooaja probleemideta Türgis ära mänginud.

Filipiinidel oli mul taastusravi jaoks tugi olemas, sealt tagasi Eestisse tulles jäin aga üsna üksi. Mul ei olnud ei arsti ega füsioterapeuti, kuigi ma olin tegelikult koondise nimekirjas. Ka ei olnud mul finantsilisi võimalusi mõnda head spetsialisti ise palgata, sest Türgist jäi saamata kolmandik terve hooaja palgast ja Filipiinidel jõudsin enne vigastust teenida vaid ühe kuu palga. Kõik eelnevad varud läksid elamiskulude alla, kui Filipiinidel oma õiguse ja operatsiooni eest võitlesin. Seega polnud mul kedagi, kes oleks jooksvalt taastusravi protsessi kontrollinud. Kui tuli aeg koondises füüsilisi teste teha, siis see haige põlv oli ikkagi tunduvalt nõrgem kui teine. Asi lõppes sellega, et läksin Eestis vähem kui aasta hiljem samale opile, peale mida pole enam suuremaid probleeme olnud. Seda suuresti tänu tollasele koondise füsiole Madis Arumäele, kes abistas mind taastusraviga peale viimast operatsiooni.

Pikk lugu sai: kokku siis 4 oppi, põhimõtteliselt üks trauma ja ülejäänud olid ülekoormusvigastused. Aga muidu ma olen väga terve inimene! Inimesed naeravad alati, kui ma seda ütlen. Arvestades mu omapärast löögitehnikat, on mul õlg täiesti korras. Hüppeliigeseid olen ka noorena ikka vähe väänanud, aga rohkem vigastusi pole tõesti olnud.

Kadi töine argipäev on juba aastaid möödunud Teras Beachi liival. Tulevik toob aga uusi tuuli. | Foto: erakogu

5. Paljudele rannavõrkpalluritele kurvastuseks ei leia sind enam Teras Beachi liivaluidete vahelt askeldamast. Mis su peamised tööülesanded seal olid? Kuidas sa nendele aastatele tagasi vaatad?

Väga positiivselt vaatan tagasi! Tööülesandeid oli väga palju ja erinevaid, mis oligi selle põnev osa. Kunagi ei olnud üksluine. Ma alustasin esimesel aastal seal lihtsalt noortetreenerina, edasi hakkasin ka algajatele täiskasvanutele rannavollet andma ja üritustel lõbusaid rannamänge läbi viima. Tuli selline äge võõrustaja roll juurde – mulle meeldib väga suhelda ja see andis mulle ka rohkem energiat juurde.

Mingil hetkel, kui otsustasin tõsisema võrkpalliga mõneks ajaks lõpparve teha, võtsin Terasega ühendust ja pakkusin end täisajaga töötajaks. Hakkasingi siis vaikselt tunnitööd tegema, olin vahetustega näiteks baarileti taga ja üritustel tööl.

Sealt edasi saingi täiskohaga spordijuhatajaks ja võtsin ka sotsiaalmeedia ja turunduse poole endale katsetamiseks. Teras on füüsiliselt suur koht, aga tööjõudu seal nii palju tegelikult pole, nii et käed-jalad olid pidevalt tööd täis. Vastutust oli päris palju ja kindlasti õppisin nii äriliselt kui eluliselt nii mõndagi.

Olen väga-väga tänulik Rivo Vesikule, kes mind sinna esimest korda kutsus, ja muidugi ka kõigile omanikele ja töökaaslastele, kellega kokku puutusin – väga äge seltskond! Kindlasti jään neid igatsema, aga väljaspool hooaega leiab mind sealt ka edaspidi. Teras Beach jääb kindlasti südamelähedaseks kohaks.

Sa oled oma rannakoti kokku pakkinud ja sügisel lendad Kreekasse. Hakkad üle mitme aasta taas profivõrkpalluri leiba teenima Kreeka kõrgliiga keskmikus A. O. Markopoulou tiimis. Kuidas see otsus sündis?

Mänguisu tuli tagasi eelmisel suvel, kui meie koondis sai uued treenerid. Enne seda oli mul tõesti plaan täiesti lõpetada. Mõtlesin, et ei mängi enam isegi Eestis saalivõrkpalli. Teeksing natuke rannavollet, natuke rannatennist ja olekski kõik. Aga tulid uued treenerid, kõik oli väga professionaalne ja ma nautisin trenne esimest korda põhimõtteliselt ülikooli lõpetamisest saati. Tundsin, et ma ise arenen ja saan treeningkoormuse kätte. Siis hakkasingi mõtlema, et oh, tegelikult oleks päris äge uuesti mängida. Võtsin muidugi asju realistlikult. Olin enne oma peas loobunud, sest olin füüsiliselt ja vaimselt nii palju haiget saanud läbi selle spordi ja ma ei tahtnud seda uuesti läbi teha.

Läbi juhuste ja projektide mängisin aga hooaja ikkagi TalTechis ja susse täiesti varna ei visanud. Kevadel vaatasin, et kuna hooaeg läks okeilt – miks mitte? Tavatööd võib teha elu lõpuni, aga profispordil on ikkagi mingi ajalimiit peal. Mõtlesin, et kui ma praegu ei lähe, siis ma võib-olla ei lähe kunagi. Tekkis tunne, et ma jääksin kahetsema, kui ma endale seda võimalust uuesti ei annaks. Ja ma ei oleks tahtnud profikarjääri nii negatiivse noodiga lõpetada, kui ma seda eelnevalt teinud olin.

Otsustasingi, et olen huvitatud, aga väga midagi selle nimel veel ei teinud. Esimeses koondiselaagris mängisime kõik valikmängud ära ja alles peale EM-kvalifikatsiooni rääkisin Minski lennujaamas peatreeneriga. Palusin nende abi, sest kontaktid olid mul aastatega kadunud ja mul polnud agenti. Ta tegutses kohe ja hakkas variante pakkuma. Üsna pea helistas mulle see agent, kellega ta oli ühendust võtnud, ja juba järgmisel päeval saatis mulle sellesamuse Kreeka lepingu.

Eks ma siis kaalusin: rääkisin tuttavatega, kes on Kreekast pärit, ja sõbrannaga, kes mängis eelmisel hooajal samas klubis. Sain ainult positiivset tagasisidet. Oleksin võinud ju jääda ootama rahaliselt kõrgemat pakkumist, aga kuna olen pigem lihtsalt positiivse elamuse ja kogemuse peal väljas, siis see tundus õige koht. Kui Austrias sõprusmänge pidasime, tuli üks pakkumine ka sealsest liigast, kuid Kreeka variant tundus südames õigem ja Austriat väga kaaluma ei hakanudki. Nii see otsus sündiski.

scroll to top